Anders Härm: uue kriisi ootuses. Kapitalism, hiromantia & jätkusuutlik kahanemine

See juhtub Armin Kõomägi romaani “Hea firma”48. peatükis, kui raamatu peategelane – ellu ärganud õudne elutu asi, “hea” firma – peab maha orgastilise  monoloogi kapitalismi, raha ning majanduskasvu kiituseks:

Ma tahan, et rahajanu muutuks geneetiliseks, et igast üsast väljuks väike kapitalistliku süsteemi osake, kes juba emapiimaga saab kaasa õiged tarbimisväärtused. See hoiab kogu süsteemi töös ning leiab õigustuse igale struktuurile. Ma tahan, et raha tuleks juurde, aga et võlgu tuleks juurde veel rohkem. Sest võlg on raha väetis. /…/ MA TAHAN igavest tootearendust. Kavalat, seksikat, nõudlust ja sõltuvust tekitavat./…/ Ma tahan, et ühendus ei katkeks, et vool ei lõppeks, et turumajandusele ei leitaks alternatiivi ja kui see planeet siin otsa hakkab saama, siis avastatakse uus ning lennatakse sinna, pardal uued inimesed, vanad väärtushinnangud ja mina.

Firma selles romaanis on nagu kapitalism ise, ta teeb tegelastega asju, ilma et nad sellest arugi saaksid. Ta on oma nähtamatuid kombitsaid kõikjale ajav ihamasin, nähtamatu ja hajus generaator, ent ometigi igasse elu poori tunginud, täielik seespidisus ja totaalne välispidisus ühekorraga; ta on Superego ja Id, Suur Teine ja iseennast absoluudina kehtestanud fantasmaatiline Asi ühekorraga.

Filosoof Slavoj Žižek sõnastab kapitalismi paradoksi nii: “Kui anti-kommunistlikus retoorikas on kerge süüdistada ükskõik keda – Parteid, Stalinit, Leninit või lõpuks ka Marxi ennast miljonite tapetute ja Gulagi pärast – , siis kapitalismi puhul pole võimalik kedagi seina külge naelutada; asjad lihtsalt kuidagi juhtuvad nii, tänu anonüümsetele mehhanismidele, kuigi kapitalism pole olnud sugugi vähem destruktiivne inimeste ja keskkonna või põlisrahvaste kultuuride hävitamisel… Lühidalt, kapitalismi ja kommunismi erinevus seisneb selles, et kui kommunismi võib käsitleda ideena, mis luhtus selle realiseerimisel, siis kapitalism funktsioneerib spontaanselt: ei ole olemas Kapitalismi manifesti.”

Nõnda on kapitalism ideoloogia, mis ennast ise ideoloogiaks ei pea, mis ei kehtesta ennast mitte revolutsioonide, vaid strukturaalse vägivalla abil, võlgade ning raha kaudu.  Ja paneb meid lõpuks veel tundma justkui me ise tahaksime seda. Mis kapitalismi puhul kõige õõvastavam: tolle vägivalda ei saa taandada konkreetsetele inimestele ega nende “kurjadele” tegudele, vaid see on puhas, kliiniline, objektiivne, süsteemne ja anonüümne. Kapitalismi vägivald on “ultraobjektiivne” kui kasutada Etienne Balibari terminit ning vastab islamiterroristi ultrasubjektiivsele vägivallale.

Niisiis, kui me käsitleme “Hea firma” 48. peatükki omalaadse kapitalismi manifestina, siis pole mingi ime, et Kõomägi laseb selle välja röökida kapitalismist seestunud ja sellest penetratsioonist elluärganud obstsöönsel asjal – Firmal. Kõomägi raamatu kõige õõvastavam trikk seisnebki vahest selles, et ta on kapitalismi selle kehatus, ähvardavas kõikjal-olekus isikustanud. Ja see kapitalismi Persoon ei ole ega saagi olla mõni bioloogiline isend, vaid Juriidiline Isik – võigas elluärganud äriettevõte. Omanikud seda ei juhi, võibolla pole kunagi õieti juhtinud; see Asi ise juhib nii omanikke kui ka tegevjuhte pannes neid oma tahte järgi tegutsema ja toimima nagu marionette. Kapitalism on Adam Smithi nähtamatu käsi teose tegelaste anuses, mis surgib neis reaalselt ja mille kohta kõik näib ütlevat, et mingit kätt ei ole, unustage ära, see on teie enda haiglase (p)ettekujutluse vili või siis et, olge mureta, see kõik on loomulik ja teile tegelikult hea.

Kapitalism on ideoloogia, mis maskeerib kõike selleks, et teda ideoloogiaks ei peetaks, et ta näiks loomulik ja oma loomulikkuses läbipaistev. Ja teisalt on kapitalism see, mis kehtestab end ainumõeldava, möödapääsmatu, ratsionaalse ja korrastava paternaalse printsiibina.

Kuigi üldjuhul on kapitalismi ideologiseeritus varjatud, ilmneb see siiski mõningatel harvadel puhkudel, näiteks majanduskriiside ja -katastroofide ajal. Teema kerkis Euroopas viimati esile Kreeka võlakriisi kontekstis, meil aga palju aktiivsemalt 2008. aasta majanduskriisi ajal. Toona ilmnes korraks, et kõik kapitalismis ei olegi nii loomulik või möödapääsmatu, kui tundub. Ja et väga palju kapitalismis, mis on võimeline raha tegema ka iseenda kaotusele mängides ning kus suuresti tegutsevad hüsteerilised ja tõmblevad irratsionaalsed “turujõud” – hasartmänguri mentaliteediga “investeermispankurid” ning “börsimaaklerid”—, pole tegelikult sugugi vähem perversne kui paranoiline stalinism.

Sotsiaalpoliitiliselt tundlike kunstnike tandem Johnson ja Johnson raius 2010. aasta finantsmulli harjal skulpturaalsesse vormi 6. juunil 2006. aastal ilmunud ja keskelt lahti löödud “Äripäeva” numbri. Oldenburgilikult suureks puhutud ajaleht kandis pealkirja “Näed, siis… kõigil on oma teooria maailma asjade kohta”. Avatud lehekülje keskel õilmitseb suures kirjas “12 %”, mis tähistas tollast majanduskasvu numbrit ning artikkel ise kandis hüperoptimistlikku pealkirja “Eestlaste elu sööstab ülesmäge”. Veel 7. veebruaril 2008. aastal tõi toonane peaminister Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsil kuuldavale oma legendaarse ja Kõomägi Firmaga vähemalt võrdväärselt orgastilise hüüatuse: “Kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.”

Sama aasta 15. septembril, nagu me hästi teame, kukkus kokku Lehman Brothers ja eestlaste kokku laenatud raha eest põldudele ehitatud väikekodanlik märg unenägu samuti. Kohe hakati rääkima vajadusest rahandust ja seal tegutsevaid “investoreid” paremini ohjata ning asuti võrdlema keynesiaanlikke ning friedmanlikke majandusmudeleid. Korraga oli kapitalism jälle ideoloogia, kuniks pangad päästeti, pangajuhtide ebareaalsed boonused vargsi tagasi tulid ning lõpuks midagi ei muutunudki. Nöör tõmmati kurgu all kinni mitte pankadel, kes olid obstsöönselt palju raha toppinud kõigisse võimalikesse ja võimatutesse aukudesse, vaid tavalistel inimestel üle maailma, kes selle orgia kinni pidid maksma.

Johnson ja Johnson “Näed siis… kõigil on oma teooria maailma asjade kohta”, 2010. Objekt (digitrükk lõuendil). Tartu Kunstimuuseumi kogu. Vaade näituselt “Nothing Left to Save” (Gallery Petra von Kant)

Seoses riigieelarve aruteludega Riigikogus hakati sel sügisel taas rääkima majandust ähvardavast ülekuumenemisohust. Otsa tegi lahti esindus-liberaal Jürgen Ligi, kes kutsus valitsust üles reserve koguma ning hoiatas hiiliva majanduskriisi eest 4 % majanduskasvu kontekstis. Iseenesest on see irooniline, sest kui eelmise kriisi ajal räägiti, et paljud eesti majandusteadlased,  eriti TTÜ professor Rainer Kattel, hoiatasid juba 2004-2005. aasta paiku häälekalt majanduskriisi eest, arvas Jürgen Ligi ühes toonases “Foorumi” saates, et 2008. aasta kriisi ettenägemiseks 2005. aastal oleks pidanud olema hiromant. Nojah, nüüd on kaks võimalust: kas Ligi on tõesti vahepeal midagi õppinud või on temast saanud samuti hiromant. Mõlemad võimalused tunduvad ausalt öeldes veidi ulmelised.

Uut kriisi aitaks vältida jätkusuutlik kahanemine

Aga midagi on taas õhus, sest kapitalistliku majanduse tsükkel hakkab järjekordse kriisini jõudma. 80ndate aastate lõpu majanduskriisi me õieti mäletagi, sest siis oli meil kriis igas mõttes, nn. DotCom kriis 1998, Lehman Brothersi kollapsiga alanud kriis 2008. Niisiis pole tõesti tarvis olla ennustaja väitmaks, et peatselt on meil oodata uut kriisi. Kui 2008. aasta paiku varjutas meie arusaamu maailmast veel eelmise aasta pronkssõduri afäär, siis 2017. aastal on meie vaadet varjutamas põgenikepaanika ja paremäärmuslaste esiletõus. Viimastel on õnnestunud meie poliitiliste vaidluste kese edukalt nihutada parem-vasakteljelt (turufundamentalism vs sotsiaalne õiglus) konservatiivsus-liberaalsusteljele (natsionalism vs inimõigused), pakkudes ühtlasi sotsiaalsetele painetele (töötus, vaesus) välja libapõhjuse justkui oleks majanduslike hädade peapõhjus liiga vähene natsionalism, põgenikud ning (seksuaal)vähemustele antavad liberaalsed õigused.

Tegelikult on selleks korporatsioonide ja pankade kasumiahnus, töötajate õiguste ja eneseväärikuse jalge alla tallamine ja prekariaadi mastaapne kasv, ääremaastumine, ühiselt loodud väärtuste ja hüvede ebaõiglane jagunemine ning üleilmne ökokatastroof kogu maailmas takkapihta: veepuudus ja kõrbestumine ekvaatoril, jää sulamine Arktikas ja Antarktikas.

Ma olen väga pessimistlikult meelestatud selles osas, et me praeguse majanduskorralduse tingimustes oleksime võimelised saabuvaid kriise vältima, sest need on mudelisse sisse ehitatud.

Sellest hullunud joobumuse ja radikaalse pohmelli kahetaktilisest tsüklist, mis kapitalistlikku majandust praegusel kujul painab, vabanemine eeldaks tarbimiskapitalismi asendamist jätkusuutliku kahanemise ja õiglase majanduse ning kaubandusega. See eeldaks globaalseid rahanduse ja rahvusvaheliste korporatsioonide kontrollimehhanisme, ökoloogilise jalajäljega arvestamist ning täielikku loobumist neoliberaalsest püramiidskeemist majanduses: kasvule orienteeritud majanduse religioonist koos dogmaga, et kui rikkamatel läheb hästi, siis läheb hästi ka vaesematel.

Kummalisel kombel on sama mõtet kõige aktiivsemalt väljendanud Mihkel Kunnus, ennast konservatiiviks pidav kirjanduskriitik: “Roheliselt mõtleb iga ühiskondlik mõtleja, kel reaalsustaju olemas ja punane toon peaks tulema arusaamisest, et rohelisus peab kindlasti hõlmama tarbimise vähendamist, see on aga tsirkulaarselt seotud majanduslanguse ja-ehk vaesusega ning kõige vähem tigestav ja rahvamasse radikaliseeriv vaesumine on tõenäoliselt punane, sotsiaalsele õiglusele apelleeriv (pooldan kodanikupalka kui kiiret ja kõige rõõmsamat üldise vaesumise meedet).”

Niisiis lahendus või vähemalt leevendus peitub kombinatsioonis: teatud elatustaseme kättesaadavuses kõigile, rohelised ja jätkusuutlikud energiallikad ning tootmine, tarbimise järkjärguline vähenemine, asjade eluea kasv (kvaliteet kvantiteedi asemel) ning globaalse majanduse ja kliima ühine reguleerimine ning kontroll.

Anders Härm

Anders Härm

Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (6)