Urmas Vadi: Hannes Võrno 7 kõige hirmsamat õudusjuttu

Foto: Mateja Bedenčič, Flickr, Creative Commons

Urmas Vadi käsitleb Vikerraadio päevakommentaaris kirjandusklassikuid, muutes need Hannes Võrno õudusjuttudeks.

Lugu #1: must käsi

Ühes mustas linnas on üks must tänav, selles mustas tänavas on üks must maja, mustas majas on must tuba, keset musta tuba on üks must kast ja selles kastis on must käsi! Selline veidi vedel!

Lugu #2: Ali-baba ja nelikümmend röövit

Hannes Võrno on missioonil ja korraga ta märkab, et tema kaasvõitlejad on mustad nagu öö ja tahavad teda oma lodevate kätega emmata! Ja staabi komandör on samuti nii kahtlane, ilmselt moslem, ka tema käed on sültjad.

Lugu #3: kümme neegrit

See on jälle mingi vastik painajalik uni, Hannas Võrno peab olema koos kümne mustanahalisega piiratud territooriumil, ära minna ei saa, nad kõik kümme plaanivad üksteise mõrvamist, kes ees, see mees, olukord on tõesti ebameeldiv. Kõigi kümne neegri käed on kuidagi laialivalguvad. Hannes hakkab neegreid järjest üle lugema, saab kokku üheksa, paanika kasvab, tema jõuline mehelaup kattub higiga, ta avastab, et on ka ise üks neegritest. Võrno mustad käed on siiski veel tugevad, meherammu täis, uhh, hea seegi. Lootuses, et ehk on tegu siiski mingi eksitusega, hakkab Võrno uuesti loendama, saab kokku ainult kaheksa, tõesti kaheksa. Rohkem Võrno enam loendada ei saa.

Lugu #4: Kakuke

Kakuke, kes on ära veerenud Ku Klux Klani eest, Helmete klanni eest, jõuab lõpuks Hannes Võrnoni. Kakuke on kuidagi nii enesekindel ja isegi ülbe ja silmagi pilgutamata hakkab praalima, kelle kõigi eest on ta ära jooksnud. Võrno mõtleb endamisi, et no mida kuradit, jooksid, mis sa jooksid, mina söön su ära! Ja krahmab kakukesest kinni, ajab oma tugeva lõua ette, avab jõulise suu, ja alles siis märkab, et kakuke on must mis must. Võrno viskab kakukese endast eemale, nii kaugele kui jõuab, ja no ta jõuab! Kakuke lendab ja praalib ka oma õhulennul – veeresin ära Ku Klux Klani eest, Helmete klanni eest, ja veeresin ka Võrno eest! Vaata mu käsi, uhuu, vaata, kuidas nad lotendavad! Hannes, viska viis!

Lugu #5: Punamütsike

Kõik läheb nagu ikka, Punamütsike läheb oma vanaema juurde, hunt sööb ära nii Punamütsikese kui vanaema ja lõpuks ilmuvad ka puuraidurid, kes hakkavad hundi kõhtu lõhki lõikama. Aga kuna puuraidurite käed on nii vedelad, nagu nisad, siis jääbki kõik sinnapaika.

Lugu #6: kuningas Midas

Hannes Võrnol on kõik, mis vaja, kõik tema soovid täituvad, iga ese, mida ta puutub, muutub kullaks. Sel hommikul istub ta oma söögilaua taga, hakkab sööma, aga kõik, mida ta puutub, muutub miskipärast tumepruuniks. Nüüd vaatab ta oma käsi, mis on alati olnud sitked ja muutnud kõike kullaks, mis siis nüüd! Jah, see ongi see hetk, kui käed tõmbuvad esmalt punaseks, siis sinakaks, kõige lõpuks pruuniks, ja mis kõige hirmsam, käed muutuvad silmnähtavalt vedelateks. Ahastades haarab Võrno endal peast. See oli muidugi viga.

Lugu #7: Kalevipoeg

Juba aastatuhandeid on Kalevipoeg istunud, käsi kalju küljes kinni, no ei saa lahti! Viimaks toimub muutus, käsi, mis oli tugev nagu kalju, hakkab muutuma tasapisi pehmemaks ja viimaks tulebki kalju küljest lahti! Ühelt poolt on muidugi tore, et meie Kalevipoeg on jälle vaba, teisalt aga selgub vabakssaamise põhjus – tegemist on mustanahalisega!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.