Stsenarist-režissöör ja Eesti Kinoliidu juht Martti Helde intervjuu Eesti Filmi Instituudi Eesti filmide välislevi koordinaator Sigrid Saagiga.

Mõned aastad tagasi, ajal mil kampaania “Talendid koju” korras andekaid kodanikke võõrsilt kodumaale meelitati, võttis filmiturunduses kanda kinnitanud Sigrid Saag nõuks hoopis vastupidiselt toimida ning Rootsi kolida. Sealsed magistriõpingud sulandusid võrdlemisi kiirelt edukaks karjääriks, mis viisid omakorda edasi Saksamaale.

Vaid loetud nädalad tagasi jõudis Sigrid kogemuste võrra rikkamana koju. Täna töötab ta juba Eesti Filmi Instituudis Eesti filmide välislevi koordinaatori ja turundusspetsialistina. Vestlesin Sigridiga filmiturunduse olulisusest ning Eesti väiksuse võludest.

Kas ma saan õigesti aru, et sinu amet on olla Eesti filmi visiitkaart?

Eesti filmi visiitkaart isikus – täpselt! Tegelikult ükskõik, kes meist Eesti Filmi Instituudist läheb Eestit filmifestivalile esindama, on visiitkaart. Et Eesti on nii väike riik, siis meil ei ole seda luksust omada selle jaoks eraldi inimest. Peame valdama kõike kodumaises filmimaailmas toimuvast. Seega on ka minu roll omada laia ülevaadet. 

Miks sa Eestist ära läksid? Mida otsima?

Ma läksin Rootsi tegema turundusalast magistrikraadi – “Strateegiline ja avalik poliitiline turundus”. Läksin just selle mõttega, et õpitut hiljem rakendada filmimaailmas.

Film on küll toode, aga ta ei ole hambapasta – sa ei saa filmi ainult tooteturunduse strateegiate läbi müüa. Film nõuab hoopis teistsugust lähenemist. Paljuski võib võrdlusi võib tuua poliitkampaaniatega, mille käigus annad lubadusi ja lõpuks on jalad need, mis valivad. Seega nii poliitika kui filmi puhul toimivad tihti justkui sarnased mehhanismid.

Rootsis õppides soovitas mu sõbranna üht seal tegutsevat filmilevi firmat. Nii see algas, et ma saatsin The Yellow Affair’i e-kirja, et sooviksin nende juures praktikat teha. Tutvustasin neile oma ideid ja mõtteid. Siis juba kohtusime omavahel ning vastastikune mõistmine tekkis üsna kiiresti. Tegin nende juures mõned kuud praktikat ning nad võtsid mu tööle. Selleks tööks on vajalikud teatud isikuomadused, mida sa ei õpi ja tuleb välja, et mul on need olemas.

Mis need isikuomadused on?

(Naerdes) Eks sa pead olema väga hea suhtleja ja müügimees ning pead täpselt teadma, kus on konfidentsiaalsuse piirid. Sind usaldab korraga palju inimesi ja hoomad suurel hulgal infot, mida jagada ei saa. Pead olema väga hea diplomaat ja karm läbirääkimistes.

Seega ühelt poolt pead sa olema meeldiv ja lihtne, aga teiselt poolt konkreetne ja karm – eriti lepingulistes läbirääkimistes. Sellel ametil on väga palju erinevaid külgi.

Kui pikalt sa seal töötasid?

Olin Eestist ära kokku kolm aastat: 2,5 aastat Rootsis, kus olin seotud The Yellow Affair’iga ja pärast seda töötasin pool aastat Saksamaal Media Luna New Films’is Mõlemas firmas olin filmide müügiagent.

Mis ajendas sind Eestisse tagasi tulema?

Sellel oli erinevaid põhjuseid. Osalt oli ka selline sisemine tunne. Miski sees ütles, et oleks õige aeg tulla tagasi ja panustada siia seda kõike, mida ma olen aastate jooksul mujal õppinud. Eesti oli mul alati mujal töötades selline südameprojekt. Ma olen alati tahtnud edendada Eesti filmielu. Ja mulle tundus, et nüüd oleks selleks õige hetk. Tulla ja siin midagi teha ja kogetut edasi anda.

Seega olid sa enne tööl erasektoris ja nüüd töötad n-ö riigile?

Täpselt nii. Erasektoris filmimüügi firmas valib firma välja filmid, mida ta soovib esindada ning müüb antud filmide linastusõigusi tulu teenimise eesmärgil üle kogu maailma.

Eesti Filmi Instituudis esindame aga kõiki Eesti filme ning eesmärgiks pole otsene tulu vaid tuua Eesti ja Eesti Film laias maailmas võimalikult palju “pildile”.

Mida see erialaselt sinu jaoks tähendab?

See tähendab, et ma saan anda endast kõik, et Eesti film maailmas leviks. Minu üheks kõige olulisemaks eesmärgiks on koostöös produtsentidega luua nende filmidele korralik strateegia välisturgude jaoks ning vastavalt see siis ellu viia. Lisaks teadmistele, on oluline omada võimalikult palju kontakte üle maailma, eriti erinevatelt filmifestivalidelt. Isiklik kontakt on alati see miski, mis viib sind edasi. Seega kui ma lähen filmiturule, siis on minu eesmärgiks kohtuda erinevate festivalide esindajatega ja soovitada neile Eesti filme vastavalt nende programmidele. Lisaks ka Eesti kui võttepaiga tutvustamine jpm.

Millist filmi on raske müüa?

Filmiturg üleüldse on läinud väga keeruliseks. Filme toodetakse järjest rohkem ja ekraanidele neist filmidest kõik ei jõua. Lisaks on inimeste harjumused muutunud – nad vaatavad filme rohkem Netflix’ist või tahavad tellida VOD’st. Kui sa loetled üles need n-ö Euroopa autorifilmid, mis Eestis järgmisel poolaastal linastuvad, siis on selge, et väga suur osa toodangust meieni tegelikult ei jõua. Valiku teebki maaletooja selle järgi, mida tema publik vaatab ja kas filmil on olemas see miski, mis seda esile toob. Näiteks Cannes’is linastunud filmi läheb kindlasti mingi hulk kodumaisest publikust vaatama – Cannes’i filmifestivali teatakse ja see on justkui kvaliteedi märk. Aga kui me toome ekraanidele lihtsalt ühe Bosnia ja Hetrsogoviina komöödia, mis pole käinud suurtel festivalidel, kus pole tuntud näitlejaid ega mõjukat režissööri, siis kahtlen, et sellel vaatajaid on. Tuleb meeles pidada, et kõik need väikesed filmid võitlevad “valijate” osas võrdselt suurte Ameerika kommertsfilmidega.

Kas sinu jaoks on film kultuur või äri?

(Ohkab raskelt). Ma ei oskagi sellele vastata, kui ma aus olen. (Pikk paus) Minu jaoks on see ikkagi kultuur! Aga seda kultuuri ei oleks, kui ei oleks äri. Sa ei saa neid osapooli lahutada. Kui me vaatame seda, kuidas meie seda kultuuri toodame, siis kõik ei tule “soft money” pealt. Kasvõi kui sa vaatad filmide kaastootmisi, siis tihti on need ärilised otsused.

Kui sa vaatad Eesti filmi ja filmikultuuri keskeuroopa pilguga, siis kas sulle tundub, et me teeme midagi valesti? Või on miskit, mida me ei tee aga võiksime?

Erialalisest vaatepunktist tundub mulle, et Eesti filmis ei kaasata tihtipeale turundusinimesi õigel momendil – pole korralikku kodumaist ega välisturgudele suunatud kampaaniat.

Teinekord on vaja treenida ka näitlejat, et kui ta läheb meediaga rääkima, siis millest ta peaks rääkima, kuidas ta peaks rääkima. Või teisest küljest kas kõikide intervjuude jaoks on režissöör just see õige inimene!? Võib-olla on teinekord produtsent säravam ja energilisem.

Kui võrrelda Ameerikaga, siis neil on turunduses iga samm läbi mõeldud, iga näitleja teab täpselt mida ta võib öelda ja mida mitte. Väga mitmetasandililne strateegia on paigas ja kõik need turunduslikud aspektid on põhjalikult läbi mõeldud juba enne võttesse minekut.

Eestis on aga tihti nii, et film jõuab kinno, produtsent alustab samal ajal tööd juba uue filmiprojektiga ning film jääb soiku. See ongi üks asi, mida ma väga tahaksin muuta.

Et Eesti Filmi Instituudi koostöö produtsendiga oleks tugev. Et me istuksime üheskoos maha ja vaataksime, mis filmiga meil tegu on ja mis me selle filmiga maailmas edasi saaksime tega. Suhtlus omavahel peab olema tihedam.

Kus me viie aasta pärast Eesti filmikultuuriga oleme?

Ma loodan, et inimestevaheline suhtlus muutub avatumaks ja tihedamaks. Et režissöörid saaksid aru, et ainult nemad üksi ei ole film ja et produtsendid näeksid, et nende vastutusala läheb palju kaugemale kui lihtsalt rahaga tegelemine. Loodan, et suhtlus muutub ka rohkem rahvusvahelisemaks, et meie inimesed hakkaksid omavahel informatsiooni jagama. Teistes riikides on täiesti tavapärane jagada oma kogemusi kolleegide ja partneritega.

Lisaks loodan, et viie aasta pärast oleks meie hulgas rohkem professionaalsust. Ja ei oleks omavahelist ussitamist. Et me saaksime olla ühiselt ühe väikese riigi filmitegijad. Et me toetaks üksteist ja kasvaks selle läbi maailma filmitööstuse silmis tugevamaks tootjariigiks. Meid on nii vähe ja Eesti tööstus on nii väike.

Näen viie aasta pärast rohkem koos tegemist ja usaldust. Mulle tundub, et me vahel oleme liiga uhked või kadedad, et teineteiselt abi ja nõu küsida. Me peaks nö klapid maha võtma. Vaatama suuremalt maailma poole ning toetama teineteist. Ma tean, et see on selline noore inimese idülliline mõtlemine aga loodan, et sinna meie filmitööstus liigub.