Peeter Koppel: kui tegevusetus on aktiivseim võimalik tegevus

Hiljuti pidas pealik taas kõnet. Nimelt teatas euroala kontekstis vähemalt majanduse mõistes tähtsaim mees ehk Euroopa Keskpanga (ECB) juht Mario Draghi, et keskpangal euroala majanduse stimuleerimiseks (või päästmiseks) otseselt uusi meetmeid koheselt plaanis ei ole.

Kui nüüd tekib küsimus, et mis mul/meil sellest, siis ei ole sugugi liialdus öelda, et just ECB on olnud see institutsioon, mille tegevuse tõttu on elul meie ümber enam-vähem tavaline väljanägemine. Majanduskasvu küll ei paista, poliitiline rahulolematus kasvab, kuid 2008nda aasta stiilis süsteemset kriisi ja likviidsuspitsitust hetkel keegi otseselt ei karda. Intressid on madalal ning enamasti lihtsalt tiksutakse tasapisi – sageli siiani oodates naiivselt keskkonna nö. normaliseerumist. ECB on oma tegevusega Kreeka kriisi tipphetkedest alates hoidnud kätt all nii kukkumistel kui seda sama kätt ees ka mõnel suuremal pahandusel. Riikide maksesuutmatuse ja ahelreaktsioonina käivituda võinud totaalse kaose kaart on laualt maas seega just tänu ECB tegevusele.

Siinkohal saabki aga tulla tagasi sõnumi juurde, et „uusi meetmeid vahetult plaanis ei ole.“ Pealtnäha justkui business as usual. Sarnaseid asju on öeldud varemgi. Täna aga tundub selgelt, et antakse poliitikutele mõista, et neil oleks aeg lõpuks „jalad kõhu alt välja võtta“ ning samuti poliitiliselt selgelt ebamugavate probleemidega tõsiselt tegelema hakata.

Keskpanga tegevusetust võib siinkohal tõlgendada seega paradoksaalselt üpriski aktiivse tegevusena.

Oma sõnumi pehmendamiseks lubati küll moodustada komitee, mis võiks (kuid ei pea) andma edasise suuna keskpanga tegevusele selles osas,  milliseid varasid, kuidas ja millises mahus edaspidi ostma hakatakse. Hetkel nimelt ollakse jõutud olukorda, kus olemasoleva raamistiku kontekstis on ostetavate varade parameetritele vastavate väärtpaberite maht ammendumas. (Varade ostmist keskpanga poolt saabki nimetada rahatrükiks). Kõik, kellele meeldib inglise huumor ja seetõttu omavad kokkupuudet raamatu või seriaaliga „Jah, härra (pea-)minister”, saavad komitee moodustamise teatest muidugi omamoodi – ja ilmselt väikse muigega – aru.

Kokkuvõttes võib öelda, et keskpank (ECB) on löönud palli poliitikute väravasse ning annab oma tegevusetusega sõnumi, et monetaarsest stimulatsioonist peab saama fiskaalne.

Patsienti ei saa enam valuvaigistite peal hoida ning luumurd tuleb kipsi panna. Sellele peab aga järgnema paranemine ning seejärel pikk ja keeruline füsioteraapia.

Poliitikud peavad olema võimelised valijatele nö. maha müüma idee struktuursete reformide objektiivsest vajalikkusest. See aga on keeruline ja ebamugav ning võib veel eeldada kriisilaadseid episoode, kus keskpank ikkagi taas sunnitud käe alla või ette panema. Samas sisuliselt esimest korda näib, et vähemalt kellelgi on tekkinud mõte, et keskpank ei ole kõikvõimas ning nende poolt lähtuv abi ei saa olla igavene.

Jah, me oleme selgelt veel väga kaugel arusaamast, et euroopaliku majandusmudeli jaoks on tegelikult game over, kuid sõnum kergeima vastupanu tee ammendumisest on Euroopa kontekstis sisuliselt esimene mõõdukalt optimistlik sõnum üle väga pika aja.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni.


Loe artikleid (15)