Romet Vaino: Eesti loodus väärib paremat lugu

Viru raba (c) Romet Vaino

Võtsin endale ühel eelmise nädala varahommikul vabaduse tervitada päikesetõusu härmatiserüüsse mattunud rabas. Sellised tuntavad üleminekud meie vaheldusrikkas parasvöötme kliimas on kui tuttavad, kellega seotud palju ühiseid mälestusi. Rohetavad kevadaasad, valged suveööd, värvilised sügismetsad ja härmas talvemaastikud pakuvad alati suurt taaskohtumise rõõmu. Ühel hetkel nad jälle lahkuvad, kuid kurvastamiseks aega ei jää – juba on uus külaline ukse taga. Teinekord võivad nad natuke liiga kauaks jääda ja meid vaimselt kurnata. Kuid selliste külaliste puhul ei ole kodukord meie otsustada.

Olin jõudnud rohetava metsaserva ja lumekristallidega kaetud muinasjutumaa piirile. Ma isegi ei mäleta, kuidas räätsad jalga sain, kuid juba järgmisel hetkel olin eufooriast kantuna kuskil laugaste vahel. Tänu miinuskraadidele oli õhk eriliselt karge ja harjumatult lõhnatu. Vaid läbi härmas sookailupõõsaste liikudes täitusid mu nina ja kopsud eeterlike molekulidega.

Pildistamise kõrvalt noppisin maapinnalt külmunud jõhvikaid. Soojendavad päiksekiired suunasid mind peagi ühe kidura rabamänni alla istuma. Panin fotokaamera kõrvale ja lihtsalt vaatlesin, kuidas mu väljahingatav õhk vastu päiksekiiri eredaks pilveks muutus ja seejärel haihtus.

Ühtäkki tabasin end eriti tugevalt tänulikkusetundelt.

Milline luksus on omada mürasse mattuvas maailmas ligipääsu sellisele keskkonnale.

Astuda hetkeks maha sellelt oravarattalt, kus oma mõtetele ei näi ruumi antavat. Seejuures ei suutnud ma meenutada, millal viimati oleksin neil maastikel ainsatki hingelist kohanud. Need ei ole kauged ääremaad. Need on metsatukad, heinamaad ja rabad, mis asuvad külade, alevite ja linnade vahel.

Seejuures olen märganud, et Viru raba parklasse ei mahu hea ilma korral autod ära – huvi on sedavõrd suur. Sama kehtib paljude teiste matkaradade kohta. Tajun inimestes mingisugust alateadlikku tõmmet looduse suunas, kuid mulle tundub, et üha enamate jaoks jääb puudu vastavatest seostest, tähendusest ja tunnetusest.

Midagi oleks aastakümnetega nagu kaduma läinud. Kuigi statistika järgi on looduses kulgemise trend tõusuteel, jääb see pigem “läbi klaasi” vaatlemiseks. Vahetut kokkupuudet justkui pelgaksime. See pealtnäha väike võõristus sillutab teed paarile järgnevale murekohale.

Oma laulu ei leia me üles

Psühholoog John Gottmann on aastakümneid uurinud paaridevahelisi suhteid ja leidnud, et üheks kooselu püsimajäämise eduteguriks on selle saamislugu läbi peategelaste silmade ja viis, kuidas seda edasi antakse. Entusiastlik ja innustav perekonna (aja)lugu annab ka järglastele tugeva narratiivi, millega suhestuda ja tajuda paremini selle tähendust.

Suhetes loodusega ei ole kuidagi teisiti, sest lugu kui selline on ajule igipõline viis ümbritseva maailma lahtimõtestamiseks. Olen püüdnud mõtteis jälgi ajada, mõistmaks, kuhu me oma loo siis unustasime või kaotasime. Üks mõttekäik pakub, et meie perekondadest ja suguvõsadest on kadumas need põliselt maal elanud sugulased ja esivanemad, kes aitaks meil leida selgema vaimse ligipääsu looduseni.

Kaasaegne ühiskond on meid toonud maalt linna ja isiklike kogemuste juurest faktide maailma. Me teame, kui palju Eestist on kaetud metsaga, kui palju on meil märgalasid ja kui pikk on matkatee Oandust Iklasse.  Kahjuks on isegi põhjalike faktide toel väga keeruline rääkida head lugu millestki, mille osas meil puuduvad isiklikud kogemused või millega me tegelikult suhestuda ei oska. Tulemuseks ongi põlvkond, kes suhtub looduskeskkonda tõenäoliselt pealiskaudselt ja iseenesestmõistetavusega.

“Kuivik” klassi ees

Mõnikord märkan öistel maastikel hulkudes metsadest eralduvat valguskuma, mis teeb tähistaeva pildistamise keeruliseks. Ühtlasi ei võimalda sellega kaasnev müra mul metsavaikust nautida.

Olen sellistel hetkedel korduvalt tabanud end mõttelt, et rahvana kütame antiikmööbliga ahju.

Terviklikud loodusmaastikud koos sinna juurde kuuluva pärimusega näib kordades väärtuslikumana  kui mistahes loodusvara eraldamine ja väljavõtmine sellest süsteemist. Lisaks on mul tunne, et see ei ole ainult minu kui loodusentusiasti arvamus. Tõenäoliselt noogutaks siinkohal kaasa nii mõnigi eestlane, kes toonud välismaalasi meie loodusesse.

Usun siiralt, et maailm ootab ja vajab rohkem lugusid ühe rahva ja tema kodumaa looduse vahelistest suhetest kui puitu selle metsadest. Vahel isegi naljatlen endamisi, et meil on oma uskumustes ja vanarahva lugudes “Sõrmuste isandale” ja “Troonide mängule” täiesti võrdväärset ainest pakkuda. Et oma lugu hästi rääkida, peame aga kõigepealt ise taasleidma sügavama sideme keskkonnaga ja alles seejärel oleme võimelised seda ka teistele esitama.

Aga kui esiti tundub, et meil pole millestki rääkida?

Isiklikul tasandil antakse sellele sageli üks konkreetne soovitus – alusta väikeste heategudega ja innustav lugu enesemääratlemiseks kujuneb ajaga iseenesest. Sinu väärtus enese ja teiste silmis kasvab vältimatult.

Kui sarnaselt eelnevale võtame endale julguse minna kodukandi metsadesse ja rabadesse, kus puuduvad rajad ja teised inimesed, siis lood järgnevad iseenesest. Need kannavad endas emotsiooni ja vahetut kogemust, mida räägime juba alateadlikult suure vaimustusega. Kui on midagi, millele meie põhjamaine kinnisus ja kuivus ei laiene, siis on need isiklikud seiklused meie oma loodusest. Need on lood, mis väärivad globaalse klassiruumi ees esitamist.

Tulevik ootab

Narratiivi loomisel on alati looja enda otsustada, millised episoodid sisse jätta ja millised mitte. Me võime oma loo üles ehitada kümnendite pikkusele kogemusele tuginedes või raamida hetkeolukorra ja teha sellest sissejuhatuse. Oluline on, et lugu kõnetaks kõigepealt selle kõnelejat. Meil on laias laastus valida kas lugu Eestimaa loodusest ja selle keskel elavatest inimestest tugineb eelkõige mineviku uskumustele või on see kogum kaasaegse inimese loodustajust ja selle tõlgendustest.

Minu viimase aja äratundmised ütlevad, et sõltumata oma sotsiaalsest taustast on meil eestlastena sisse kodeeritud isegi ehmatavalt sarnane operatsioonisüsteem. Ja see on segu meie esivanemate uskumustest ja oleviku maailmapildist.

Ma ei tea, kuidas täpselt taolist rahvuslikku lugu üles ehitatakse, aga tajun üsna tugevalt, et lähtekohaks peaks olema inimese ja looduse kokkupuutepunkt.

Selle pinnalt saab hakata tuletama ülejäänud olustikku. Mulle tundub, et seni oleme tegutsenud vastupidi: leidnud mõne detaili (näiteks rändrahnu) ja hakanud sealt kuidagi sissepoole töötama. Sellise lähenemisega leitut on väga raske omaks võtta. Ehk vaataksime hoopis, mida meie inimesed loodusest leiavad ja julgustaksime neid seda rohkem välja näitama?

Lõpetan selle mõttekäigu ühe kosmilise visiooniga, mille eelduseks on eelnevate murekohtade täielik lahenemine kõige positiivsemas tähenduses.

Meil on 2030. aastaks 1,3 miljonit kodumaal elavat Eestimaa looduse fänni ja lisaks miljoneid üle maailma, kes on sellest väiksest rahvusest ja tema loost vaimustunud. Me räägime oma loodusest ja riigist vaimustusega, millesse pole võimalik mitte nakatuda. Koormus loodusele metsaraiete ja muude sarnaste tegevuste näol on minimaalne, sest keskkonda säästev loodusturism ei jäta majanduslikus mõõtmes sellele mingit võimalust. Ja lapsevanemad võivad oma järglastele otsa vaadata teadmisega, et vähemalt siin väikses riigis on neile tagatud täisväärtuslik elukeskkond. Midagi unikaalset maailmas, mille ülejäänud elanikkond kannatab tehiskeskkondadest tingitud kõrge stressitaseme all.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino on Eestimaa looduse entusiast, kes loob läbi pildi- ja kirjakeele tõlgendusi inimese ja looduse vaheliste suhete paremaks mõistmiseks. Aeg-ajalt võtab ta huvilised endaga metsa kaasa, et pakkuda selle vahetut kogemist. Eestlasel on suurepärane füüsiline ligipääs looduskeskkonnale, kuid vaimne side metsikusega on hakanud kaduma. Sellest inspireerituna kirjutab Romet Metalooduse blogi ja peab samanimelist Facebooki lehekülge. Loe artikleid (2)