Valner Valme: puudega linnakultuur

Ühel tuttaval võeti hoovist ainus säilinud puu maha, sest jäi ette autode parkimisele, kuigi tegelikult ei jäänud, aga noh, mida teeb puu parklas, eks.

Ühel teisel tuttaval saeti samamoodi hoovist viimane puu maha, sest kujutage ette, see pildus sügiseti kastanitega. Vaat kui näiteks lapsed mängivad keset asfalteeritud parklat ja äkki, põmm, kastan kukub. Ma kuulen neid näiteid järjest, enamasti on tegemist ühistu vandenõudega, kus asi tehakse vähemust ehk „puuinimesi“ kõrvale jättes ära ja millegipärast annab linnavalitsus puude vastu ka lahkelt lube.

Alatasa jäävad puud linnategevusele ette. Tegelikult peaks linn puudega arvestama ja võimaluse korral plaanima oma projektid puid sisse jättes, või vähemalt uusi (asemele) istutades. Seda viimast juba õnneks juhtub. Siiski on Tallinna alleed ja puiesteed auklikud nagu pidalitõbise hambumus.

Muuseas, 21.septembril, Edasi portaali avamisega samal päeval on rahvusvaheline puude istutamise päev.

Suvel taaskord Ateenat külastades jäi silma puu, mis oli kasvanud raudaeda enda embusse haarates. Eestis võetaks selline puu maha: pühaduseteotus. Kaunistustega, inimkätega rajatud tara, ja midagi metsikut, kontrollimatut vallutab selle ära. Nii ei tohi.

Puu Ateenas I Foto: Nicolas Lotman
Puu Ateenas I Foto: Nicolas Lotman

Ateenas ei leia naljalt puudeta tänavat, ükskõik kui kitsas või pisike. Muidugi on põhjuseks ka varju andmine päikese eest, aga mitte ainult. Põhjused on sügavamalt iidses linnakultuuris, kus haljastusel oli oma koht.

Meie ei ole vanade Euroopa kultuuride kõrval kaua linnarahvas olnud. Meil on vist endiselt veres see looduse alistamise sündroom. Linnarajamise õhin. Linnastume hoogsalt ja entusiastlikult. Puid me ei taju linnana. Puud on stiihia. Nendega tuleb midagi ratsionaalset ette võtta. Kui nudimine, köndistamine hinge ei rahulda, siis maha.

Püüame olla moodsad, aga sõda puudega väljendab üleeilset mõtlemist. Euroopas on ammu haljastus, linnakujundus, (linna)maastikuarhitektuur au sees.

Haljastus on kultuuri osa ja annab linnale rütmi.

Meie tajume „linnakultuuri“ all ehk klubimuusikat või tänavatoidu festivali. Mis on ka linnakultuur, aga see mõiste on pisut laiem.

Teisalt räägime Tallinnast kui rohelisest linnast. Ma ei tea. Kui näen kuskil pargis haljastajaid, siis tahaks sellest pargist edaspidi ringiga mööda minna, sest tean, et haljastajad teevad põõsad maatasa ja „kärbivad“ puid.

Ei saa olla korraga roheline linn ja tehnokraatlik maastik täis asfalti ja betooni. Reaalsus on ju see, et Euroopast tulles tundub Tallinn halli ja lagedana. Rohkem muru, põõsaid ja puid mahuks vabalt. Küsimus on tahtes, linnakultuuris. Meil on pealinna peaväljaku (mis ise ju võibki ürituste tarbeks lage olla) veeres pargi asemel parkla. Auto on Tallinna ruumis eelduseks ja tingimuseks.

Saagimist on veel liiga palju

Peamine argument puude mahavõtmisel on see, et nad varjavad midagi ära. Vaate. Vaate millele? Teistele majadele? Naabriaknale? Puudest lagedaks jäänud platsile? Maitseasi. Minu jaoks tähendab vaade vaadet pigem aknatagusele puule. Kui me räägime õhust ja valgusest, siis just puud on need, mis linnale hapnikku annavad, nii otseses kui kaudses mõttes.

Tundub, et see mõtteviis hakkab Eestis juuri alla ajama. Aga saagimist on siiski veel liiga palju ja tuleb arvestada, et puu, mis tunniga maha kaksatakse, on kasvanud ehk sada aastat ja järgmine selline kasvab jälle sama kaua.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (32)