Hannes Kuhlbach: mis toimub psühhoteraapias? Mida rääkida?

Elus on sageli hetki, mil kaob rõõm, enesekindlus, rahulolu. Kui need päris kaotsi kipuvad minema, võiks üheks võimalikuks abiks olla psühhoteraapia psühholoogi vastuvõtul. Mida see tähendab ja kuidas praktikas välja näeb?

Psühholoog elukutsena on enamikule inimestest kaunis tuntud ning viimase paarikümne aasta jooksul muutunud üha arusaadavamaks ning selgemaks, mida see valdkond ühiskonnas esindab. Selgemaks on saanud ka see, et psühhiaater on arst, psühholoog ei ole. Kes psühholoog siis on ning mis õieti toimub psühholoogi vastuvõtul, suupärasemalt teraapiaseansil? Eks igaühel, kes seal käinud, on mõnevõrra erinev mulje ja tunnetus. Nii kliendid kui psühholoogid, samuti nende vahel toimuv suhtlus on alati erinev. Püüaksin üldistada ning mõned nn rahvapsühholoogilised arusaamad kummutada.

Teraapia kestvus: mitmest kuust aastateni

Paari külastusega jõuab hädavaevalt tuttavaks saada ning probleemi olemuse täpsustada, kuid püsivat muutust on liiga optimistlik loota. Enamiku hingehädade tekkimise lugu on mõõdetav aastates, seega ei ole neid imeväel võimalik ravida paari või paarikümne seansiga. Erinevad teraapiasuunad on ajamäärangus vähem või rohkem konkreetsed. Seega nõuab teraapia kliendilt ajalist, eravastuvõtus sellega võrdselt ka rahalist panust. Teraapia eesmärgid sätestavad ka probleemile lähenemise ja fookuse töös.

Väga suure üldistusena võib hingehädad jagada haiguslikeks seisunditeks ja isiksuslikeks ebakohastumusteks.

Umbes nii jaotavad neid ka kõik klassifikaatorid. Esimese näiteks võib olla depressioon, ärevus või foobia, millest vabanedes suudab inimene enamasti rõõmsalt ja rahulolevalt elu jätkata ning heal juhul haigus ei naasegi.

Teised ehk isiksuslike joontega seotud probleemid vajavad aga oluliselt rohkem aega ning kannatlikkust, et muutuseid esile kutsuda. Kõigis inimestes on külgi, mis võivad olla häirivad, paindumatud, enesele ja lähedastele vaeva põhjustavad, aga samas tuleb inimene üldjoontes oma eluga toime; masendus või ärevus ei naeluta teda koju paigale. Et märgata, muuta ja kinnistada suund paremusele, on tarvis pikemat koostööd ja suurt vastastikust usaldust. Teraapia eesmärgiks on pigem suund eneseavastusele ning paremate toimetulekumehhanismide ja emotsiooniregulatsiooni leidmine ning kinnistamine.

Teraapia suunad: toetavatest paljastavateni

Esimese näiteks on nõustamine ja toetavad lähenemised, teise näiteks on psühhoanalüüs.

Terapeudi roll on erinevate lähenemiste puhul täiesti erinev. Nende klientide puhul, kes tänu oma psüühilisele, kognitiivsele või muule seisundile ei suuda oma elu piisavalt korraldada, on tarvis väga selgeid ja konkreetseid nõuandeid, andku neid siis sotsiaaltöötaja, psühholoogiline nõustaja või psühholoog.

Psühhoanalüüsis on analüütik pigem suunav ja osundav kaaslane kliendi teekonnal oma isiksuse sügavate kihtideni, arusaamiseni oma tõelisest minast, tugevustest ja nõrkustest.

Vastavalt teraapiakoolkonnale või terapeut olla direktiivsem, suunavam, või siis teisalt olla rohkem taustal ning aidata jõuda kliendil endal sobivate lahendusteni. Oluline on rõhutada, et psühhoteraapias ei tea ega paku psühholoog kliendile “õigeid lahendusi”, vaid on otsekui abimees inimesele endale sobilike ning vajalike viiside leidmisel ja tervikliku mina ülesehitamisel.

Kõik psühholoogid ei ole terapeudid

Psühholoogia enese- ja inimeste juhtimise valdkonnana on äärmiselt lai.  Psühhoteraapia alavaldkonnana eeldab üheselt mingi teraapiaviisi või koolkonna tõdede ja praktika omandamist ning järgimist oma töös. Mõnes mõttes on kõik terapeudid ka eklektikud ehk n-ö laenavad vajadusel teise koolkonna tehnilisi või kontseptuaalseid lähenemisi. Seda ei ole aga võimalik teha, kui baasoskus puudub ehk oma teraapiasuund on määratlemata või õppimata.

Eestis on viljeldavaid teraapilisi lähenemisi kümmekond, nendest kolm: psühhoanalüütiline teraapia, kognitiiv-käitumuslik teraapia ning pereteraapia, on tunnustatud ka eriala- ja katusorganisatsioonide poolt. Kõikide teraapiate osutamise eelduseks on akadeemiline alusharidus, enamasti magistriõppe tasandil. Psühholoogiliseks nõustajaks saab ennast nimetada praktiliselt igaüks, kuid psühholoogi, kliinilise psühholoogi ja psühhoterapeudi nimetus eeldab põhjalikku haridust ja ettevalmistust. Kui me hambaarsti või füsioterapeudi juurde minnes eeldame, et ta oma tööd on piisavalt õppinud ja selleks pädev, siis samasugune ootus psühhoterapeudi suunas pole kindlasti üle pingutatud.

Teooriatundmisest ja teadmistest olulisemgi on kahe inimese – kliendi ja psühholoogi – vaheline usalduslik suhe.

See ei ole sõbrasuhe, kollegiaalne suhe, vanem-laps suhe ega mentorlussuhe, kuigi kõikide nende suhete elemente võib siit leida. Psühhoterapeutiline suhe on täiesti eriline ja selle kirjeldamisel võib siinkohal täpsetest sõnadest puudugi tulla. See suhe on unikaalne ehk sama terapeut on erinevate klientide jaoks otsekui erinev inimene, erineva soojuse, huumorimeele, suunavuse, kannatlikkuse ja hoidvusega. Ta võib olla ka karm, karistav, rahulolematust esilekutsuv, lausa vihaseks tegev või frustreeriv.

Terapeutilises suhtes on määrav võimalus ja vabadus elada läbi ja käsitleda kõiki tundeid, mida klient tunneb, psühhoanalüütilises teraapias on see õigupoolest üheks põhiteljeks, millel töö käib.

Terapeut peab selleks olema küps tunnetama, tundma ja eristama eri inimeste erinevaid tundeid, vältimaks omaenda eluliste või arenguliste teemade kandumist teraapiasuhtesse. Selles mõttes peaks terapeut olema nn valge lina või tühi ekraan, millele saab klient projitseerida oma tunded, probleemid ja konfliktid. Paljudes teraapiakoolkondades on terapeudi eelnev eneseteraapia üheks tingimuseks taolise elukutse valikul ja koolituse läbimisel.

Esimest korda teraapias

Teraapiat alustanud kliendid on alguses enamasti kimbatuses sellega, mida rääkida või mis on üldse oluline. Kui arsti juures käies teame enamasti, et tuleb rääkida sümptomitest, näiteks kurguvalust, siis psühholoogi juures ei ole see teema kaugeltki ainus ega peamine. Tegelikult on kõiges, mida üks inimene psühholoogile räägib, peidus info, mida hoolega kuulates on võimalik välja lugeda paljut. Inimese isiksus avaldub pidevalt tema käitumises, tunnetes, mõtetes, valikutes ehk elu enda kõigis situatsioonides.

Rääkides sellest, mis tundub oluline, mis vihastab või mis rõõmustab, ollakse kindlasti õigel rajal.

Seevastu kuiv kirjeldus eemalseisja vaatenurgast ei sisalda kliendi enda osalust, emotsioone ja psüühilisi läbielamisi. Seetõttu on psühholoogide huvi ja küsimuste fookuses pigem sellel, mida klient toimunus nägi, tundis või läbi elas, millega see tal seostus või mis meenus. Suures plaanis jutustab klient ümber oma elu, luues uusi seoseid, leides nendes tähendusi ja hakates märkama, seejärel omaks võtma ning lõpuks vajadusel muutma seda, mida tarvilik muuta on. Sest muuta saame me ikka ennast, mitte teisi.

Hea teraapiatöö lõpus tunneb inimene ennast rohkem oma elu peremehena, võtab omaks oma puudused ja rõõmustab oma vooruste üle, julgeb elada valitud elu ning on vaba(m) raskete või mürgiste emotsioonide põhjustatud psüühilisest ärevusest ja ebamugavusest. Terapeut sisestub temasse otsekui “hea haldjas”, kellega koosoldud ajast, jagatud tunnetest ja mõtetest jääb toetav ning kindel jälg kogu ülejäänud elukangasse. Alati ja garanteeritult nii ei lähe, aga sellest, mis võib viltu minna, juba järgmises loos.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (11)