Fotolugu: Mali ilu & valu. Tõlgina Aafrikas

Ilmar Raag

2016. aastal olin ÜRO rahuvalve MINUSMA missiooni raames Mali Vabariigis tõlgiks. Ma ei tea, kas ma võin öelda, et see oli huvitav, kuid tõlgi amet andis võimaluse sõita ringi mööda Põhja-Mali ja kohata väga palju erinevaid inimesi. Seal oli korraga ilu ja valu. 2012 oli sealsamas toimunud tuareegide katse kehtestada Põhja-Malis iseseisvat Azawadi riiki. Veidi hiljem vallutasid aga sama ala al-Qaedaga seotud wahabistlikud islamiäärmuslased. 2013. aastal kihutasid prantslased omakorda islamistid sealt välja. Täna seal suuri lahinguid enam ei ole, aga segadus püsib endiselt. Ja hirm. Ja hirmuga harjumine.

Dorey mehed aknal. Suured aknad on Põhja-Malis kõrbetes harulduseks. Savitellisest sein peab kaitsma nii kuumuse, kui ka liivatormide eest. Doreye külas oli selline maja siiski olemas. Mehed seal toas olid valge fotograafi ilmumisest sama üllatunud, kui mina neid seal nähes.

El Haj Mohamed. Kui malilase eesnime ees on märge „El Haj“, siis tähendab see Mekas palverännakul käimist. Mohamed ongi väärikas mees, sest ta on Emnaghili külakooli esimene direktor. Oma kooli alustas ta 30 aastat tagasi selle sama puu varjus, mille ääres ta nüüd poseerib. Vahepeal läks ta pensionile, aga kui sõja ajal kõik õpetajad külast põgenesid, tuli Mohamedil tagasi tööle minna. Külaelanikud maksavad talle omast taskust palka toidu näol.

GATIA hommik. Selles külas on kohalikud mehed moodustanud omakaitse üksuse, et kaitsta külaelanikke röövlite või muidu džihadistide vastu. Mehed magavad küla serval oma vaatlusposti juures. Hommikul ärgates on esimeseks asjaks tee tegemine. Muidu ei tule eluvaim sissegi.

GATIA mees helistamas. Mobiiltelefon on kummaline leiutis. Igas kõrbekülas võivad kohalikud ütelda, et nende suurimaks probleemiks on vee puudumine. Aga enamik neist ei kujutaks isegi ette elu ilma mobiiltelefonita. Hea küll. Ma liialdan. Tegelikult ei ole kõrbes siiski ka levi igal pool ja teinekord lähevad inimesed helistamiseks kilomeetreid eemale kuhugi düüni otsa. Sel GATIA kohalikul juhil on vedanud. Tema küla telefonimast on täiesti töökorras.

Kohalikud ootamas. Kui meie noored kogunevad kaubanduskeskusesse, siis Põhja-Malis kogunetakse eelkõige kuhugi varju. Elementaarne on viisakus, et ka oma külalise juhatad sa alati kuhugi varju alla. Seal aga võib teed teha ja teinekord ka tunde lobiseda maast ja ilmast. „On cause“, ütlevad nad prantsuse keeles selle kohta.

Kummaline tüdruk nutab. Sellel pildil on kummaline nuttev tamasheki tüdruk. Võiks ju arvata, et pilt kujutab suurt tragöödiat ja meeletut maailmavalu. Tegelikult oli tüdruk just tülli läinud oma vanema vennaga. Eks seegi ole tragöödia.

Naised eeslitel. Eeslita ei ole elu ja eesli liha ei sööda. Need peulhi naised on eemalt tulnud turule ja nüüd lähevad koju. Hoidku jumal, et keegi süüdistaks neid rätikute kandmises. Ei ole midagi vajalikumat, kui need ilusad rätid, mis kaitsevad sind ühtemoodi nii päikese kui kõrbeliiva eest.

Naised kodus. Perenaine ja tema minia lapsega. Need shonghai naised on lubavad ennast pildistada oma eluruumis. Sealsamas vaiba peal ka süüakse. Näete, see tuba on tegelikult väga puhas ja õrn tuuleke teeb meeleolu rahulikuks. Taga paistab peremehe mootorratas.

Nerbati sõdur luuaga. ÜRO Nigeri rahuvalvajate baasis üritatakse hoida korda. Üks sõjamees on pandud luuaga liivast teed puhastama. Nojah, küllap nad ise teavad paremini.

N’Tilliti karjus annab kitsedele süüa. Kuna maas on ainult liiv, siis lööb karjus vastu puude oksi, et sealt lehti alla raputada. Kitsedele on see maiuspala ja nad on oma karjusele tänulikud.

N’Tilliti tüdrukud. N’Tillit on kohalik maakonnakeskus. Need tüdrukud on juba teadlikud oma ilust ja turul jalutades võivad nad ka poistega juttu ajada. Muidugi väga kombekalt. Siiski pange tähele, et kohalik islam ei nõua sugugi musta värvi rätiga oma näo katmist.

N’Tilliti turul. N’Tilliti turul võib näha nii shonghaisid, peulhe kui ka tuareege. Kui siin ligidal oli 2012. aastal džihadistide võim, siis keelati naistel turuletulek ja ammugi ei võinud siis nii erksates värvides riideid kanda.

N’Tilliti turg. Kui see pilti hiljem vaatasin, siis mõtlesin, et tegemist on kaadriga ajaloolisest filmist. Kõik tundus nii autentne ja ajalooline, nagu need karjusepoisid oma keppidega. See on kummaline tunne tunda rõõmu sellest, et kusagil elavad inimesed nii nagu 100 ja 200 aastat tagasi. Kui lähemalt vaadata, siis paistab siiski ka mõni märk 21. sajandist. Näiteks mootorratas.

Külakoolis. See on tuareegide külakool. Õpetaja on olemas, aga õpilaste laudadel ei ole raamatuid ega ka mitte vihikuid. Aga nad on siiski koolis ja õpivad. Eestist tuli neile veidi hiljem saadetis vihikute ja pliiatsitega. Tundus, et õpetajad olid selle üle rõõmsamad, kui lapsed, aga koolilapsed jäävad ikka koolilasteks.

ÜRO rahuvalvajad õhtul. Teinekord viis ÜRO vaatlejate tee neid baasidest nii kaugele, et tuli kõrbes ööbida. Omal moel oli see väga ilus, isegi kui teoreetiliselt oli ligiduses ka džihaaditerroriste, kes ÜRO-d peab samasuguseks vaenlaseks kui Mali ametlikku armeed või prantslasi.

Päikeseloojang savannis. Kes on Aafrika savannides ja kõrbes käinud, räägivad ilust ja kummalisest igatsusest, mis inimesi hiljem saatma jääb. Selles suhtes sarnanevad kõrberändurid meremeestele.

Pull savannis. Mali savann laiub sadadel kilomeetritel. Vanemad inimesed mäletavad, et kunagi oli seal veel kaelkirjakuid ja antiloope, aga praeguseks on kõik ära kütitud. Selle asemel on savannis tihti kohata päris suuri veisekarju, mis uitavad näiliselt omasoodu. Nii võidki ühel hetkel seista vastakuti pulliga, kes Sind valvsalt hindab.

Lapsed ootamas. Ühel päeval jõudsid külakooli Hollandi lastelt saadetud kingitused. Mõned neist tekitasid rõõmsat elevust ja teised jällegi arusaamatust. Näiteks hambahari sundis vaid kulme kergitama, sest joogivee nappusega lapsed ei teadnudki, mida tähendab hammaste pesemine. Siia pildile on jäänud aga orvud ja väiksemad lapsed, kes ootavad, millal suuremad on kingikottide sisu omavahel ära jaganud.

Peulhi karjused. Peulhid on väga arvukas rahvas, kes ajalooliselt on nomaadidest karjakasvatajad. Tihti ei ole nad ise karja peremeheks, vaid võtavad rikaste araablaste ja tuareegide karju kasvatada. Nii arvavad peulhid tihti, et saatus ja teised rahvad on nende suhtes ebaõiglased. Maaharijatest bambarad aga arvavad, et peulhid hävitavad nende põldusid, kui nad oma karjadega kaks korda aastas liiguvad paremate karjamaade otsinguil pikki vahemaid lõunast põhja ja vastupidi. Aga sellised nad on. Üks peulhi perekond keset savanni.

Naine Gao turul. Gao linn on vähemalt 1000 aastat vana. Ja seal, kus see naine sinise rätiga kõnnib on kaubeldud samuti vähemalt 500 aastat. Hetkel on seal turul vaikne, sest inimesed kauplesid hoogsalt hommikupoole. Võib-olla on koguni päevase palvuse aeg, mil sigin ja sagin vaibub korraks.

Tüdruk ÜRO Fennekite vahel. Miks see tüdruk niimoodi üksi seal kõnnib. Ei midagi hirmsat. Ta nägi juba eemalt, et ÜRO masinad on düüni otsa vaatluspunkti loonud. See tähendab kohalikele lastele lootust, et äkki annavad valged sõdurid neile vett ja kui läheb hästi siis ka küpsiseid või šokolaadi.

Tüdruk lipu ja kitsedega. See tüdruk on pärit mässajate perest. Väga uhke on külalistele kohe demonstreerida MNLA lippu, mis on ühtlasi ka Azawadi vabariigi lipp. Probleem on sellest, et tuareegide iseseisvat Azawadi riiki ei ole keegi tunnustanud. Ja kui sinna satuksid valitsusvägede sõdurid, siis läheks sel tüdrukul ja tema vanematel halvasti. Tegelikult on tüdruk juba piisavalt vana, et valedele inimestele seda lippu mitte näidata.

Mošee maastikuga. Kui meil oli vanasti külades kõige uhkemaks majaks kirik, siis on ka Mali küladega sarnane lugu. Kõik majad võivad olla vaid pruunid savimoodustised, aga üks hoone on värvitud ja paistab kaugele. See on väike külamošee.

Autoportree. Tõlk peab olema keegi, kes ei ole vestluskaaslastele ähvardav ja parem oleks, kui ta mõjuks ka vanema ja usaldusväärsemana. Mulle oli see esimene kord elus habet kasvatada ja ühtlasi turbanit kanda.

Ilmar Raagi fotonäitus “Maal, kus sünnitakse kõrbeliivaga silmas” esmaavaldamine toimus mais Arsenali Keskuses. Loe ka intervjuud.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija. Ta on teinud filme ja juhtinud televisiooni, aga filmidest ei meeldi talle pikalt rääkida, sest film on ju vaid vahend, et maailmast rääkida. Tegelikult vaevabki Ilmarit hirm, et maailm libiseb ta silme eest nii kiiresti läbi, et ta ei jõuagi aru saada, mis toimub. Seetõttu haaras ta hiljuti ka fotoaparaadi, et aega peatada. See juhtus siis, kui Ilmar läks Eesti kaitseväega kaasa Mali Vabariiki, et koos ÜRO rahuvalvajatega sellesse maailma nurka veidi rohkem lootust tekitada. Loe artikleid (1)