Hedvig Hanson: Ain Aganaga seenel. Kohtumine päris inimesega

Ain Agan

Kuigi elame Ain Aganaga naabervaldades, mina Karksi, tema Halliste vallas, ei ole ma temale külla saanud koguni 8 aastat! Elu läheb kiirelt – lapsed, suhted, aiatööd, linnade vahet sõitmised…Aga tuli aeg ja ma läksin kenal laupäeval talle külla, et enne Aini korraldatavat Viljandi kitarrifestivali veidi juttu ajada. Soovisin, et seekord läheksime metsa lugu tegema. Sest kuldsel sügisel on põhjust metsailu nautida – eriti, kui su elu on nii kiire, nagu Ainil neil päevil on.

Tunnustatud kitarrist, õppejõud, festivalikorraldaja Ain Agan jõuab oma maakoju isegi veidi hiljem kui mina. “Oota seal, olen kilomeeter sinust taga!” vastab ta kõnele, kui uurin, kas olen õiges teeotsas. Ain võib ühe päeva jooksul oma asju ajades läbida Tallinn-Tartu-Viljandi marsruudi ja tundub, et vunki ses mehes on. Ta vahetab oma linnariided maariiete vastu, paneb kummikud jalga, võtab suure seenekorvi kaasa – ja läksime!

Enne veel küsime seenemetsade kohta naabrimehelt, kes iPad’ist kaarti näitab ja samas suitsu teeb. See pole mitte tavaline suits ja ega naabrimees pole ka maamees, on tegelikult linnamees, kes nädalavahetustel maal käib. Seekord tuli ta lausa Peterburist ja tõi Ainile tublilt üle euronormide lubatud nikotiinisisaldusega “Bellamoor” sigarette. Nostalgialaks paneb mehed muigama. Naabrimees ütleb, et tema teeb üht sigaretti kolm korda, et nii kange kraam. Ain ise lubab, et peale kitarrifestivali viimast kontserti paneb ta ette viimase suitsu ja siis jätab maha. “Aga mulle ikka maitseb ka!” ütleb ta samas. Sõidame metsa.

Kusagil siin lähedal elab ka meie endine president, nii et on võimalus metsas Ilvest kohata, kui nimenalja teha.

Tundub, et Ain tegelikult täpselt ei teagi, kuhu me seenele läheme, küll aga on tema samm reibas ja mina püüan tempot pidada, ise mõtlen, et kas korvi pandud diktofonilt midagi hiljem välja kuulen. “Näe, rebasesitt! Selles on pihlakamarjad sees, nad söövad neid marju, et ennast puhastada, aga need ju ei seedu…” teab Ain rääkida.

Ma hea meelega vaataks pigem langevaid sügislehti. On sombune, aga kena tuuletu ilm. Kõnnime ja kõnnime. Üle põllu. Märkame, et tallume aganate peal. Aganaga aganatel.

Siit edasi läheme läbi tihniku ja jõuame üsna vesisesse paika. Kraavid, täis vett, aga nendest üle hüppamine ei paista Ainile vastumeelt olevat. Ta ulatab mulle abikäe ja ma usaldan ikka, et ta teab, kuhu läheb. Ta mainib, et talle meeldib seigelda, et käis eelmisel aastal Argentiinas, Uruguais, sel aastal Indias ning et tulevikus tahaks Aafrikas käia. Vastupidiselt Aafrikale on meie jalgealune järjest vesisemaks läinud.

Kui oleme mõnda aega nõnda sumbanud, ei karda seiklejahing nentida: “Noh, see, kuhu me nüüd sattusime, pole küll seenemetsa moodi!“ Vaatab siis telefonist kaarti ja ütleb, et seda punkti ei võta ka Google. “Ehk ei olegi seda kohta olemas, kuhu me oleme jõudnud?” püüan teha eksistentsialistlikku nalja.

Aga Aini hoogsus on innustav. Ta võtab uue suuna ega heitu ekslemisest.

Matkal käimine toob nii mõndagi inimese loomusest esile. Ilma sellise entusiasmita ei saagi niipalju ära teha, kui Ain on teinud. “Ma ei imesta, kui meile võib siin vastu tulla suguihar põdrapull!” märgib matkamees. “Loodan, et ta ei pea meid emasloomadeks,” vastan, samal ajal end okstest läbi surudes.

Ületame kraavidega raiesmiku ja jõuame õnneks tagasi sinna, kust tulema hakkasime. Sealsamas on rahulik mets. Samblane ja puha. Kukeseened ka. No nii, tõmbame siis hinge ja saame ka rääkida.

Ain elab hetkel Tallinnas, töötab samas Tartus Elleri-koolis ja ehitab maamaja Viljandimaale. Lisaks sellele korraldab ta Viljandi Kitarrifestvali, seekord juba kümnes aasta. Hiljuti valmisid kaks olulist albumit, mis on alguse saanud just sellest festivalist.

“Olen tahtnud festivaliga seoses luua lisaväärtust projektide näol, et tekiks uusi kooslusi, uut muusikat. Suuremad projektid on nüüd ka salvestatud – “Kaheksa”, millel kuuleb kaheksat uudisteost, kaheksa Eesti helilooja poolt, kirjutatud kaheksale kitarriinterpreedile. Heliloojate seas on sellised korüfeed nagu Margo Kõlar, Sven Grünberg, Tauno Aints, Tõnu Kõrvits, Olav Ehala, Kristjan Randalu. Mängivad säravaimad kitarristid, koos keelpillikvartett Prezioso ja Madis Metsamardiga. See plaat ilmub nüüd festivaliks. Teise albumi aga annab kevadel välja tuntud Inglise plaadifirma, aga seda ei saa veel öelda, leping alles allkirjastamata. Sellel on neli uudisteost, mis kirjutatud kitarrile ja koorile, koos kitarristidega esineb Eesti Filharmoonia Kammerkoor,“ tutvustab Ain oma olulisi tegemisi.

Mida tähendab selliste asjade korraldamine?

Aini sõnul on kõige keerulisem kirjutada projekte ja leida rahastajaid. Isegi luues väärtusi uue muusika näol, ei ole see tihti sugugi lihtne. On südantsoojendav, kui lõpuks panevad õla alla head sõbrad, kes Aini vaistu ja tegemisi usaldavad.

Väikeses Eestis tuleb teha erinevaid asju, lisaks pillimängule ja korraldamisele on Ain ka õppejõud, 17 aastat Viljandi Kultuurikadeemias sai läbi, nüüd teist aastat Elleris, Tartus. Teadmised ja oskused päranduvad õpetajalt õpilasele, nii nagu isalt pojale, on vahva, et ka Aini poeg Aksel õpib sellest aastast samas koolis, kus isa õpetab.

Ain, ajal, kui Sina õpingutega alustasid, olid kõik iseõppijad, polnud pille, polnud materjale, maailm oli kinni. Ometi oli entusiasmi, lootust, vaimustust. Tänapäeva noortel on tohutud võimalused, head õpetajad, eeskujud, maailm avatud ja samas on kõike kuidagi liiga palju ning enesekehtestamine on raske, häid mängijaid meeletult, konkurents tihe…Kui oleks võimalik, kas sooviksid uuesti alustada, nendel tingimustel, mis nüüd noortel muusikutel on?

Noortel on tänapäeval tõesti suurepärased võimalused. Aga päriselt seda elementaarset käsitööoskuse arendamist võiks rohkem olla, tihti isegi keskmise euroopa tasemeni ei saada harjutatud. Aga kas peavadki kõik head olema? Ehk aitabki ühest-kahestki?!

Ma ei tea, kas tahaksingi otsast alustada, sest kunagi ei tea, kuidas asjad lähevad. Olen tänulik ja õnnelik, et olen neid tegemisi muusikas teinud, mida olen. Ja teen edasi! Teine asi on elu ja elamine. Kindlasti on ka neid asju elus juhtunud, mida ei tahakski meenutada. Aga äkki olid need tegemised millegi jaoks olulised? Kasvõi selleks, et neist õppust võtta?! 

Ma arvan, et elu ongi õppimiseks, kui me ei julge eksida või oma vigu, kahetsusi ei tunnista, ei püüa neid parandada, siis on elu mõttetult elatud!

Avaldan Aini öeldule toetust.

Sõidame seenemetsast Aini juurde tagasi. Ta kallab oma korjatud seened minu korvi. Tegus muusik ise sõidab veel täna Tallinnasse proovi, pole aega neid puhastada ega valmistada. Istume mõneks hetkeks lahtisel verandal, peale metsaskäiku maitseb tee ja pirukas hästi. Ain räägib, et talveks tuleb veranda kinni ehitada ja et majas on veel siseviimistlustööd ja siis tulebki päriselt Tallinnast ära, maale elama.

“Täielik vaikus!” kuulatab ta.

On jah, täielik vaikus, veel palju vaiksem siin metsa vahel kui minul külas, kus on ka vaikne. Et need muusikud ikka seda vaikust niiväga vajavad! Aga vaikusele vahelduseks vajavad nad jällegi head muusikat.

10. oktoobril algab Viljandi Kitarrifestival, esinejaid nii Eestist kui rahvusvaheliselt areenilt. Keda sa korraldajana ise pikisilmi ootad?

Ega korraldaja ju saa nõnda kedagi eelistada, kõik on head, eriliselt ootan muidugi Kurt Rosenwinkeli Triot, Paul Galbraight’i, Rocco De Lucat, Mika Kallio ja Marzy Nymani kontserti.

“Näe, jätsin sulle nüüd sügavad autojäljed murule!” hõikan minema hakates. “Kevadeks on läinud!” lehvitab Ain. Sõidan ja mõtlen, et nüüd kohe vahetab mees oma punase jope ja kummikud jälle linnariiete vastu ja tuiskab edasi. Kes palju teeb, see palju jõuab.

Ja veel mõtlen, kui ülioluline on ikkagi teise inimesega päriselt kohtuda, istuda maha, vaadata silma ja jutustada. Teha ja kogeda midagi koos. Just need hetked on vajalikud ja ühendavad. Eriti edu ülistaval ajastul, eriti sotsiaalmeedia võidukäiguajastul.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (21)