Valner Valme plaadisoovitused: peaks kirjutama kirikust, aga ei. Kuulame muusikat

Tundsin, et peaks kirjutama kirikust, selle kohatisest kitsarinnalisusest, Annika Laasi juhtumist; sellest, et end kristlasteks nimetavad isikud on Eestis sageli need kõige halastamatumad ja mõni südames kristlane ehk ei määratlegi end usuliselt, sest Eestis on kiriku positsioon ühiskonnas nõrk. Aga ometi saab tulla noor ja tugev mees ja käärida käised ülessee ja tõsta selle kiriku uude kohta, sest uued tuuled peaksid puhuma ka kirikus ja uued tuuled ei tähenda ainult reaktsiooni kooseluseadusele ja samasooliste armastuse tunnustamist, või nagu tavaliselt „uute tuulte“ all mõistetakse – millegi digitaliseerimist, vaid halastuse ja mõistvuse ilmnemist harjumatutes moraalsetes olukordades.

Siis tuli uudis, et luterlik kirik värbab endale pressiesindaja. Seni on peapiiskop Urmas Viilma ise meedias kõigele reageerinud. Jumal tänatud! Tark samm.

Ma üldse tegelikult ei tahagi teemale omalt poolt halge lisada, Eesti praegune haigus on tõsidus. Iga teema peale minnakse põlema ja kõike võetakse nii kuradi morbiidselt. Parem räägime muusikast. Muusika, vastupidi, on minu meelest teraapiline. Küsisin hiljuti helilooja Jüri Reinverelt, kes pälvis Eesti Muusikanõukogu heliloomingupreemia globaalse haardega loomingu eest: kas muusika ravib inimesi ja ühiskondi või on see romantilis-idealistlik arusaam?

“Ma ei tea, kas ma seda just ravivahendiks hakkaks nimetama, kuid muusika on suutnud mõjutada inimesi ja ühiskondi küll — vaatama ainult iseend peeglist ja meenutame, mis on toimunud Eesti ajaloos,“ vastas ta ERR kultuuriportaalile.

Meie pea kõik suuremad poliitilised positiivsed asjad on toimunud muusika kaasmõjuga. Oleme lauldes poliitilisi provokatsioone vältinud ja musitseerides end sakslikkusest vabastanud.

Me oleme rusutusaastatel läbi muusika rääkinud asjadest, millest poliitika rääkida ei tohtinud. Seal, kus poolakad marsivad tänavale, oleme meie saavutanud selle muusikaga. Ei tohi unustada just omaendi tugevusi!“

Ma ei tea, kas Reinvere pidas silmas ka järgnevat muusikat, aga minu hinnangul muudavad need uued albumid maailma paremaks paigaks:

Radio Slave „Feel The Same“ (Republic Of Music)

Radio Slave ehk Matt Edwards on kogenud briti elektroonilise muusika looja, tuntud ka kui Rekid või pool The Quiet Village’ist. Tema uus album pakub tugevat tech-house’i Rekidi „Made In Menorca“ jälgedes, kus jõulisi basse tasakaalustavad ingellikud või kosmilised sündisõidud ning siit-sealt pistavad pea välja mõned vokaalid, kes ei ütle näiteks muud kui „yes i do“, ja pead tagasi liiva alla nad ei pistagi.

„Feel The Same“ album ja eriti nimilugu meenutavad isegi Armand Van Heldeni „Funk Phenomena“ albumit ja see on soodne võrdlus, aga plaat „Feel The Same“ tervikuna ei tähenda mitte midagi nostalgilist, pigem ülbet ja universaalset. Lihtne valem, aga igaüks seda nii mõjuvalt teha ei oska nagu Edwards.

Pessimist „Pessimist“ (Blackest Ever Black)

Pessimist on Kristian Jabs, Bristoli uuekooli trummibassimees. „Pessimist“ on tema debüütalbum, mille juured on 90ndates nagu dnb puhul paratamatu, aga täpsemalt tollases Photekis. Sügavad, maa-alused bassid, kaja tekitatud tagaruumid, tumedus ja kalkus, mõõdetud tehnoloogilised skeemid. See kõik on neetult ilus. Ehk võiks lugude ülesehitused teinekord pisut huvitavamad olla, aga Jabs oma debüütalbumil oskab luua oma atmosfääri ja selles on oma pikne: raksatavad müstiline hoiak ja matemaatiline ratsionaalsus.

Maya Jane Coles „Take Flight“ (i am me)

Londoni post-dubstep/ deep house diiva, kes uuel albumil astub triphopi taktis. Dubstep ju 21. sajandi triphop oli, kuigi suundus imelikele radadele, aga näe, antud juhul siis ilmus taas välja triphopina, kuigi: „Take Flight“ ei ole 90ndate stiilis album, Maya Jane Colesi oma nime all loodud teine album peegeldab neid saunde, kuhu autorimuusikat viljelevad elektroonikad võivad jõuda, sünteesides moodsa elektroonilise muusika erinevaid voole omavahel vaba käe ja kaasaegsete võimaluste abil. Žhanrimuusika on teatavasti üheülbaline ja enamasti oma ajad ära elanud, „Take Flight“ on ilus ja peenetundeline, aga piisavalt julge kuulamisreis.

Oneohtrix Point Never „Good Time“ (Warp)

„Good Time“ on vendade Safdiede film, mis praegu veel ka meie kinodes jookseb Robert Pattinsoniga peaosas. Oneohtrix Point Neveri ehk Massachusettsi kuti Daniel Lopatini saundträkk on umbes 40 protsenti sellest filmist. Ääretult olulisel kohal, aga ka eraldi ja albumina suurepärane. Üks õnnestunumaid plaate sel aastal. Need helimaastikud ja saundid oleks justkui igivanad või vähemalt elektroonilise muusika järkjärgulisest leiutamisest peale eelmise sajandi keskelt alates olemas olnud, aga samas libisevad eest ära määramatusse tulevikku. „Good Time“ on hea film, aga see album üks elektroonilise muusika monumente.

Shabazz Palaces „Quazarz: Born On A Gangster Star“ ja „Quazarz vs The Jealous Machines“ (Sub Pop)

Indie-hiphopi praegune lipulaev esineb neljapäeval Tallinnas Sinilinnus. Sinilinnus, mitte Saku Suurhallis, mitte Nordea kontserdimajas, mitte isegi Rock Cafes, vaid pisikeses armsas Sinilinnus. Midagi see näitab. Ei oska öelda müüginumbreid, aga Shabazz Palaces täidab suurte ülemaailmsete muusikaajakirjade tähtsaid pindu nii arvustuste kui muudel lehekülgedel.

Ishmael Butler (endine Digable Planets) ja Tendai „Baba“ Maraire teevad ulmelist, eksperimentaalset, somnambuulset hiphoppi, mis ei kõla nii tõsiselt nagu siin „paberil“. Nad on ka mängulised, lodevad, pohuistlikud ja laval (nagu vahel Youtubest näha) rõõmsad.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on.


Loe artikleid (32)