Aju töötab paremini, kui see välja lülitada. Kuidas seda teha?

Foto: Jacob Bøtter, Flickr, CC

Mida kõrgemad on panused, seda suuremaks probleemiks ülemõtlemine enamikele inimestele osutub. Liigne mõtlemine võib rikkuda nii füüsilise esituse kui ka vaimse inspiratsiooni, kirjutab reklaamiekspert Ian Leslie Economisti artiklis ja kirjeldab seda mitmete näidetega.

2011. aasta US Openi poolfinaali viiendas setis vajas Roger Federer peale neljatunnist uskumatut matši Novak Djokovici võitmiseks veel üht punkti. Rahvas möirgas ootusärevusest, kui Federer serviks valmistus. Djokovic noogutas teisel pool võrku, justkui leppides oma saatusega. Federer servis kiirelt ja sügavalt Djokovicist paremale. Hetk hiljem leidis ta end aga üksiku ja hämmeldununa keset väljakut – Djokovic oli tema servile vastanud lõdva randmega ning sellise täpsusega, et Federer ei jõudnud selle lähedalegi. Djokovici löögi muretus rõõmustas rahvast. John McEnroe nimetas seda „üheks kõiki aegade parimaks löögiks“.

Djokovic tuli “rongi alt välja”, võitis geimi, seti, matši ja turniiri. Pressikonverentsil oli Federer, et kaotada läbi „õnneliku juhuse“ on raske. “Mõned mängijad hakkavad otsustavatel hetkedel lihtsalt umbropsu lööke andma…Kuidas saab sellise löögi teha matšipalli ajal?“ Djokovic vastas: „Jah, ma kipun matšipallide ajal nii tegema, tundub, et see toimib.“

Federeri suutmatus võita suure slämmi turniire nende kahe aasta jooksul ei olnud füüsilise vormi viga, vaid pigem uue vaimse nõrkuse probleem, mis ilmneb olulistel hetkedel. Ta oli tardunud. Eksperdid ütlevad, et seda põhjustab liigne mõtlemine. Kui jalgpallur eksib penaltil või golfimängija ei tee tabamust, siis seetõttu, et nad on muutunud liialt eneseteadlikuks. Üle mõeldes kaotavad nad eduks vajaliku nõtkuse.

See ei piirdu vaid spordiga: näitlejad ja muusikud on öelnud, et nende parimad tööd sünnivad transis olles, kui aju on n-ö välja lülitatud. Kui me jälgime omaenda mõtteid liiga pingsalt, siis meie sisemine dialoog summutab terve mõistuse.

Ka ostukäitumise alase uuringu tulemused näitavad, et mida vähem infot inimestele näiteks moosibrändi kohta anda, seda paremaid valikuid tehakse. Detailsema info puhul sattuvad inimesed valiku tegemisel segadusse ning lõpptulemusena valivad midagi, mis neile tegelikult ei meeldigi.

Katsed rottidega näitavad, et asetades roti keskkonda, kus 60% juhtudest pannakse toit vasakule ning 40% juhtudest paremale, siis taipab ta kiirelt, et suurema tõenäosusega tasub minna vasakule ning suundub iga kord sinna, sest seal on 60% eduvõimalus. Väikesed lapsed kasutavad sama strateegiat. Kui sama ülesanne antakse aga Yale ülikooli bakalaureuseõppe tudengitele, siis üritavad nad leida mingit põhjapanevat strateegiat ning lõpetavad ülesande halvemini kui rotid ja lapsed.

Kui lubame endil kuulata oma instinkte, avastame endis teatud varjatud tarkuse.

Et keerulises maailmas õigemaid otsuseid teha, soovitab psühholoog Gerd Gigerenzer õppida informatsiooni ignoreerima. Näiteks avastas ta, et aktsiaportfell, mille valisid tänaval intervjueeritud inimesed, osutus ekspertide omast edukamaks. Need inimesed kasutasid rusikareeglit: nad valisid firmasid, millest olid kuulnud ning see osutus palju paremaks edu võtmeks kui ükskõik milline tasuvusanalüüs.

New Yorgi Columbia Ärikooli uurimisrühm viis aga läbi eksperimendi, kus inimestel paluti ennustada erinevaid tulemusi alates poliitikast kuni ilma või American Idol võitjani. Tulemused näitasid, et need, kes usaldasid rohkem oma sisetunnet, tegid paremaid valikuid kui need, kes seda ei teinud.

Tulemused olid valiidsed aga ainult siis, kui uuringus osalejal olid teema kohta mõningad eelteadmised.

Viimane tähelepanek on määrava tähtsusega.

Mitte mõtlemine pole sama, mis võhiklus: sa ei saa mitte mõelda, kui sa varasemalt pole selle peale mõelnud. Djokovic sooritas oma imelöögi tänu sellele, et ta oli eelnevalt seda tuhandetes variatsioonides harjutanud. Mida kõrgemad on panused, seda suuremaks probleemiks aga ülemõtlemine osutub. Suurepärast esitust nõudvatel aladel on just vanemad sooritajad need, kes suurema tõenäosusega tarduvad, sest neile on seatud kõrged ootused.

Kuidas õppida oma mõtteid välja lülitama?

Autor soovitab end liigse eneseanalüüsi eest kaitsta. Ainus usaldusväärne ravim ülemõtlemise vastu tundub olevat oma tegevuse nautimine. See aga on miski, mida võivad nüristada nii edu kui ka analüüsimine. Kogenud sportlased ja artistid kaebavad sageli, et nad on kaotanud kontakti sellega, mis neid varasemalt pani oma eriala armastama. Nostalgia on aga halb asendus. Parim lahendus on olla kohal ja nautida oma tänast tegevust. Või mõelda, miks sellega kunagi tegelema hakati, mis selle juures meeldib. Küllap siis tuleb ka “õnnelikke juhuseid.”

Kokkuvõtte artiklist on toimetanud Liina Paas.