Madis Müür: säästmine on seksikas. Teekond jõukuseni

Foto: Ms. Phoenix, Flickr, CC

Pole midagi vähem seksikat kui säästmine. Seltskonnas ei maksa seda teemat mainidagi, algab naljade laviin umbes nagu oleksid vaene või kooner. Palju parema meelega räägitakse sellest, kuidas osteti uus iPhone, auto, sein täis uut telekat, mingist uuest öko- või käsitöö tootest, mida kusagil hipsterikohas tarbiti. Unustatakse ära, et jõukus pole see, mida me tarbime, vaid hoopis see, mis meil peale tarbimist alles jääb.

Miks me ikkagi eelistame kohest tarbimist, kohest rahuldust ja ei suuda kaugemale mõelda? Kohe tarbimine on mõnus, mugav. Esmapilgul palju lihtsamini seostatav eduga. Tajud selgemini enda tehtud töö vilju ja naudid neid. Säästmine seondub aga negatiivsega: teatud hüved ja naudingud tuleb edasi lükata, seltskonnas tundud vaese ja igavana. Inflatsioon sööb sääste ja investeerimine on riskantne. Esmapilgul nii ongi.

Tegelikult meelitab meid asjade võlu, aga nende ostmisega kaasnev rõõm kaob 1-2 nädalaga. Tihti ostame asju, mida vaja pole ja mida me lubada ei saa, et avaldada muljet inimestele, kes meile tihti ei meeldigi. Olgem ausad, lihtsalt asjadest rääkimine ja nendega eputamine on tühi ja igav. Kuu lõpus on näpud põhjas ja tõsisematel tarbimissõltlastel ka võlad kaelas. Sel hetkel see kuu alguses ostetud tehnoloogiavidin enam nii äge ei tundu. Ometi kordub igal palgapäeval sama sõltlaslik tarbimismuster, see on nagu nõiaring. Meil on vaja seda uut ostukaiffi, sest naaber on ju vahepeal ägedama vidina ostnud, me ei saa kehvemaks jääda! Järgmist vidinat või disainriidehilpu on ju vaja ja kindlasti peab seda mõnes peenes lokaalis ka tuttavatele ja võõrastele ka näitama. Sest see ongi edu. Ei ole ju!

See on kuu alguse rikkus, palgapäeva-rikkus ja tarbimissõltlase käitumine.

Enda vara ja netoväärtuse kasvatamise, enda tuleviku kindlustamise asemel valitakse tühjad taskud ja ämblikuvõrgud rahakotis. Selle asemel, et enda jõukust kasvatada, valitakse vabatahtlik vaesus. Halvemal juhul isegi võlad. Investeerimisega kaasnevad teatud riskid, mida on võimalik tarkade investeerimisotsuste ja hajutamisega edukalt maandada ja nii panna enda varandus lumepallina kasvama, valimatu tarbimisega kindlustatakse aga riskivaba vaesus. Pole mingit riskigi, et raha alles jääks, kasvama küll midagi ei hakka.

Suur osa meie tarbimisest läheb asjadele, millest enamus on hinnas kiirelt langevad. Uus auto kaotab salongist väljudes vähemalt 20% enda väärtusest, nutitelefonid, televiisorid ja muud tehnoloogiavidinad vähemalt samapalju, disainerriiete võlu kaob 1-2 kandmise järel ja nende täispussutamine viib hinna alla juba 80-100%. Asja teeb hullemaks see, et suur enamus nende kategooriate toodetest on toodetud välismaal, see raha läheb teiste riikide töötajate palkadeks ja välisettevõtete kasumiteks ja maksudeks. Nädalavahetuseti liiga tihti väljas käimine ja söömine kaotab samuti võlu kui seda liiga tihti teha, ka sellele on odavamaid, tervislikumaid, tähenduslikumaid ja rohkem meelde jäävaid alternatiive.

Bensiini puhul me toetame väga otseselt ebademokraatlikke riigikordi ja Eesti suhtes avalikult vaenulikku Venemaad. Autoga kaasneb oluliselt kaudseid kulusid, ainuüksi tavaline keskklassi auto võib eelarvest €3-500 maha tõmmata kuus. Liikumisvabadus on väga efektiivselt ära söönud rahalise vabaduse. Apple’i, autotootjate, brändiriiete- ja alkoholitootjate müügiosakonnad töötavad väga hästi – enda toodetega muudetakse meid kiiresti kuu esimeste nädalatega vaeseks. Mõtlema ei peagi, müügimehed on meie eest ära mõelnud ja tarbimisotsused ära teinud.

Tarbimise oravarattast välja

See ei pea nii olema, arutu tarbimise oravaratas ei ole ainus koht, kus olla. Raha on sinu tehtud töö. Miks peaks selle ära põletama esimesel võimalusel? Palju parem on vaadata asja teise nurga alt – las see sinu tehtud töö jääb sinu omaks, las need sajad või tuhanded tunnid meie niigi lühikesest täies elujõus elatud elust jäävad meile alles ja töötavad meie kasuks edaspidigi, kasvõi igavesti.

Säästmise saab teha ka väga lihtsaks, ära automatiseerida.

Väga hästi töötab reegel “Maksa esmalt endale”. Pane paika püsimakse kohe peale palgapäeva, mis näiteks 5-30% teenistusest kannab eraldi säästmiskontole, millel kaarti küljes ei ole ja millelt võid edasi kanda ainult investeerimiskontole. Tavapangakontol kipub tõesti raha ära sulama nagu esimene lumi, aga sellise süsteemiga pole väga tugevat enesedistsipliini vajagi, süsteem töötab ise. Väiksema eelarvega hakkama saamine on niimoodi palju lihtsam. Näiteks igakuiselt €100 kaupa säästes ja selle ära investeerides on kümne aasta pärast kogunenud juba €20 600 ja 30 aasta pärast €228 000. Eestiski on paljud kombineerinud säästmist sissetulekute tõustmisega ja saavutanud selliseid või paremaidki tulemusi oluliselt kiiremini, ka mõne aastaga.

Säästmine on väga kasulik harjumus mitmes mõttes. Nii on võimalik koguda 3-6 kuu kulude ulatuses mustade päevade või “ülemuse pikalt saatmise” fondi. Sellega kaasnev meelerahu on hindamatu. 

Korralikuma säästmismääraga on kodu sissemakse paari aasta küsimus. Pikemalt säästes ja investeerides on ka võimalik varakult pensionile minna või siis ainult endale huvitavate projektidega tegeleda. Paljudel on see õnnestunud või vähemalt ilusti võimalik ka Eestis. Palju ägedam kui enda kunagisi kalleid vidinaid ja hilpe minema visata, on vaadata kuust kuusse ja aastast aastasse enda sääste ja nendelt teenitavat tootlust lumepallina kasvamas.

Ambitsioonikamatel säästjatel on vähem kui kümne aastaga realistlik juba investeeringutelt hakata rohkem teenima kui enda põhisissetulekult.

See on lisaks rahalisele kindlustundele ka väga äge protsess.

Tihti tuuakse säästmisele vastuväiteks mõni versioon klassikalisest edulausest: “Ära karda suuri väljaminekuid, tuleb karta väikseid sissetulekuid.” Vägagi tõsi on, et suurema sissetulekuga annab nii rohkem tarbida kui ka säästa, aga need ei pea olema üksteist välistavad tegevused. Ka suure sissetulekuga annab ennast võlgadesse elada. Tulebki säästmisharjumus ka tekitada, mida varem seda parem. Liitintressi on nimetatud kaheksandaks maailmaimeks ja see töötab lumepallina, iga lisa aasta annab väga oluliselt hoogu ja mahtu juurde.

Ambitsioonikamad ja ettevõtlikumad võivad väita, et tõeliselt rikkaks saab ainult ettevõtlusega ja ka see on tõsi. Teisest küljest ka ettevõtluse puhul on säästmine enamasti vajalik eeltingimus ja annab oluliselt hoogu juurde. Ettevõtte alustamiseks on enamasti vaja raha toote või teenuse välja töötamiseks ja on väga hea, kui see endal olemas on. Saab kohe tegutsema hakata, ei pea kohe hakkama väärtuslikku aega kulutama raha tõstmise peale ega pea ka mitukümmend protsenti osalust investeeringu eest ära andma. See esimese rahastusvooruga mõnekümne tuhande euro eest ära antud mitukümmend protsenti osalust võib tulevikus osutuda vägagi suureks summaks.

Samuti on olemas tugev korrelatsioon ettevõtja isiklike rahaasjade ja ettevõtte finantsdistsipliini osas, kulutajal kipub kuluma.

Ettevõtte läbikukkumise risk on puuduliku rahakäitumisega ettevõtjal oluliselt suurem ja kogenud investorid vaatavad ka konservatiivsemalt, kui asutajatel ei ole rahalist võimekust ise ettevõtet vajalike varajaste verstapostideni viia.

Ilma alla enda võimaluste elamata jõukaks ei saa. Säästmine on jõukuse valemis väga vajalik muutuja. Esmapilgul küll igav ja ebaseksikas, aga pihta hakates on see vägagi huvitav, kasulik ja rahuldust pakkuv protsess. Kindlasti üks hea harjumus, mida tasub omaks võtta pigem varem kui hiljem.

Madis Müür

Madis Müür

Madis Müür on investor, ettevõtja ja endine edukas elukutseline pokkerimängija. Kord kuus jagab Madis Edasi lugejatele nõu, kuidas erialase eneseteostuse, sissetulekute tõstmise, säästmise ja investeerimisega enda jõukust kasvatada. Jõukam ühiskond on ka õnnelikum, tervem ja enda valikutes vabam. Loe artikleid (3)