Hedvig Hanson: kunst on kunsti tehes ellu jääda. Muusikust ettevõtja argipäev

Väikeses Eestis tuleb kõike osata ise teha, kui tahad olla iseenda peremees. Peremeheks olemine tähendab loomulikult vastutust ja palju tööd. Pidevat õppimist. Sel valikul on oma rõõmud ja mured. Rahulolu tehtust, kui see teistelegi korda läheb ning head vastuvõtmist leiab, on muidugi sõnulkirjeldamatu. Ahastusehetked ei puudu ometigi, kui asjaajamist saab ülearu, liiatigi, kui on tegemist loominguga, mis nõuab inspiratsiooni ning rahulikku pühendumist, ent põhiaur läheb asjaajamisele. Ning kui vahel tajud, et see turg on liialt väike, et kunsti tehes materiaalses mõttes ellu jääda. See on siis sõna otseses mõttes ellujäämiskunst!

Jah, ka mina olen ettevõtja, kuigi, ma pole endast kunagi nii mõelnud. Ometigi, olgu eriala milline tahes, kui püüad midagi ise luua ja samas seda majandada, on tegemist tõesti ettevõtmisega, mis vajab palju tahet, oskusi, visadust. Allaandmatust.

Võiksin teile kirjeldada oma viimase ja tegemisi ettevõtjast muusikuna. Ehk on äratundmisi ka üldises plaanis. Nimelt annan ma välja ise oma plaati. Nüüd kohe see ilmub, aga sellega on olnud palju sehkendamist.

Muusikust ettevõtja argipäev

Ah, et miks siis ikkagi peab muusik üksi asju ajama? Vastus lihtne – et kulud ei ületaks tulusid. Ning et keegi teine ei otsustaks teie eest. Sest on ju loogiline – teie asi on teie asi. On muidugi suur õnn, kui leiate mõttekaaslase, kellega teie visioonid klapivad. Ja te jaksate talle palka maksta.

Mänedžere ei ole siin õieti kellelgi, isegi popstaaride asjaajajad on tihtipeale nende elukaaslased, nii on finantsilises mõttes kõige mõistlikum. Ning vähemalt seni, kuni kestab paarisuhe, on huvi asja ajada mõlemapoolne. Just huvi on oluline, et asjad tõesti saaks aetud. Ja seda asjaajamist on igapäevaselt niivõrd palju, et kergem on koos elada, kui pidevalt võõrale helistada ja e-maile kirjutada, et kõige ikka ja uuesti selgitada. Või siis ikkagi teineteisel külas käia…

Reaalsus on see, et asjaajamist on hulka rohkem, kui muusikategemist.

Nii on. Võid ju olla tundeline ja oskuslik kunstnik, kuid kui sa ei jaga miskit majandusest ega raamatupidamisest ning kui sul puudub oskus end reklaamida, võib see kunst sahtlisse jäädagi.

Mitte keegi ei tule sulle ukse taha  hõbekandikul enneolematuid võimalusi pakkuma, sest pakkumist on igas vallas ülearu. Jääb üle end püüda ise pakkuda. Nii ebamugav kui see mõnele vastuvõtlikumale natuurile ka ei tundu. Teine variant on alistuda, et ekstravertne maailm su neelab. Aga ma mainisin ju – te ei tohi alla anda, kui soovite maista oma töö vilju! Lugesin hiljuti kena raamatupealkirja: “Good things happen slowly”. Peab olema ka kannatlikkust, et seda head ära oodata.

Tuludest & kuludest, põhiliselt kuludest

Mis tegemised siis kaasnevad plaadi väljaandmisega? Ja veidi ka kuludest-tuludest. Põhiliselt kuludest. Sest tulu on loomingus ikkagi pigem mitterahaline osa. Loomise ja selle jagamise osa. Need jäävad plaaditegemise puhul siis algusesse, kui luuakse muusika ja lõppu, kui kuuldakse meeldivat tagasisidet ning sooja aplausi.

Vahepeale jäävad reaalsed kulud.

Et oma laule salvestada, on kõigepealt tarvis muusikuid ning stuudiot. Minu stuudiovalik oli nähtavasti üks kulukamaid, sest vajasin head klaverit, mida Eestis ongi vast paaris-kolmes stuudios, ning muidugi tehnilisi võimalusi, mis kindlapeale toimiksid, katsetamata. Ja helirezissööri, keda usaldada. Muusikute valikus samuti allahindlust teha ei saa, kui su eesmärgiks on filigraanselt esitatud muusika.

“Allahindlust” siis pigem kvalitatiivses mõttes, sest Eestis on muusikud piisavalt mõistlikud – kui su muusika neile meeldib ning neil on au seda esitada, võivad nad arvete esitamisega oodata, kuni su plaat müüma hakkab. Sest kõik teavad, et mittepopmuusikul pole tuhandeid tagataskust puistata. Need tuhanded tuleb leida toetajate kaudu. Suurfirmad ei ole huvitatud artistist ja tootest, mis pole küllalt populaarsed, aga kui teil on ette näidata oma kõrged reitingud ja te olete hetkel kuum nimi, või on teil “Kaugel külas”-laadne rahvahitt, või olete suutnud  jätta mulje, et te olete edukas välismaal, siis võib õnnestuda.

Ent siis tuleb olla valmis pidevalt firmalogoga nokamütsi kandma või osalema reklaamis, mille peale arvavad paljud, et olete oma hinge maha müünud.

Kui teid toetab näiteks Kultuurkapital või Eesti Esitajate liit, siis olete juba kõrgemast liigast, kuigi honorarid on tihti sümboolsed. Aga see on aus toetus. Ses suhtes oleks ühel edukal ärimehel lihtsam oma plaati teha, muidugi.

Ka reklaam, millele on palju kulutatud, võib miskit tagasi tuua, aga ei pruugi. Olenevalt sellest, mis on teie eesmärgid, on teil võimalus jagada oma plaat lihtsalt oma sõpradele, sugulastele, töökaaslastele jõulukingiks või omaenda juubeliks ja see ei peagi müüma. Aga kui olete piisavalt ambitsioonikas ning visa, figureerite meelelahutusmeedias ja oskate ära tabada hetke muusikalise vajaduse, võib teid saata tõesti suurem müügiedu.

Mina sellele ülearu ei looda, sest teen muusikat ikka muusika, mitte raha ega kuulsuse pärast. Aga muidugi on tore, kui su plaat on näiteks müügiedetabelis kümne seas, mis siiski Eestis müügi mõttes suurt ei tähenda. Reklaami mõttes aga toimib.

Kui plaadimaterjali on salvestatud, on vaja mõelda plaadikujundusele. Jällegi, vaja on professionaali, sest isegi kui teil on visuaalne idee, on selle tehniline teostus piisavalt keeruline ja parem jätta see asjatundja hooleks. Mis tähendab taas palju meilivahetust. Arvan, et minu tihedaim suhtlus seoses plaadiga oligi kujundajaga.

Siis tulevad plaadi trükkimise kulud. Loomulikult  tuleb teil saada teada ka trükiformaadid ja nõuded, see omakorda sõltub sellest, millise trükilahenduse te valite. Pehmekaaneline? Mitmeleheline? Kuhu tuleb plaadiketas? Milline paberi kvaliteet? Ja veel palju mõõtusid…Siinkohal ongi hea, kui on kujundaja, kes seda keelt mõistab. Tavaliselt on vaja ka fotograafi. Kui  muusika peaks tabama glamuursema seltskonna huvi, tuleb teil palgata ka moedisainer, stilist, make-up artist…Mina tulin seekord toime omaenda kodukandis, omaenda mantlis, isetehtud meigis hea tuttava fotosessiooniga.

Kulude kokkuhoid missugune ja samas mugav loomulik keskkond.

Kohe peale salvestamist tuleb võtta ühendust Eesti Autorite Ühinguga, et registreerida lood, märkida nende autorid, lugude pikkused. Ning teha leping ja maksta autoritasud. Enne teie plaat trükki minna ei saa. Siinkohal on jällegi tore, kui te esitate enda lugusid, siis on võimalik sealtsamast EAÜ-st saada honorari, mis mõnel mustemal päeval teid võib hädast välja aidata.

Kui plaadimaterjal on kokku miksitud ja saanud viimase helikujunduslihvi, kujundus valmis, leping EAÜ-ga tehtud, võib plaat trükki minna. Vaimustus on suur, kui teie plaat tehasest välja tuleb, eriti, kui see on teil esimene!  Aga tõeline töö on veel ees, kui te soovite, et ka teised teie üllitisest teada saaks, algab nüüd reklaamitöö. Promo ja marketing. Olenevalt sellest, kuipalju on teis energiat ja/või edevust, võib enesepakkumine ja eksponeerimine olla kas meeldiv või vähem meeldiv.

Palju siis plaadi väljaandmine kokku maksab?

See võib kõikuda tuhandetes kordades. Olenevalt, kas salvestate oma plaadi üksi oma köögis või on teil rohkem ressursse ning te tahaksite palgata näiteks Viini Filharmoonikud või laulda duetti Stingiga. Enamik meist jääb oma suurustamisega kusagile sinna vahepeale. Nii minagi.

Plaadi trükihind sõltub muidugi tiraažist. Eesti müüb edukam plaat tänapäeval mõned tuhanded. Üsna vähe, eks? Jällegi – pakkumine ületab nõudmise. Väga üldise arvutuse kohaselt läheb taoline plaaditegemine maksma minimaalselt kolm-neli tuhat eurot. Loomulikult tuleb plaadi levitamiseks teha koostööd plaadiladudega. Kui aga on viitsimist plaadikaste tassida, võib plaadid ka ise poodidesse viia. Sealt tulevad järjekordsed lepingud, vahelttasud…

Kuivõrd siis üldse plaaditegemine ära tasub? Show on, aga businessi pole!

Üldiselt cd-plaatide müük on aastaid üha vähenenud, muusikat on palju, see on netist kättesaadav, ses suhtes on ka muusikud liikunud allalaetavate failide poole ning andnud välja plaate digitaalsel kujul. Tagasitulekut on tegemas vinüülplaadid, on see nostalgiast või tõepoolest on helikvaliteedi vahe nii suur, kui mõned melomaanid väidavad, mine võta kinni. Igaljuhul on vinüüli tootmine kümneid kordi kallim ettevõtmine ning Eestis ikkagi ei tasu ära.

Kuivõrd siis plaaditegemine üldse ära tasub? Ütleme nii – peamine plaadimüük toimub ikka aasta lõpul, kingituste ostude ajal, mistõttu palju artistid oma plaadid ka selleks ajaks rihivadki. Aga kui teil on välja kujunenud tõelised fännid, te annate palju kontserte, siis arvatavasti ostetakse teie plaati ka teistel aastaaegadel. (Tähelepanek – välismaal esinemine ja selle kajastamine kodumaal, toob teile kindlasti huvilisi juurde! See oleks nagu kvaliteedinäitaja, mis teie väärtust tõstab!)

Tulude kokkuarvamine loomingu puhul on taaskord pigem emotsionaalset laadi arvutamine. Ütleksin, et hingeline rahulolu kaalub igatahes üles igasuguse reaalse rahasumma. Kui see selgitus jääb majanduslikult mõtlevale inimesele häguseks, siis võin ju saladuskatte all öelda, et loodan plaadist sedavõrd tulu saada, et saan makstud oma uuema, ent kasutatud auto ostukulud. Ja ehk jääb veel elamiseraha mõneks ajaks. Olen siiski muusikuna Eestis ära elanud, mida paljud endale lubada ei saa. Piisavalt professionaalsust, laiahaardelisust ja töökust võimaldab siiski ka kunsti tehes ellu jääda. Siinkohal meenub mulle ühe muusiku humoorikas ütlus Eesti showbusinessi kohta: “Show on, aga businessi pole!”

Armas väike Eesti

Üksinda toimetamise töö on lõputu. Aga hea on see, et nõnda, väikselt asju ajades on siiski võimalik olukordi kontrollida ning tõesti otsast lõpuni protsessi juures olla.

Selline vastutus ja tööhulk kõigile ei sobi, selge see. Aga idealistile – maksimalistile kindlasti.

Mul on kogemus kahe plaadi puhul ka rahvusvahelise plaadifirmaga ja siis ma ausalt öeldes tundsin, et minust ei sõltu palju miskit. Et see polegi päriselt nagu minu asi. See kajastus ka plaadimüügihonoraris. Mitte niivõrd rahahulgas polnud asi, kuivõrd protsendis, ja see oli kusagil 10%. Samas, nii suurelt ei jaksaks ka asju enam üksi ajada. Elu on valikute küsimus. Kui on valikuid, on see muidugi privileeg.

Oma helikandja võivad tänapäeval välja anda kõik, nii nagu võib igaüks kirjutada oma (eluloo)raamatu. Ei pea läbima kultuurikomisjone, kes hindaksid teie loomingu kunstilist ja kõlbelist väärtust, nagu näiteks see oli nõukogude ajal. Turg on vaba ja avatud, kes aga kõvema häälega ostjaid hõikab ja oma kaupa oskab reklaamida, see ka huvilisi leiab. See, kas teie “kaup” on tõesti kvaliteetne ja peab ajas vastu, on teie südametunnistuse ning muidugi ka ajastu ideaalide küsimus.

Kuidas tundub, kas tekkis tahtmine oma plaati teha? Igaljuhul soovin kõigile kena muusikat, nii esitajatele kui kuulajatele!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (22)