Alan Adojaan: Hiina piinad. Reisilood, 2. osa

See juhtus juba pea kümme aastat tagasi, ent on siiski üks jaburamaid ja naljakamaid kobaräparduste jadasid, mis mind elus on tabanud. Et te toimuva tausta ja magnituuti taipaks, siis pean natuke selgitama eelnevat tausta. Nimelt neil hämaratel null-nullindatel, kui ma Pikal tänaval kinnist eraklubi Shah pidasin, tekkis kaelamurdva kiirusega kõikvõimalikke tuttavaid, suursaadikutest ning äritippudest, värvikate kunstiinimeste ja mafioosodeni.

Olin parasjagu D-vitamiini laagris Tai Kuningriigis, kui helises telefon ning Moskva numbriga liini teises otsas karjus lõbus venekeelne hääl: “Alan, sa litapoeg (sukin sõn), me kuulsime, et oled Tais. Nu vot, kohe ostame sulle pileti ja lendad Sanya-sse. Vsjo, davai!” Enne, kui ma aru sain, millesse olin end mässinud, olid mu eelpool nimetatud ametitest viimase esindajad, kellega hiljuti tutavaks olin saanud, mulle piletid ostnud ja andnud kätte juhised tulla otsekohe nendega nädalakest veetma Hiina rahvavabariigi ühele vähestest saartest Hainanile. Noh, ühest seiklusi sisaldavast avantüürist pole ma kunagi suutnud ära öelda, niisiis pakkisin oma ujukad ja fotoka ning lidusin lennukile.

Hainan on üks omamoodi saar. Osa sellest kujutab endast hästikaitstud ning salastatud mereväebaasi allveelaevadele ja lennukikandjatele ning sinna osasse ei maksa oma nokastanud nokka pista, saad kohe tina. Teine osa aga kihiseb Hiina rikkama seltskonna supelsakstest ning vene keskklassi peredest ja paaridest, kes Siberi suurlinnadest kohale lennanud, et odavas Hiinas end bojaaridena tunda. Nii olid ka minu uued sõbrad, mitte just kõige eeskujulikuma taustaga härrased, tulnud “Hiina Floridasse” ehtvenelikul moel lõõgastuma. Nii et tükke lendab.

Hoolimata nende ametitest, millega ma päris täpselt kursis polnudki, oli tegemist väga lõbusa ja ühtehoidva seltskonnaga, kellega kunagi igav ei hakanud ja nalja sai nurjatul kombel ja lõputult. Ma ei hakka laskuma selle hullumeelse nädala detailidesse, ent ma imestan, et meid seal lõpuks luku taha ei pandud või üldse lahkuda lubati. Ent nagu üldtuntud reegel lubab: Jumal hoiab jotasid ja huligaane. Sanya’s tundus see reegel täielikult kehtivat.

“Fear & Loathing in Sanya” nädal sai läbi ning aeg oli lennukile minna. Ostsime odavlennupileti Guangzhousse, kust meil kõigil pidi olema edasilend. Minul Beijingi ja siis Tallinna, neil Moskvasse. Lennukis kõik magasid kurnatusest ning Guangzhous maandudes läksime sõpradena ohtrate kallistustega lahku, lubades üksteisele külla minna. Lõpuks üksi olla, tundus sel hetkel puhas õnnistus.

Nädal nende paharettidega oli mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt väga väsitav.

Loovisin siis oma tohutu kohvriga mööda üüratut Hiina ühe suurima tööstuslinna lennujaama terminali. Liikudes kohalikest lendudest rahvusvahelisse ja otsides õiget check-in letti veetsin tubli tunni. Jõudes lõpuks õige leti taha, seisin seal veel pool tundi sabas, pressides trügivate hiinlaste jõukude vahelt, väsimusest kõikudes ja oma kohvri külge klammerdudes vapralt terendava leti suunas. Erutunud hiinlased röökisid, rabelesid ja higistasid. Peas tagus vaid üks mantra: kolmteist tundi ja kodus, kolmteist tundi pea vastu ja oled kodus, oma voodikeses, oma pesakeses, kannatust, rahu, ainult kolmeteist tundi.

Jõudsin letini ja ulatasin oma passi kahele plikale, kes seda kelmikalt käest kätte andsid ja lähedalt uurisid. Klõbistasid seejärel nime sisse, skännisid ning meisterdasid midagi, kuni üks hakkas kõva häälega naerma. Näitas näpuga ekraanile, misjärel teine purskas samuti naerma. Mõne sekundiga olid nad naerust laua kohal kõveras. Hõikasid siis kõva häälega midagi mandariini keeles ning kogu järjekord minu taga, ligi sada inimest, purskas samuti naerma. Näitasid näpuga, sosistasid ja irvitasid.

Mida fakki, nõudsin mina. Ning siis selgus õudne tõsiasi. Nagu mulle ekraanilt näidati, oli minu lend 12ndal mitte 15ndal, nagu mul meeles oli. Loomulikult ei vaevunud ma enne ka üle kontrollima, kuna enda arvates oli mul selgelt meeles, et 15ndal oli tagasilend, milleks kontrollida? Kaks kuud Aasias oli aga mälu vähe sassi ajanud ning eks see ole mul nagunii vähe nõrk muidu ka.

Ühesõnaga, korjasin oma passi, eneseväärikuse riismed ning poolesajakilose kohvri ning astusin terminalist välja suitsu tegema ja mõtlema, mis nüüd edasi teha. Kõlgutasin jalgu, suitsetasin kolm sigaretti ja otsustasin saatuse pakutud võimalust kasutades veeta päevakese kaunis ning ajaloolises Guangzhou linnakeses.

Mõeldud-tehtud. Broneerisin booking.com kaudu endale mingi vähempeldiku hotelli, millel lausa kolm tärni pidada olema ja võtsin väikebussi kesklinna, mille liininumber lubas mind lausa hotelli ette viia, nii lahke infodeski töötaja mulle käsi linnakaardil vandus.

Bussijuht vinnas mu hiigelkohvri taha pagassi ja lükkas mind, käsi tagumikul, bussi. Sõitsime. Linnasõit oli üsna muljetavaldav. Meeletu mastaap, tohutud majadeblokid, kõrghooned, metsik liiklus, sudu. Lausa isegi veidi hirmutav. Litsusin end iga 20 minuti tagant bussijuhini, näitasin telefonist hotelli nime ja aadressi, et mitte maha magada. Bussijuht vaid nikutas peaga ja pööranud mulle suuremat tähelepanu. Küsisin vahepeal ka kaasresisijate käest, mispeale üks neist mingi hetk röögatas ja lasi bussi kinni pidada ja surus mind bussist välja, samuti käsi tagumikul. Tea kas see on mingi kohalik komme, või polnud nad enne valge mehe tagumikku katsunud lihtsalt?

Kohvri sain kätte vaid bussile järgi spurtides ja tagauksele klohmides, kuna ignorandist bussijuht andis gaasi kohe, kui olin bussist maha saanud. See läks napilt.

Kahmasin siis sangast ja seisin paar minutit lihtsalt paigal. Tohutu linn kõrgus mu kohal, majad viskusid taevasse, inimeste mass voolas nagu jõgi ja autosid trügis igast tänavast sisse ja välja, signaalitamine tundus kõrvulukustav ning heitgaasid lämmatavad. Hakkasin inimestele näitama telefonist oma hotelli aadressi ja pilti. Saades suuna kätte, marssisin pool kilti, aga leidmata seda, mida otsisin. Taas küsisin teed, saadeti tagasi, kust olin tulnud. Tagasi marssides üritasin majadelt mingeidki silte leida. Lootusetu. Näitan jälle telefoni, igaüks saadab eri suunas. Täiesti perses, heitgaasid lämmatavad, tunne on nagu enesetapjal garaažis, kes on oma Hummeri pedaali põhja lükanud ja jookseb ümber auto.

Lõpuks, olles tund aega rapsinud kuuma ja vinguse highway ääres, mis seal ilmselt tavalise tänava mõõtu, leidsin ühe väikese vanamehe, kes mind kohale viis. Inglise keelt ei räägi seal mitte keegi mitte ainsat silpigi, ilma liialdamata. Vanamees võttis mul lihtsalt käisest kinni ja lohistas kohale. See mind päästiski lõpuks. Hotell oli korralik peldik. Kui tubli pool tundi hiljem kõik keerulised protseduurid, mida Hiina check-in endas kätkeb, tehtud sai olin lõpuks toas, mis jah, nagu öeldud, oli totaalne peldik. Aga vähemalt toas, kus oli voodi ja dušš, mis pakkus nirisevat külma vett ja prussakaid. Great success. Frustratsiooni maandamiseks otsustasin, et aeg on süüa ja hankida endale mingitki alkoholi, et olukord üle elada.

Tagasi tänaval, tajusin taas olukorra lootusetust. Mitte keegi ei saanud sõnagi inglise ega vene keelest aru. Eesti keelt ei hakanud proovima. Võimatu leida mingit söögikohta, no ei ole lihtsalt kuskil. Tund aega kuumas heitgaasipõrgus trmapimist päädis sellega, et silmad hakkasid kipitama ning sündmustest ette rutates võin lisada, et sain ka mõnusa nädalase kõripõletiku kauba peale. Trampimise tulemusena leidsin väikese sitase poekese, kus kogu pere põrandal vedeles ja räuskavat telekat vahtis. Näppudega näidates varustasin end kuue õllega ja pudeli riisiviina sarnase häguse vedelikuga ning nelja paki kiirnuudlitega, mis oli ainuke toiduaine, mille seal poes ära tundsin ja julgesin söögiks osta.

Niipalju perekonnal siiski mu suhtes lahkust oli, et valasid papptopsi mulle leiget vett ja mul avanes ahvatlev võimalus see jälkus koos nendega sealsamas põrandal endale sisse kugistada.

Ei saa jätta mainimata, et kõik inimesed, keda seal linnas kohtasin, olid ääretult ebaviisakad, külmad ja kahtlustavad ning tänaval jäid osad seisma ja jõllitasid kurja näoga või näitasid näpuga ja sosistasid, mõned isegi karjusid midagi. Tekkis kohati tunne nagu ma oleks tuntud massimõrvar või riigireetur. Enamus keeldusid muga rääkimast või otsagi vaatamast, mõned naersid ja lihtsalt lasid jalga, kui kontakti otsisin. Väga kummaline ja frustreeriv kogemus.

Seda kogemust jätkus mulle tervelt neljaks päevaks. Sest täpselt nii kaua pidin ma seal maailma perseaugus veetma, kuna varem polnud mitte ainsatki talutava hinnaga lendu tagasi Euroopasse, mis mind oleks päästnud. Kuna mu eelarve ei lubanud ka mingeid meeletuid summasid välja köhida oma lolluse eest, siis pidin ootama avanevat võimalust leiutada tagasimarsruut võimalikult mõistlikult. Ühesõnaga järgnevad kolm päeva veetsin ma netist lennupileteid skännides, internetiblokaadist läbi häkkides, sitta ja jälki hiina õlut kaanides ja telekast talumatut saasta vaadates. Üritasin korra ka kesklinna leida, kus võiks olla mõni kena koht või hea restoran, ent see plaan kukkus täielikult läbi. Kas ei leidnud ma seda üles või oligi see linn 10 miljoni elanikuga Lasnamäe. Spordi mõttes vahetasin igapäev ka hotelli, ent need kõik olid jubedad.

Hiljem selle linna kohta googeldades selgus, et sellel on pikk ajalugu ning ka igasugu kultuuriväärtusi ja vaatamisväärsusi, ent kuidagi takerdusin ma täielikult mingitesse kõledatesse urgastesse ja rabelesin mingis koledas linnaosas nagu takkus kana. Ühel hetkel mu tuttav reisikorraldaja-tšikk ajas mulle välja mingid mõistlikku hinnaga piletid ning käskis järgmisel päeval lennujaamas olla. Rõhutas veel kellaajad üle ja soovis edu. Kuidagi iroonilise häälega, mäletan.

Selleks, et jälle mitte maha jääda, reserveerisin lennujaama kõrvale endale toa, seiklesin sinna kuidagi kohale ja keerasin varakult magama.

Lend oli kuskil lõuna paiku ning olin kogu sellest Guangzhoust ja eelnevatest seiklustest endiselt jube väsinud. Hommikul tegin kiire duši ja üritasin süüa seda jälkust, mida hommikusöögiks nimetati ning ronisin oma mammutkohvriga retseptsiooni. Sealne plika teatas mulle puises inglise keeles et mingi shuttle ühendust lennujaama neil pole. Küll aga on neil shuttle tagasi linna, mis on mingi 10 kildi kaugusel ja sealt ma saan võtta siis shuttle või takso uuesti lennujaama. Kas te faking nalja teete või, nõudsin mina. Lennujaam on siit kilt, miks ma pean linna sõitma?? Sellele reageeris plika lihtsalt järgmise kliendi poole pöördumisega ja minu edasi ignomisega. Täiesti perses. Võtsin kohvri ja marssisin õue.

Hotell oli ehitatud põhimõtteliselt keset põlde, nagu ka lennujaam. Viimane oli tegelikult kiviga visata, aga vahepeal olid traataiad, hekid ja põllud.

Ütleme nii, et häda pärast suudaks sinna takistusrada läbiva sõduri kombel jõuda, ent kohvriga iial mitte. Hakkasin siis otsima kedagi, kes mu sinna ära viiks. Keegi jällegi keelt ei räägi või aru ei saa. Seletan paaniliselt, vehin kätega lennujaama poole. Kõik raputavad pead. Paanika, lootusetu, mida ma teen?

Äkki sõidab hotelli ette kollane väike bussike, kuhu rüselevad sisse mõned oodanud toateenindaja vormis tüdrukud. Ka mina torman bussi juurde ning palun põlvili märkide keeles end lennujaama viia. Juht ei ole nõus. Töötajad vaidlevad temaga ning tundub, et mul vist veab. Kohver vinnatakse ääreni täis bussikesse ning 8 istme peal istub tubli 15 inimest ning üleni higine ja närvis mina. Lennuni on alla kahe tunni. Ning siis algab närvide mäng. Selgub, et bussike sõidab samamoodi läbi kõik lennujaama ümbritsevad hotellid, osades lähevad mõned maha, osades tulevad mõned peale. Ning siis olen seal vahekäigus mina oma neetud kohvriga. Pidevalt näpuga lennujaama suunas vehkides ja küsivaid liigutusi tehes. Puhas pantomiim.

Lõpuks, kui mul on juba nutt kurgus on keerab stoiline bussijuht hiina poplugusid röökiva raadio veelgi kõvemaks ning bussinina lennujaama poole. Kohale jõudes rebin oma kohvri bussi ihust välja ja lendan nagu püssikuul oma check-in’i deski otsima. Kohale jõuan viimasel sekundil, tüdrukud on juba lahkumas. Pliis-pliis-pliis anun neid pisarad silmis. Enam minutitki siin kohutavas linnas, enam päevagi ei taha ma siin jubedas Hiinas veeta. Palun tehke see check-in ja lennutage mind kus kurat siit riigist.

Õnnestub, saan lennukisse. Saan Bejingi, kus peame põrgukuumas lennukis ootama millegipärast kaks pool tundi õhtutõusmist. Saan ka suurepärase istekoha kolmese rea keskel, kummalgi pool sumomaadleja mõõtu hiina mees, kelle rasv valgub üle käetugede minu peale. Kes terve lennu vohmivad kaasavõetud nuudleid, riisi, kanajalgu ja muid rasvast nõretavaid rõvedusi, naeravad kõva häälega filmide peale ning terve öö räägivad kõva häälega üle minu juttu. Istekohta nad vahetama nõus pole. See on täiesti perses olukord, ent see kõik on suva, sest kui lennuk sodiks ei kuku, siis saan koju.

Saan eluga Helsingisse, ent kuna meie väljalend hilines nii palju, siis Tallinna lennukini on jäänud vaid 15 minutit. Surun end lennukist välja ja jooksen. Jooksen elu eest, et mitte veeta ööd Helsinki lennujaamas, kuna see on viimane lend Tallinna. Jooksen, silmanurgast näen oma kohvrit potsatamas pagasikarusellile, ent mul pole aega ja lootust sellega enam lennukile jõuda. Suva see kohver, ma tahan koju! Saan Tallinna lennule, kuigi juba suletakse uksi, klopin ja palun ja nurun, kuni mind ikkagi peale lastakse. Surmaväsinud, pesemata, närvid läbi, tige ja väntsutatud. Kui lennuk rattad lahti rebis, luban endale, et see jääb pikaks ajaks mu viimaseks reisiks elus.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee Loe artikleid (28)