Hannes Kuhlbach: mis põhjustab meeste üksindust & kuidas seda vältida?

Foto: Don DeBold, Flickr, (cc)

Iidsed eeposed käsitlevad mehi kui jumalate otsest loomingut, olgu selleks siis peajumal või mõni väiksematest jumalustest. Mees oli ühel hetkel lihtsalt tarvis tekitada, et maailmas saaks korra ja seaduse maksma, et see ei kulgeks omapäi kes teab kuhu. Mees loodi valdavalt põrmust ehk algosakeste kaosest, teisalt võiks ka mõelda, et mitte eriti väärtuslikust algmaterjalist. Mehi oli esialgu üks, see tähistab automaatselt ka üksindust.

Naine seevastu oli mehele hädatarvilik kaaslane, et maailmale iga sündiva lapse näol anda uus algus, jätkuvus ja vigade parandamise võimalus. Naine oli mehe vilja kandja, seega funktsionaalne teine. Darvinistlikult lähenedes oli naine tegelikult enne. Feminiinsus on alati eksisteerinud enne maskuliinsust, sellest on välja kasvanud nii sisemine ja ühiskondlik kultuuriline (gender) kui  ka välimine ja anatoomiline (sex) sugu. Ka inimloode evib oma arengu alguses kahest potentsiaali, ehk temast võib saada nii tüdruk kui poiss; viimaseks arenemisele annab suuna meessugurakus kaasas olev nn testosterooniline käiviti.

Võtaksingi vaadata, kust mehed oma mehelikkuse sisu pärivad ning mis neid selle omandamisel ja arendamisel võib segada või lausa häirida. Ning miks mehed sisemiselt üksi jäävad, otsekui kurvameelsed printsid oma isiklikus muinasloos.

Mehe üksindus saab alguse Emast

Sündimisel saab lapse maailmaks ema. Palju muud sinna ei mahu, need kaks moodustavad sümbiootilise paari ning selles ühenduses hakkab vastsündinu arenema. Esimese viite oma isale, Esimesele Mehele, leiab ta tegelikult ema olekust, pilgust ja tundelisest ühendusest isaga.

Isa on seletamatu kolmas, kes aeg-ajalt pilti ilmub, siis kaob ning kellel on mingi seos emaga, tema oleku ja meeleoludega.

Isa moodustab sellel varasel perioodil otsekui välismaailma, kellega ühendus on imikule selge ja turvaline ema kaudu. Alati see kahjuks nii ei ole, vägivald oma kõigis avaldumisvormides on liiga sagedane külaline paljudes kodudes.

Arenguteljel edasi liikudes on isa psühholoogilises mõttes vaja ema ja lapse ühenduse katkestamiseks. Isa kohalolu, sõnad ja käitumine toob üha selgemalt mängu kolmanda isiku, mille kaudu tajub ja mõistab laps, et maailmas on peale tema ja ema vahelise ühenduse veel muid ühendusi, muudki, mis temast sõltumata omi asju toimetab. See on paras šokk, ürgne paradiis ema süles lõppeb ning jääb ehk ainult alateadlikesse fantaasiatesse alles. Laps saab esimest korda aru, tunnetab, et on tegelikult maailmas üksi.

Isikliku sideme loomine isaga

Sealtmaalt algab isikliku sideme loomine isaga. Poisid saavad edaspidi endale sinised püksid, autod, püssid ja superkangelased, tüdrukud roosad kleidid, nukud ja … naiskangelased. Unisex-maailmas hakkavad viimased vägagi sarnanema poiste kangelastega, ning ei teagi, on see hea või halb. Igal juhul tähistab poisilikkus ja selle teadvustamine, et ei saa olla tüdruk ning ka selles on sümboolselt peidus kaotus.

Poisslaps vajab oma mina ülesehitamiseks mehelikku sisu nagu tärganud taim vett.

Ta ammutab seda sealt, kust võimalik, ennekõike muidugi neilt meestelt, kellega koos elab. Isa, vanem vend, vanaisa ja onu on esimesed soorollimudelid, hiljem lisanduvad sinna vanemad mängukaaslased, trennikaaslased, meesõpetajad, treenerid jne. Elu jooksul sisestab mees endale psühholoogilises mõttes terve rea eeskujusid, kellele sarnanedes või kellelt laenates ennast identifitseerida. Osa mehe olemusest pärineb seega teistest meestest, nende välimusest, olemusest, tugevustest ja hirmudest.

Esialgu tahab ta olla oma isa sarnane, seejärel temast erineda. Isa eeskuju poisslapse kujunemisel on raske üle hinnata. Isa rahulikkus või pingestatus, tunded oma partneri – lapse ema – vastu, isiklik küpsus või lahendamata probleemide käes siplemine imbub alateadlikult poega et leida kordamist tema lapse-, hiljem noorukimaailmas. Kui isa on kasvanud lõhkises peres, kus igaüks oma asjadega toime pidi tulema, ise kõik asjad selgeks pidi saama, siis selline “üksildase kangelase” eeskuju saab ka poisi jaoks suunavaks. Kui isa jaoks on olnud olemas nii ema kui ka isa, siis saab ta edastada hoidva ja võrdse partnerluse mudeli.

Just isalt õpib poiss seda, kuidas käituda naistega peale seda, kui ta on sisemiselt maha jätnud oma Esimese Naise ehk ema. Loobumise ja mahajätmise valu tuleb kõigil tunda mitmeid kordi elus.

Teine mahajätmine poisi elus on Isa kõikvõimsuses pettumine ja oma meheliku tee valimine.

Selle algus on hilispuberteedis ning mis täna kestab odüsseuslike rännakutena sageli 30ndate eluaastateni. Oma võimete piiride tunnetamine, vastamata jäänud armumised, elu enese keerulisus nülivad lapsepõlve unistusi halastamatu brutaalsusega. Kuidas toime tulla oma suutmatuse, mittepiisavuse, alaväärsusega – ka siin on poisile eeskujuks esmalt isa, kuid ka mitmed teised mehed.

Üksinduse põhjused – ebapiisavuse tunne & hirm läheduse ees

Just “ebapiisav sisemine isa” on paljude meeste üksinduse ja pelguse tõeline algläte, mida mehed oma valusaimate tunnetega silmitsi seistes, väikemehe pisarad silmis, usaldavad haruharva sõnadesse panna. Minu vastas istub sellel hetkel suure mehe kestas maailma kõige üksildasem väike poiss, kelle suurim soov on taastada sisemine suhe hea, küllase ja hoidva isaga. Seda ei ole tihti enam võimalik teha reaalses elus, kui suhted on katkenud või isa juba lahkunud teispoolsusesse, kuid sisemise psüühilise rännakuna on selline leidmine, leppimine ja andestamine tihti ainus uks üksindusest lähedaste inimsuhete juurde.

Teiseks üksinduse põhjuseks on tihti hirm tõelise läheduse ees naisega. Lähedus tähendab vahel ka enese haavatavaks ja nõrgaks tunnistamist ning see on ühele mehele väga raske pähkel. Meheroll näeb ju ette tugeva ja pisaraid mitte tunnistava olemise. Mil viisil olla lähedussuhtes tõeline mees, mitte mehe karikatuur, on tõeline küsimus, millele vastuse otsimine algab oma isa-ema suhte hindamisest ja selles ilmneva enese sisse võtmisest. Kas lähedus on karistav, reetmisvõimalusele viitav, ärakasutav või vastupidi – tugevdav, liitev, head võimendav ja halba leevendav, see jääb ühe poisi sisse alateadliku suhtemudelina.

Meid kõiki on verminud pere, millesse oleme sündinud. Oma peret luues tuuakse kummagi osapoole peremudelid tahes-tahtmata kaasa ning siis algab ka nende ümbertöötamine. Ühiselt loodu lähendab, teise peremudeli ülevõtmine aga asetab ühe või teise partneritest kummalisse ja võõrasse kooselumaailma. Selles on targem lähedust vältida, sest see tähendab “ämma õige elu valemi” järgimist ning taaskord on väike poiss üksinda. Tähelepanu pöördub mehelikele tegevustele, aga kartus naiste maailma ees tugevneb. Tulemuseks võib olla “külmkapiskandaal” või mõnel muul viisil mehelikkust “ahistavate” piiride lõhkumine, milles puudub hoolivus, mõistmine ja lähedus, on ainult primitiivne tung oma ehmatavas jõus. Taaskord on see kahjuks paljude perede argipäev.

Mees saab läheduse ja hoidmise tunde oma esimeselt armastuselt, kelleks on Ema. Isalt saab mees iseseisvuse, ettevõtlikkuse ja julguse, millega maailma avastada ja seda ka oma partnerile pakkuda. Mõlemalt koos saab ta mudeli, kuidas Mees ja Naine aga kokku sobivad ning milline on lähedussuhe. Olles lähedane nii naiselikkuse kui mehelikkusega enda sees, suudab mees olla ka sisuliselt kellegagi koos, tunda sellest ühendusest rõõmu ja suutlikkuse kasvu igas mõttes.

Aga kuidas siis toimida, kui pole tegelikult kedagi, kelle lähedus toeks oleks? Alustada võiks endale peeglist vastu vaatavale mehele öeldes: sa pole üksi. Meie endi sees on aitamise võti, tuleb vaid usaldada ja teha esimene samm teise inimese suunas, ausalt. See võib tähendada lähedust uut moodi. Ja riskida võiks ju meestele omane olla…

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (11)