Soolokarjääri alustanud Solange’i & Blood Orange’i taustalaulja Ava Raiin: keegi ei ole kellelegi midagi võlgu

Ava Raiin

Reisi New Yorki saab tema küllust arvesse võttes üdini täis planeerida. Selle ülitiheda graafiku sees võib aga kindel olla, et linn üllatab oma inimeste ja võimalustega täiega veel su enda plaanidele otsa. Minu septembrikuine reis New Yorki hõlmas ka Meadowsi muusikafestivali ning algas märgiliselt ja muusikaliselt isiklikult juba linnaosa valikuga, kuhu Airbnb majutus hankida. Guugeldades jõudsin Bedford Stuveysantini, mis nagu selgus, oli hip hopi bossi ja oma ala professori Jay Z kodukandiks, kes ühtlasi oli ka festivali üks peaesinejaid. Juhtumisi lugesin samal ajal ka tema raamatut Decoded, kus Jay Z kulges mälestuses ja metrooga sõites oma kodutänavatel just selles samas kandis, kuhu olime korteri valinud. Seega kujunes me suurlinnareis üleni muusikakeskseks ja lemmikartistide (nostalgia)rohkeks.

Jay Z lajataski festivail poolteist tundi laivi sellise ühtse jõuga, et veel nädal hiljem tunnen end muusikalise kommuuni energiast laetuna. Nostalgiline oli ka Talib Kweli DJ set ja spontaanne tutvumine tema muusikust poja Amani Felaga. Amaniga suhtleme tänaseni muusikateemadel, jagan talle infot ägedate eesti artistide kohta, kelle muusikaga tutvuda. Eks näis, kas sünnib mõni koostöö, mille kulminatsiooniks uued ajatud rahvusvahelised hitid? Unistada mulle meeldib!

Tugevaid emotsioone pakkus veel ka neo souli kuninganna ja spirituaalse Erykah Badu hingestatud realismist kiirgav sessioon ning kosmilise Blood Orange’i lummav, tihke ja unikaalne show. Bändi taustalaulja ja äsja sooloalbumi välja andnud Ava Raiiniga õnnestus mul Edasi jaoks ka (planeeritust mõnusalt) pikem intervjuu kokku leppida. Ava Raiin on töötanud ka Grammy laureaadi Solange’iga tema EP “True” aastasel tuuril kaasa tehes – teate ju küll seda menukat “Losing You” laulu!

Kohtusime siblivate Manhattani tänavate vahele peidetud stuudios ning jagasime pea kolme tunni jooksul mõtteid ja suures koguses naeru nagu tunneksime üksteist juba lapsepõlvest saati.

Kuidas sa muusikani jõudsid?

Ma arvan, et see elu valis mind. Alates sellest, kui olin väike tüdruk, oli laulmine mu kinnisidee, nii kaugele, kui mäletan. Kasvasin üles 80-90ndatel ja kassettid olid mu elu. Salvestasin raadiost kuuldud muusikat ise lauldes kassettidele. Ema alles tahtis ühe artisti kassetti kuulata, aga leidis sellelt hoopis minu peale lauldud lood.. Suurimad eeskujud olid Whitney, Destiny’s Child, ja muidugi Prince – olles ka ise Minneapolisest pärit – ja siis Michael Jackson.. Isa armastas Sade’d, kes oli ta kinnisidee ja nii istuski isa alati kontsertidel esireas ja vaatas Sade’d anuval pilgul ”palun vali mind”. (naerab) Veel läks mulle väga peale raske räpp, ema mängis kodus tihti N.W.A’d.

Su emale meeldis gangsta räpp ja isa kuulas mahedat Sade’d?! See on megalahe!

(Naerdes) Jaa, sellised nad olid.. aga minu suurimaks inspiratsiooniks olid ikkagi RnB diivad! Ja samas tõmbas mind psühhedeelse ja sündimuusika poole ka väga. No ja siis ma laulsin palju koorides. Lasteaiast saati. Minu jaoks oli see harmoonia, mis koos lauldes tekkis, elumuutev. Olin tegelikult häbelik ja ei suhelnud väga palju teistega. Kuna mul on kaksikõde, siis justkui ei pidanudki sõpru juurde otsima. Koor andis aga võimaluse uusi tutvusi luua. Mingi hetk avastasin, et ka klassikaaslastele meeldis mind laulmas kuulda ja see andis mulle hoogu, et okei-okei, tundub, et see läheb teistele peale. Mulle meeldis aina rohkem esineda, end arendada, et iga kord oleks ägedam.

Vanemate suunamisel läksin ülikooli, kuigi teadsin ise terve aeg, et muusika on minu tulevik. New Yorki kolimine oligi kindel otsus pärast ülikooli lõpetamist. Just seal sain end muusikakeskkonnas avada, tutvudes aina uute muusikutega, osaledes erinevatel avatud mikrofoni õhtutel, lauldes kavereid üle linna. Katsetades, jämmides, suheldes, hängides. See viis selleni, et sain taustalauljana võimaluse Chrisette Michele’ga liituda. Läbi tutvuste kutsuti mind tema algselt valitud taustalauljat asendama. Esinesime siis kord Times Square’il, ja ma polnud mitte kunagi elus heliproovigi teinud (naerdes). Olin seal segaduses, et “kuidas sa soundcheckid, mida sa teed, kus sa seisad?” See läks täiesti metsa. Mind lasti lahti!

Ei saanud lavalegi, enne esinemist paluti meil lahkuda ja taustalaul lasti lindilt.

See tõmbas mul ikka moti maha, et nojah, nüüd siis ongi kõik, pean asjad kokku pakkima ja tagasi Texasesse vanemate juurde sõitma. Aga Chrisette tuli minuga enne lavale minekut rääkima, ütles, et ta tegelikult teab, kui hästi ma laulan ja kutsus oma tuurile kaasa. Ma mõtlesin küll, et jajah, see on niisama jutt ja eriti ei uskunud. Paar kuud hiljem ta tõesti täitis oma lubaduse ja sealt alates tuuritasin temaga paar aastat. Nii sai mu taustalaulmine alguse. Reisisime ja esinesime üle maailma, tutvusin paljude muusikute ja artistidega – nende hulgas Solange’iga, kes Michele‘i soojendas. Nii sain infot erinevate katsete osas ja mulle hakati helistama ja erinevaid tööotsi pakkuma.

Kas on raske selles valdkonnas inimesi usaldada? Oled sa pigem realist ja skeptik või usaldav ja avatud?

Ma olen mõlemat – nii realist kui avatud. Sa ei tea kunagi, mis põhjustel keegi sind alt veab – eelarved saavad otsa, rahastus koguni kaob, mis iganes. Sa ei saa liigselt loota. Igasugu asju juhtub. Sain sellest oma nahal aru. Viimasel ajal üritan hoida keskset rahulikku joont, mitte üle reageerides ei headele ega halbadele uudistele.

Räägi oma sooloalbumist “Ava Raiin”?

Aaah, uskumatu, et see päriselt väljas on! Mina armastan oma laule, olen nendega veetnud viimased paar aastat ja üksi nende järgi õõtsunud ja neid nautinud.. ja nüüd kõik teised kuulevad neid..imelik ja äge!

Su stiil on klišeelikult öeldes omapärane – pigem rahulikkuses rändav ja voolav, veidi trippy?

Jaa, trippy on ta kindlasti. Tunnen, et olen leidnud enda unikaalse tee. Katsun seda trippy faktorit aga mitte liiga kaugele viia (naerab). Album debüteeris iTunesis RnB edetabelis kuuendanda ja Billboardi sama žanri tabelis kohal nr 9! See on päris hull, mõtlen, et kas keegi teeb mulle tünga? Et mis toimub?! Eriti, sest mul ei olnud isegi korralikku meedia- ega promoplaani, mul ei ole suurt plaadifirmat taga, andsime albumi välja mu abikaasa uue leibeli alt, mille esimene artist olengi, noh, mina. Turundus piirdub praktiliselt minu üleskutsega Instagramis, et “heei, viitsite, kuulake, äkki meeldib” (naerab). Seega on selliseid numbreid ja levikut näha väga uskumatu.

Mul ei ole raha, et suuri kampaaniaid korraldada ja seetõtttu on mul täiesti ulmeline näha oma plaati samas edetabelis Beyoncé ja isegi Prince’ga.

No mida?! Istun elutoas ja palun sõpradel oma muusikat kuulata ja siis see juhtub niimoodi.. Ma väga naudin praegust aega.

Arenedes üha enam sooloartistina, kas tunned end nüüd taustalauljana ka veidi varjus olevana?

Ma armastan taustalaulmist! Minus on häbelikkust, ja ma eelistan ausalt öeldes tagapool olemist ja rokkimist, niimoodi inimestega mõnusalt vabalt ühenduses olemist. Soolomaterjali puhul olen täiesti uues olukorras, võtan päev korraga ja ületan ennast, olles ise keskne artist.

Taustalaulmine on vist väga tiimikeskne kogemus?

Jaa, kõik on seotud. Tiim on minu jaoks üldse väga oluline. Ka sooloplaadiga oli minu teine pool just produtsent, kellega koos see teoks sai. Tiimis saad ideid põrgatada ja peegeldada. Hea tiimikaaslane tunneb sind ja aitab.

Kas suhtud erinevalt soolaartistina VS taustalauljana esinemisse?

Show eelne ettevalmistus erineb küll. Kui ma taustalauljana esinema hakkan, siis pigem väga palju ei valmistu. Soolomaterjali esitadas teen end pool tundi soojaks erinevate hääleharjutustega. Sest siis pean kogu esinemist ise juhtima ja kandma.

Sa oled koostööd teinud Solange’ga ja siiani esined Blood Orange’ga?

Jah, Solange salvestas paar aastat tagasi mu abikaasa – kes sel ajal veel seda ei olnud küll – stuudios oma EP-d “True”. Nii kutsuski mu tänane abikaasa mind Solange’i taustalaulja katsetele. Sain töö ning aasta aega tuuritasin Solange’iga. Tuuri jooksul kohtusin ma Dev Hynes’ga (Blood Orange), kes mängis Solange’i bändis kitarri, olles osaliselt ka selle sama EP produtseerinud.

Solange EP “True” promoesinemine David Lettermani saates:

Järgneval aastal andis Blood Orange välja enda “Cupid Deluxe” albumi ja kutsus mind esitlustuurile kaasa. Sealt edasi tutvusin näiteks Carly Rae Jepseniga ja esinesin temaga. Nii see väga orgnaaniliselt kujuneb..


Kas tunned, et sooloalbum teeb sind haavatavaks?

Mu plaadi materjal on tõde. Ma ei tea, kuidas seda teistmoodi teha.

Kogu plaat näitab mind ja seda, kuidas ma otsin viise olla normaalne..

Või, kuidas elu ja armastus päriselt käivad. Kasvasin üles ebatraditsioonilises perekonnas. Mu isa oli ettevõtlik, aga ühtlasi tegutses ka stripparite agendina. Need asjad, mida ma nägin, tundusid sel ajal minu reaalsuse ja seega normaalsusena. Üles kasvades ja teistega suheldes, nende elust kuuldes, kogesin, et oota, see vist ikka päris normaalne ei olnud? Võttis aega, et ennast tundma õppida, ja iseend maailmasse paigutada. Tunnen, et ma ei sobitu hästi. Olen teinud palju tööd enda aktsepteerimisega ja probleemsetest asjadest rääkimisega, see töö jätkub siiani.

Tundub, et sa oled väga terapeutilisel teekonnal, nii endas kui muusikas?

Jah, see on väga sissepoole süübiv. Järgmine album kindlasti nii sissevaatav ei tule, aga see oli vaja minust välja saada, nii ta sündis.

Kas on muusikaprotsessis ette tulnud draamasid või raskeid hetki?

Ainus pinge on minu enda sees – proovides aru saada, kes mina artistina olen. Olen veetnud palju aega mainstream artistidega, kes katsetavad küll ka erinevaid stiile. Olles kõige selle keskel oli raske ennast kuulda ja oma saund leida. Kuni ma selle leidsin, võttis jälle omakorda aega, et see materjaliks ja albumiks vormida. Kui materjali muusikaliseks päris asjaks ära tegin, siis ma olin “oh shit, see olen mina!” ja gruuvisin oma mussiga suures õnnes. Selle aja jooksul oli aga muidugi ka palju kahtlusi.. ja üldiselt rääkides, siis eks see pinge peitu ka valdkonna ebastabiilsuses, leides hektiliselt tööotsi, et arveid maksta ja kogu see kompott. Aga inimeste vahel pole midagi rasket juhtunud.

Mida teed, kui projektis kinni jääd või motivatsiooni ei leia, mis on su mantra?

Ma lihtsalt peatun. Kokkan. Või maalin – iseenda jaoks, aga ka teistele kingituseks. Ja kui olen ennast muusikaga seonduvast või ükskõik, mis probleemist eemaldanud, siis mingi hetk saan ta juurde tagasi minna. Olles muus tegevuses leidnud heureka momendina lahenduse.

Mis on sinu põhiline motivatsioon, mis sind sütitab?

Mm.. see on hea küsimus. Ma arvan, et ma lihtsalt tahan ennast teostada ja tunda end elusana. Kasutada oma aega, et luua ilu. Ma olen seda alati tundnud. Abikaasaga mõlemad oleme väga oma projektides sees ja oleme koos ka selle võrra paremad, kui saame kumbki oma kirega tegeleda.

Tunnen, et selleks mind siia maa peale pandi ja see mu elu ülesanne on – inimestega läbi kunsti ühenduda ja enda muusikaarmastust jagada, teisi nii õnnelikus tehes. Maailmas on nii palju negatiivsust ja hullust, et mulle tundub, et mind pandi siia, et valgust jagada. Olen parem, kui teen loomingulisi asju.

Kas pead end spontaanseks, riskivõtjaks?

Kindlasti. Mulle meeldib lõbutseda ja asju üles raputada. Et igav ei hakkaks. Rutiin mulle ei sobi – vähemalt korporatiivses keskkonnas ei sobinud. Mul läks oma kunagises kontoritöös ühes agentuuris hästi, aga ma ei tundnud end seal endana. Töötasin turundusosakonnas loovtiimis. Kogu kontorihoones olime ainus osakond, kes võisime kanda vabas vormis riietust ja olime ainsad kellele narkoteste ei tehtud (naerab). Meil oli avatud kontor, muss mängis ja kõik tundsid end üsna vabalt. Teised istusid kuubikutes, beežide seinte vahel.. aga ikkagi, pidin kindlatel aegadel kellegi jaoks vastuseid andma, noh, nagu tööl käib, eks.

Miks New York?

Olen siin nüüd juba 12 aastat elanud. Tunnen, et saan siin täiesti vabalt mina olla. Siin on maailm sõrme ulatuses. Nii paljud inimesed ja artistid on siin, asjad juhtuvad siin esimesena. Kui ma tahan kell 4 öösel ükskõik mida, siis ma saan selle. Eks mulle meeldibki see ära hellitatus, et saangi, mida iganes tahan. See on külluslik linn, täis kõike. Ma proovisin korra lahkuda, andsin korteri ära ja läksin pere juurde Texasesse. Olin seal 11 kuud, aga iga nädal käisin siin esinemas, asju ajamas, ja sain aru, et okei, mida ma teen, mida ma üritan endale tõestada? Et suudan elada stabiilset elu (naerab)? Noh, see polnud minu jaoks.

Millised on muusikaga seotud õppetunnid, mida oled läbinud ja millised veel ees võiksid olla?

Kõige intensiivsem on hetkel enda muusika manageerimine. Saan üha enam aru, et mitte keegi teine ei tea, mis sinu jaoks parim on. ON palju palju tarku inimesi, kes artistidega koos töötavad, tõhusad leibelid, managerid.. aga keegi ei tea, mis on sinu tee.

Ma otsustan intuitsiooni pealt ja see on töötanud paremini, kui ükski nõuanne, mida me üheltki spetsialistilt saanud oleme.

Isegi, kui sa pole kunagi albumit välja andnud – nagu mina – sa tead ise, mida tegema pead. Tee oma asja, ära päriselt ka taha kellegi teise moodi olla. Keegi armastab seda, mida teed, ja keegi vihkab. Ja see on ok.

Kuidas negatiivsusega toime tuled?

Enamus vastukaja on albumile positiivne olnud. Aga on ka inimesi mu tutvusringkonnas, kes ei reageeri, ei ütle midagi. See on valus. Inimesed, kellele mina olend end kunagi pühendanud, keda toetanud, ja kes seda vastu ei paku.

Siis olengi endale selgeks teinud, et keegi ei ole sulle midagi võlgu. See on ehk ka värskeim õppetund. Ja sina ei ole kellelegi teisele midagi võlgu.

See ei ole sinu otsustada, mida teised arvavad. See on ajaraisk. Praegu olen sellest aru saamas, aga muidugi olen haiget saanud ja inimesed ei anna alati armastust vastu. Lähtun mõttest, et lähen sinna, kus armastus on. Ma ei kahetse asju, mida teiste heaks teinud olen. Aga.. ma näen teid! (naerab). Õppinud olen seda, et tee oma asja ja usalda end, kasuta võimalusi, mis sul on. Sul ei pea olema suurt plaadidiili, et alustada. Tuleb võtta sammhaaval. Arvasin enne, et mul on vaja kõiki neid inimesi ümber, et üldse alustada. Aga ei ole nii.

Kas sa kaaluksid plaadilepingut?

Hetkel tunnen, et ma ei soovi seda. Heal meelel ilmselt teeksin osaliselt koostööd, aga et päris plaadilepinguga end siduda, seda ei soovi. Tean artiste, kes on seda teinud ja nüüd on nad võlgades. Tähtis on muidugi teada tööriistu, mida oma muusika turundamiseks kasutada, ja õnneks on meil tutvusi, et seda teha. Brändide ja koostööpartneritega ühildumist näen ma ikka. Samuti otsime endale nüüd tiimi abilist ja mingi hetk ka manageri, kaalume paari inimest. Sest see tööhulk ise kõiki asju ajades, lisaks muusikale, see on suurem, kui arvasin. Läbisin mingis mõttes lausa šoki, selle mahu osas. Praegu tegutseme plaadi esitlustuuri paika panemise kallal. Oleme vestluses erinevate booking agentitega, ja otsime enda suunda. Kuna ma ei ole mainstream artist, vajab see rohkem leidlikkust, et õiged partnerid leida.

Eks praegu ole oluline edu osa digitaalne teadlikkus..

Just, õnneks mu abikaasa on nohik, nii analüütikas, statistikas, numbrites. Ja orienteerub äris hästi. Ta omab seda sama stuudiot (kus me istusime – toim.) ja seeläbi muusikavaldkonnas juba pikka aega tegutsenud. See on küll muusikareliisi mõttes tal esimene projekt, seda õpime palju. Olen ta üle väga uhke! Koos töötades näeme üksteise erinevaid külgi. Muidugi, kui plaadiprojekti ajama hakkasime, siis eks mul alguses oli hirm, et issand me oleme siis kogu aeg koos ja ta hakkab mulle närvidele käima. Aga see on meid tõesti hoopis üksteisele lähemale toonud.

Oled sa kunagi kangestunud mõnda enda lemmikartisti nähes, temaga tutvudes?

Ma tegelikult ei tunne sellist pinget. Kuigi.. kui ma Prince’ga tutvusin, siis unustasin inglise keele ära ja suutsin vaid kurguhäälega midagi pomiseda. Aga näiteks, isegi Beyoncéga tutvudes tundsin end väga rahulikult. Beyoncé on eriti armas ja käitub sinuga nagu oma inimesega. Lisaks, vähemalt meie kohtumise ajal lasi ta vabalt voolata oma Texase aktsendil, mis mulle palju lõbu pakkus – ta kõlas nagu iga mu Texase sõbranna.

Võtan artiste lihtsalt inimeste ja muusikutena. Kuna Prince on ilmselt tulnukas, siis ta ei lähe arvesse (naerab).

Prince’i puhul.. no mida ma talle ikka ütlen? Et ta on põhjus, miks ma üldse teen oma asja? Mitu korda ta seda elu jooksul kuulnud on. Seega, ma arvan, et meil oli hoopis selles kohmetus vaikuses oma moment, mis ühendas.

On sul veel koostööde kogemusi välja tuua, mis eriliselt meelde jäänud?

Solange’il näiteks on väga väga kindel visioon ja ta teab alati täpselt, mida ta tahab. Seetõttu nõuab ta ka kõikidelt teistelt maksimumi. Eks sellepärast ta nii vapustav ongi!

 

 

Kas see on mingi Knowles’i perekonna naiste teema (Solange õde on Beyoncé)..

(Naerdes) Jah, tundub küll et nad on nii “aretatud”, saavutamaks vaid täiuslikkust. Jah, ja siis näiteks Dev (Hynes aka Blood Orange) on väga vaba oma projektides, muudab tihti plaane, on paindlik ja katsetab, on rohkem kulgev.

Ava Raiin Blood Orange’ga septembris NYC Meadows Festivalil:

Ava Raiin avamas Blood Orange’i viimase albumi lugu “Augustine” (Ava Raiini vokaali osa on klipp Blood Orange loost “Thank You”:

Naljakas, siis nad jätavad endast üpris siira kuvandi ka läbi meedia ja oma kajastuste, sest mulle on nad mõlemad just sellisena tundunud nagu sa kirjeldad. Dev Hynes on minu jaoks see kosmiline tulnukas.

Jah, ta on väga eriline. Viis, kuidas ta loob ja kuidas ta tantsib – ta on loodusnähtus. Tema juures olla on väga inspireeriv ja käitun alati käsnana, mõeldes: “õpeta mind!” – ta on nagu vend mulle.

Kuidas tuuritamine sulle mõjub? Inimestega ninapidi koos olemine jm?

Kolisin väiksena nii palju, et minu jaoks on see väga loomulik. Vahetada iga päev asukohta, teadmata, kus ja mida sa sööd, keda kohtad, elades koti otsas. Sa pead sellega okei olema. Avatud olek on tähtis.

Ole valmis kogema, aga mitte kinni jääma – kogu aeg liigud edasi ja olukorrad jäävad sinust maha.

Melanhoolia võib tulla peale siis, kui olen kauem ära, minu jaoks kauem on üle kahe nädala. Siis tuleb koduigatsus. Ja unepuudus on ka tihe nähtus, see on selge varjukülg. Aga üldiselt ma ei suuda nagunii ühes kohas väga kaua olla, olen rahutu ja tahan uudsust. Samade inimestega pidevalt koos olemist balanseerin palju omaette olekuga. Uude kohta jõudes vajan harjumise aega ja käin üksi ringi. Loon enda ümber oma ruumi. Käin üksi söömas, ei käi kambaga väljas. Kui juba kohanenud olen, siis olen seltsivam.

Ja nüüd muidugi see küsimus – kuidas on olla naine muusikatööstuses?

Minu jaoks on kõik väga hästi. Ma ei keskendu sellele, kes on naine või mees. Vahet pole, mis soost sa oled, sa oled instrument, tegeled muusikaga.

Võib-olla mu suhtumisest olenevalt ei ole mul ebameeldivaid kogemusi. Õnneks. Küll aga tean inimesi, kellel on. Üks asi tuleb aga meelde, kui ühel tuuril tüübid hakkasid algusest peale nuputama, kelle nad voodisse saavad. Aga kohe, kui selline õhkkond kerkis, siis väljendasin end konkreetselt, et see ei hakka nii minema ja tuletasin neile meelde, mille pärast me tuuril oleme – oleme kõik muusikud. Eelarvamuste osas on ikka suhtumist, et oleme nõrgad. Aga ma olen lapsest saati olnud iseseisv, sportlik, isa kasvatas mind mitte printsessina vaid koos temaga aiatöid tehes. See on loonud minu perspektiivi. Muidugi on inimesi, kes üritavad sind kuskile “rolli” suruda, aga jällegi, ma olen kiire väljendaja, et see ei toimi ja unustagu ära. 

Rääkides poodidest ja kõige kättesaadavusest, milllest saad inspiratsiooni lavakostüümide jaoks?

Kuna olen veidi häbelik, siis esinedes riietan end n-ö tugevaks, see annab enesekindlust juurde. Kannan raskeid sõjaväe stiilis saapaid ja meeldib industriaalne look. Vahepeal tahan muidugi ju seksikas ka olla, siis kannan läbipaistvaid kangaid ja näitan jalgu. Aga jällegi, oluline on balanss seksika ja edgy sümbioosis.

Kas käid ka kaltsukates ja vintage poodides?

Olen suur vintage ja second handi tarbija, nende puhul köidab erilisus, et sealne kaup ei sõltu hetketrendidest, hooaja värvidest. On ajatu. Soovitan vintage huvilistele kindlasti Awoke Vintage poodi. Saan sealt pidevalt ka esinemisteks riideid laenutada.

Millised omadused oma rajal käimisel kasuks tulnud on? Mida soovitaksid alustavale artistile?

Tee lihtsalt oma tööd, oma asja, tee seda hästi ja ära vea teisi alt. Ilmu kohale. Ole oma rajal, ja arvesta et osade jaoks see toimib, ja teiste jaoks mitte. Kui ma sellest aru sain, siis tundsin nagu oleks leidnud elu võtme.

Saan aru.. kui huvi pärast aastaid tagasi sõbra vinüülimängijaid katsusin ja elu esimesed lood kokku miksisin (koledalt), tundsin end täiesti elektrit täis.. Sõber vaatas tõsiselt ja ütles vaid ühe lause “Mul on selline tunne, et andsin sulle heroiini”. Äratundmisest tuleb kinni hoida.

No just! Siis sa saad aru, millest ma räägin. 

Millist nõu annaksid 21 aastasele endale?

Ma ei annaks üldse mingit nõu – sest ma ei tahaks saatusele vahele segada. Ma ei vahetaks midagi välja, ei head ega halba. Iga halb kogemus on mind suunanud või ette valmistanud millekski paremaks. Tunnen, et praegu olen just seal, kus vaja.

Aga usun, et tähtis on leida viis, et nautida protsessi.

Mis iganes tööd sa ka ei teeks. Kui sa seda ei naudi, siis läheb negatiivne energia sinu töösse ja nii ei saa eeldada head tulemust.

Ava Raiini muusika ja sooloalbumiga saab tutvuda SIIN.
Stuudiofotode autor: Tiina Õunmaa.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (4)