Võtsin endale ühel eelmise nädala varahommikul vabaduse tervitada päikesetõusu härmatiserüüsse mattunud rabas. Sellised tuntavad üleminekud meie vaheldusrikkas parasvöötme kliimas on kui tuttavad, kellega seotud palju ühiseid mälestusi. Rohetavad kevadaasad, valged suveööd, värvilised sügismetsad ja härmas talvemaastikud pakuvad alati suurt taaskohtumise rõõmu. Ühel hetkel nad jälle lahkuvad, kuid kurvastamiseks aega ei jää – juba on uus külaline ukse taga. Teinekord võivad nad natuke liiga kauaks jääda ja meid vaimselt kurnata. Kuid selliste külaliste puhul ei ole kodukord meie otsustada.

Olin jõudnud rohetava metsaserva ja lumekristallidega kaetud muinasjutumaa piirile. Ma isegi ei mäleta, kuidas räätsad jalga sain, kuid juba järgmisel hetkel olin eufooriast kantuna kuskil laugaste vahel. Tänu miinuskraadidele oli õhk eriliselt karge ja harjumatult lõhnatu. Vaid läbi härmas sookailupõõsaste liikudes täitusid mu nina ja kopsud eeterlike molekulidega.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (70)