Igor Sööt: Chardonnay & Riesling on “out”, Rousanne & Encruzado on “in”

Üsna intrigeeriv pealkiri hüva valge veini nautleja jaoks, kas pole? Aga põhjus on väga lihtne. Oktoobrikuise sommeljeede veiniklubi maitsmisõhtu teema oli „nooblid valged veinid üle kogu ilma, v.a. marjasordid Chardonnay ja Riesling“. Niisiis otsustasime seekord anda  võimaluse ka vähem tuntud marjasortidel hiilata ja tuua meie degustatsioonidesse rohkem põnevust.

Superstaarid väärivad omaette tähelepanu

Nagu teada, on Chardonnay üle kogu maailma enimviljeletav hele veiniviinamarja sort. Polegi vist veinivalmistajat riiki, kus sellest marjasordist veini ei tehtaks. Jah, tõsi küll, sageli suhteliselt odavat ja ilmetut massiveini, aga paljudel juhtudel on tegemist kauniste, säravate ja kalliste suurte üllaste nestetega. Kohe meenuvad värsked, särtsakad ja mineraalsusest pakatavad Chablis’d, siis jällegi õlised, võised ja väärikad Meursault’ ja Montrachet’ küla veinid Burgundiast, aga samuti tõelised „pommid“ ja „püssid“ Uuest Maailmast – Penfolds’i Yattarna Austraaliast, Chateau Montelena Napa Valley’st USA-st, Errazuriz’i parimad palad Tšiilist jne, jne.

Riesling on Saksamaa veininduse superstaar, aga mitte ainult. Pehmetele ja poolmagusatele Moseli ning tugeva selgrooga ja võimsa happega Rheingau rieslingutele apelleerivad mineraalsed ja värsked austerlased, sageli petroolsed ja täidlased Alsace’i veinid, aga ka järjest rohkem ja rohkem USA, Austraalia ja Uus-Meremaa üllitised.

See kõik viib selleni, et ei ole mõtet segada neid kahte nooblit superstaari väheke kahvatuma säraga marjasortide maitsmisse. Need 2 väärivad omaette ja individuaalset lähenemist ja las nad võistlevad (taaskord) mõnel järgmisel üritusel omas masinaklassis.

Kokku osales seekordsel maitsmisel 12 veini, millest 6 oli pärit Prantsusmaalt, 2 Hispaaniast, 1 Luxembourg’ist, 1 Portugalist, 1 Itaaliast ja ainsa Uue Maailma riigina oli esindatud Austraalia. Lisaks pani „Lusika“ sommeljee Arti juba harjumuspäraselt mängu ka ühe „musta hobuse“ – jällegi Prantsusmaalt, aga tünga mõttes oli see Burgundia Chardonnay. Siinkohal pean juba etteruttavalt ära ütlema, et see suht odava hinnaklassi burgunder tegi degustil suurepärase tulemuse ja siit saime taaskord kinnitust, et las Chardonnay mängib ikka omas masinaklassis. Seejuures ei saa ma absoluutselt väita, et muud veinid oleksid kehvad olnud – suurepäraseid hindeid tuli riburadapidi, aga noh, Chardonnay on siiski Chardonnay ja sellest on veinimeistril õiges kohas ja õigel terroir’l hoopis lihtsam suurepärast veini teha.

Tegelikult algas üritus „väikese“ üllatusega.

Nimelt oli meie klubiliikmele tema äsjase Hispaania-retke käigus üks veinimõisa omanik pistnud näppu 2 pudelit 1930. aastakäigu (jah, Te lugesite õigesti) Rioja valget veini. Ja tema arvates oli meie klubiüritus just see paslik koht, kus nende 2 pudeli sisu ära maitsta ja püüda aru saada, mis siis toimub.

Mida me siis avastasime? Eks on selge, et nii väärikas eas veini puhul võivad eri pudelid – olgu nad siis nö „kaksikud“ st pärineda samalt põllulapilt ja areneda samas vaadis ja hiljem pudelis ka samas keldris -, olla väga erinevat teed mööda sammunud. Iga pudel ja iga kork on erinevad ja seetõttu on pelgalt peale vaadates võimatu öelda, et kas ka pudelite sisu on sarnane. Nii oli ka seekord.

Paternina Gran Reserva Blanco 1930

Marjasordid: 90% Viura, 10% Malvasia. Laagerdunud pikalt suures tammevaadis ning pudeldatud aastal 1967. Seejärel hoitud veinimõisa keldris.

  • Pudel 1: värvus tume merevaigukollane, lõhnas domineerisid tugevad šerrilikud noodid, maitses oli puuviljasus sisuliselt kadunud ja lõppmaitses jäi prevaleerima tugev ja terav õunhape. Iseenesest polnud vein veel päris hukas, kuna äädikanoote ja muid väga koledaid nüansse polnud ja teatud toiduga koosluses oleks võinud seda isegi katsetada.
  • Pudel 2: värvus merevaigukollane, lõhn mesine ja magusalt puuviljane, maitses oli puuviljasus küll peaaegu kadunud, kuid hape oli veel üsna meeldiv ja lõppmaitsesse jäi meeldiv õunasus. Nii, et igati põnev ja tipp-topp vein.

Kuna mul isiklikult polnud varem olnud võimalust maitsta nii vana kuiva valget veini, mis ammugi polnud maailmakuulsa ja ülinimeka tootja oma, siis oli see mulle hindamatu kogemus. Aga loo moraal on lihtne – selliste eeldustega veini puhul on pea ainuvõimalik saada positiivset emotsiooni vist küll ainult siis, kui veini on terve aja vältel hoitud tootja keldris ilma talle päevavalgust näitamata ja välisõhu soojust tunda andmata.

Nüüd aga planeeritud degustatsiooni juurde

Et vältida tõelist pudru-kapsa kaoseefekti, annan põhilised emotsioonid ja märked piirkonniti ja mitte maitsmise järjekorras.

  • Rhone org, Prantsusmaa

Prantsusmaa veinidest 4 olid pärit Rhône oru piirkonnast. Tegelikult polegi see väga üllatav. Kuigi suur jagu Rhône veinidest on punased, osatakse sealkandis teha ka vägagi ägedaid ja võimsaid valgeid veine.

Viognier marjasordist valmistatud Condrieu küla veinid on alati olnud hinnatud ja kallid. Nii ka seekordne Rhône oru põhjaosa ühe valgete veinide ikoonveinimeistri Francois Villard Condrieu Villa Pontciana 2014. Siinkohal tuleb mainida, et see vein sai seekord kvoorumilt üsna ühehäälselt „peksa“ ja põhjust pole vaja eriti otsida – see peegeldub pudelisildil oleva aastakäigunumbri taga. Ilmselgelt ei tulnud sellest beebieas veinist välja Condrieu graniitse ja basaltse alsupinnase kogu võimu ja komplekssust ning seda jäi varjutama noorele Viogner’i veinile iseloomulik roosiõite parfüümsus, troopiliste viljade üleküllus ja maitses olevad lausa magusad ja troopilised noodid. Võib olla kindel, et 3-4 aasta pärast saaksime samast pudelist maitsta väga ägedat võimsat ja komplekssusest pakatavat kaunitari.

Väga ägeda võrdluspaari moodustasid Roussanne’i ja Marsanne’i marjasortidest valmistatud Tardieu-Laurent Hermitage Blanc 2014 ja M. Chapoutier Saint-Joseph Les Granits Blanc 2012. Kuigi Rhône vasakul kaldal kõrguval Hermitage künkal valmistatakse peamiselt suuri ja kauneid punaveine Syrah marjasordist, on sama ala üsna haruldased valged veinid alati suured ja ägedad. Kahjuks jäi seekordne Hermitage pisut alla oma ülejõe-naabrile, sest ka sellekordse veini aastanumber kajastas tema noorust ning seetõttu olid lõhnad-maitsed alles pisut lukus. Sellegipoolest andis veini lõhnas olev pähklisus, õrn leivaröst ja kookosekoore nüanss ning maitses olevad õlised, ürdised ja samas vanillised ning toffee noodid koos lõppmaitses ülipikalt suuõõnde jääva greibise happe ja soolaka mineraalsusega edasi veini võimsast komplekssusest pakatava iseloomu. Sooviks uuesti proovida 2-3 aasta pärast.

Saint-Joseph on Rhône Oru põhjaosa suurim apellatsioon ja sealt tulevaid veine peetakse pigem pisut lihtsamateks ja see kajastub üldjuhul ka nende pisut soodsamas hinnas. Aga see ei käi mitte erakordselt rikkalikult silikaatselt aluspinnaselt tuleva üheaia Les Granits’i kohta. Vein oli üsna heas küpsuses ning tema nauditavas komplekssuses avaldusid küpse õuna, suhkrustatud tsitruste ja vürtside aroomid ning võised, elegantselt troopilised ja vürtsikad maitsenüansid koos pikas-pikas lõppmaitses domineeriva ilusa õunase happega. Võimas ja ilus vein!

Prantsusmaa valik

Lirac on küla, mis paikneb ürgse Rhône delta aladel piirkonna lõunapoolses osas ja asub tänase jõe paremal kaldal. Ülejõe-naabriks on kuulus Châteauneuf-du-Pape. Kahe küla marjakasvatuse ühine joon on viinaaedade pinnaseks olev alluviaalne (jõetekkeline) munakiviväli – Les Galets Roules, mis päeval päikese käes kuumaks köetuna suudab anda soojust viinamarjakobaratele edasi ka öösiti. See on väga oluline just punaveinide põhiallikaks oleva Grenache marjasordi välja küpsemiseks. Heledate marjasortide puhul polegi see nii oluline ja seetõttu tehakse sealkandis valget veini üsna vähe, aga nagu selgus, üldsegi mitte kehva. Château Mont-Redon Lirac Blanc 2015 on Lõuna-Rhône’le iseloomulik 4-marja seguvein. Nii lõhnas, kui maitses üsna troopiline, kuid kõike seda küllust tasakaalustab kena vürtsikus, ebaküdoonia mõrkjad noodid ja kena tsitruste hape ning soolakas mineraalsus lõppmaitses.

Ülejäänud 2 Prantsusmaa veini olid pärit vastavalt Alsace’i ja Loire Oru piirkonnast. Jällegi ei mingit üllatust, pigem vastupidi – oleks vahest oodanud neist Prantsusmaa kahest põhilisest valge veini regioonist isegi rohkem osalisi.

OK, vahest Alsace puhul polegi see nii üllatav, kuna regiooni „kunn“ riesling oli meil ju „out“. Seetõttu toodi maitsmiseks Leon Beyer Comtes d’Eguisheim Alsace Pinot Gris 2008. Vein oli kena eht-elsasslikke lõhna- ja maitsenüansse omav küps Pinot Gris. Lõhnas mängisid kena ansamblit kukekomm, toffee ja litši koos märja lubjakivi ning valge pipra nootidega. Maitses küps kuldrenett, paradiisiõuna noot, kollane ploom, kena õunane hape ja kõike seda saatmas õline täidlane kehand. Igati korralik toiduvein.

Loire Oru vein tuli Vouvray linnakese lähistelt, aga mitte sugugi mõnelt piirkonnale iseloomulikuna tunduvalt massiveini tootjalt. Hoopis maailmatuntud Chenin Blanc’i ikoon, Domaine Huet veinimeister Noël Pinguet, kelle valduses on Vouvray 3 parimat lieu-dit’d, on ühelt neist selle veini teinud. USA üks kuulsamaid veinikirjanikke Mike Steinberger on selle mehe kohta öelnud: „Domaine Huet, means, I make the best damn Chenin Blanc on the planet!”

Seekordne vein Domaine Huet Le Mont Vouvray Demi-Sec 2003 oli, nagu nimigi ütleb poolkuiv ja oi-oi, kui ammusest aastakäigust. Täna on turul juba sama veini 2014. aastakäik ja oli väga vahva, et selline rariteet veinirestorani „Dominic“ keldrist üles leiti. Lõhnas oli vein omandanud küll juba kerged šerrilikud noodid, aga kogu paletis koostöös üleküpsenud õuntega, võise brioche’ ja meepoti hõnguga ei häirinud see üleüldse. Maitses oli vein poolkuiv ja üliäge oma magusate õunte, lausa vanaema õunamoosi, aga ka köömnese peenleiva nootidega, alõtša hapukuse ja lõppmaitses tasakaalustavalt mõjuva ilusa värske sidrunise happega.

  • Luxembourg

Muude riikide seti kirjeldust alustan Prantsusmaa naabrist – Luxembourg’ist. On siiralt hea meel, et lõpuks ometi on meil saadaval selle riigi vist küll ainsa heas mõttes „tõsiselt hullu“ veinimeistri Abi Duhr’i looming. Lisaväärtusena on veelgi siiramalt hea meel, et täna on Abi paremaks käeks meie oma tüdruk – „Dominici“ restost veinituule tiibadesse saanud Kaja Kohv.

Château Pauqué Clos du Paradis 2010 – seda 100% Auxerrois’ marjast tehtud veini erinevaid aastakäike on mul sel aastal (aga ka varasemalt) juba päris palju õnnestunud maitsta, aga ikka ja jälle olen ma hämmingus, kuidas sellest üsnagi teisejärgulisest marjasordist on võimalik välja „ekstraheerida“ sellist ägedat veini. Sügav kummardus veinimeistri ees! Lõhnas on tugevalt võised ja lausa šampanjalikult autolüütilised noodid, siis tuleb õrn suitsusus ja siis juba üleküpsenud aprikoos, aromaatne väärispuit, mesi ja liköörsus. Maitses on alguses magus küps õun, mahlast nõrisev kollane ploom, aga siis juba suitsusus ja tammisus, mandlised ja seenesed noodid ning lõpus puhas ja ilus õuna hape ning soolane mineraalsus. Ülikompleksne eksemplar.

  • Uus Maailm

Michel Chapoutier on ikoonistaatuses veinimeister, aga tänaseks ka edukas ärimees ning samas tõsine eksperimenteerija. Lisaks Rhône orule teeb ta täna veini üle Prantsusmaa, aga ka näiteks Austraalias.

Tema Tournon Victoria Mathilda 2014 just sealt – Victoria’st – pärinebki. Iseenesestmõistetavalt rhône’lik marjasortide kooslus – Viognier ja Marsanne – on aga kängurumaa soojalt kliimalt veelgi touch’i juurde saanud. Lõhnas meekärje, lehmakommi ja magusate troopiliste viljade aroomid, lisaks veel üleküpsenud ananass ja plekiline õunakoor. Maitses domineerivad uuemaailmalikult tammised noodid, lisaks küps kollane õun, punase greibi mõrkjad noodid, lõppmaitses pisut aspiriinilik mineraalsus ja vanilli kibekad noodid. Vahest pisut üle võlli? Maitse asi – kindlasti kõigile ei meeldi, aga igav see vein nüüd küll ei olnud.

  • Itaalia

Tagasi Vanasse Maailma ja Itaaliasse. Di Meo Colle dei Cerri Fiano di Avellino 2006 ei jätnud saapamaad meie seekordsel degustil üldsegi mitte häbisse. Tegemist oli ülimalt kompleksse ja mitmekihilise küpse veiniga, mille lõhnas domineerisid erinevad tsitruselised, aga ka üleküpsenud õunad ja pisut alusmetsa hõngu, lisaks hakkasid avanema põnevad pähklised noodid, kastanid, kaneeli magus nüanss, röstitud leib, siidri hõng, vanaema rohukapp, lambic-õlu, Emmentali juust (tegelikult veel mis iganes põnevaid asju). Maitses võised noodid, hapu õun, alõtša, rohelised ürdid, pisut vürtsikust, lõppmaitses õunaseemned, soolakas mineraalsus, ülipikk mandline ja samas õunane nüanss. Tundub hullumeelsena? Jah, vist küll, aga see oli äge vein ja andis kenasti edasi, mida konkreetne marjasort healt pinnaselt hea veinimeistri kätes võimaldab edasi anda.

Muude riikide valik koos “musta hobusega”
  • Hispaania

Nagu igivanade üllatusveinidega alustatud sai, anname ka põhiveinide seerias lõppakordi Ibeeria poolsaare üllitistega.

2 hispaanlast meie degustil osales – tõsi küll eri regioonidest. RAR Vins Singulars 8 Priorat Blanco 2014 on kuulsa Scala Dei veinimaja projekt. See 100% Garnatxa Blanca oli nooruslik, värske, aga oi kui kompleksne ja potentsiaalikas. Lõhnas domineeris puhas sidrunihape, siis tuli soolakas merehõngune mineraalsus, alõtša hapukus, õrn leivakooriku noot, rohelised ürdid, musta sõstra leht, marli (antiseptikutest läbi immutatud) ja kriit. Maitses jällegi sidrunine hape, aga nüüd tuli mängu ka noore tammevaadi toffee ja vanilline nüanss ja siis juba punane karvane tikker, rohelised ürdid ning võimas soolane mineraalsus. Juba lõhn ajas meeleelundid karjuma austrite ja mereandide järele ning maitse võimendas seda soovi veelgi. Väga ilus värske, mineraalne, aga kena arengupotentsiaaliga püss.

Teine hispaanlane tuli Rioja’st. Baron de Ley Tres Viñas Rioja Bianco Reserva 2013. Nagu veini nimigi ütleb, oli tegu 3 marjasordi seguveiniga – Viura, Garnacha Blanca ja Malvasia. Ja jällegi tabas maitsjaid komplekssusest pakatav lõhna- ja maitsebukett. Lõhnas akaatsiapuidu nüanss, küps kollane ploom, kollane mahlane õun, küps Brie juust, vana raamat, soe toas seisnud võipott, kerge alusmetsa noot ja pisut porgandimahla nüanssi (üldsegi mitte häiriv). Maitses domineeris üllatavalt värske ja kena sidrunine hape, hapud kummikommid, ploomikivi noot, toores Granny Smith’i õun, kerge seenesus ja valge pipra meeli värskendav nüanss. Lõppmaitse oli ülipikk, võimsa tsitruselise happe ja põneva ja üldse mitte ebameeldiva „kurgimarinaadi“ touch’iga.

  • Portugal

Pürenee poolsaare võimsa paraadi lõpetab degusti ainuke portugallaneCasa della Passarella Villa Oliveira Dao 2012.

Valge veini sõprde seas üha popimaks ja popimaks saav marjasort – Encruzado – millest üldjuhul tehakse siiski üsna lihtsakoelisi, kuid „mõnusalt libisevaid“ veine, andis seekord vägeva tulemuse.

Lõhn oli külluslik ja andis pisut piimaköögi tundmusi, mis tipnesid mõnusa värske või aroomiga, lisaks ilus brioche’i noot, roheliste lehtede ja sidurnikoore nüansid, lausa kriidine mineraalsus ja muidugi ka delikaatsed tammised toffee-nüansid. Maitses domineerisid roheline mahlakas õun, sidrunine hape, soolakas mineraalsus, kehand oli kergelt õline. Lausa lõppematu lõppmaitse – sidrun + leivakoorik + toffee + nõges. See keeruline kompleks oli väga kõva pähkel ka äraarvajatele. Siia sobib kenasti ühe klubilise ütlus selle veini kokkuvõtteks: „Oleksin nagu ööklubis – näen kütkestavat naist, ma ei tea kes ta on, aga ta kisub enda poole.“

  • “Must hobune”

Ahjaa…peaaegu oleks unustanud meie „musta hobuse“. Selleks oli siis nii mõneski Tallinna restos klaasiveini staatuses olev Albert Bichot Bourgogne Vieilles Vignes de Chardonnay 2012. Lõhnas hapukas õun, sidrunised noodid, meekärje magus nüanss, küps brioche, toores sarapuupähkel (see roheline alles), võised nüansid, šampanjalikult soolakas merehõng. Just need viimased nüansid viisid juba degusti käigus mõttele, et damn, see peab olema Chardonnay, aga ei saa ju olla. Maitses hapu õun, võised noodid, rohelised ürdid ja soolakas mineraalsus, lõppmaitse pikk-pikk ja mõnus mandline-õunane. Ilus mitmekihiline ja tegelikult üsna keeruka olemusega toiduvein.

Mis siis kokkuvõtteks öelda?

Seekord jäid Pürenee poolaare veinid prantslastega võrreldes peale. Kes teab, kui põhjanaabritel oleks enam vanemaid aastakäike väljas olnud, küllap oleks seis võrdsem olnud. Seekord oli aga nii ja kõik klubiliikmeid said taaskord mitmeid kordi meeldivast üllatusest silmi pööritada. Ühtki otseselt keskpärast veini polnud. Kõik ikka skaalal korralik kuni tippklass.

Autori lemmikud

Suuremad huvilised leiavad kõikide degusteeritud veinide hinded ja edetabeli altpoolt.

Hindamisskaala:
5 – korralik
6 – hea
7 – väga hea
8 – suurepärane
9 – tippklass
10 – erakordne

1.Baron de Ley Tres Viñas Rioja Bianco Reserva 2013
Hinne: 9,45/10 (9)
Maaletooja: Dunker

2. Casa della Passarella Villa Oliveira Dao 2012 
Hinne: 9,00/10 (9)
Maaletooja: puudub

3. M. Chapoutier Saint-Joseph Les Granits Blanc 2012
Hinne: 8,91/10 (10)
Maaletooja: Tridens

4. RAR Vins Singulars 8 Priorat Blanco 2014
Hinne: 8,09/10 (9)
Maaletooja: puudub

5. Francois Villard Condrieu Villa Pontciana 2014
Hinne: 7,82/10 (7)
Maaletooja: Vins De France (Baltic Pack EST)

6. Di Meo Colle dei Cerri Fiano di Avellino 2006
Hinne: 7,73/10 (8)
Maaletooja: Grappolo

7. Domaine Huet Le Mont Vouvray Demi-Sec 2003
Hinne: 7,45/10 (7)
Maaletooja: Vins De France (Baltic Pack EST)

8. Tardieu-Laurent Hermitage Blanc 2014
Hinne: 7,36/10 (8)
Maaletooja: Vins De France (Baltic Pack EST)

9. Château Mont-Redon Lirac Blanc 2015
Hinne: 7,18/10 (8)
Maaletooja: Liviko

10. Château Pauqué Clos du Paradis 2010
Hinne: 7,18/10 (7)
Maaletooja: Wuff Events

11. Leon Beyer Comtes d’Eguisheim Alsace Pinot Gris 2008
Hinne: 6,55/10 (7)
Maaletooja: Liviko

12. M. Chapoutier Tournon Victoria Mathilda 2014
Hinne: 5,82/10 (6)
Maaletooja: Dunker

Must hobune – Albert Bichot Bourgogne Vieilles Vignes de Chardonnay 2012
Hinne: 8,09/10 (9)
Maaletooja: Avallone

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja kuulub Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni(ESA) juhatusse. Loe artikleid (11)