Hedvig Hanson: seenelkäik

Loodusemehed ütlevad ikka, et metsas tulevad head mõtted. Läksin täna metsa just selle eesmärgiga – saada uusi mõtteid, taipamisi, märke. Tundsin, et mu viimase aja mõttemustrid vajaksid värskendamist. Seenenoa ja -korvi võtsin muidugi ka kaasa, et isegi kui häid mõtteid ei tule, saab mõne seene ikka. Pliiatsi ja märkmiku haarasin samuti, et kui vastupidi – väärt mõtteid hakkab sadama kui küllusesarvest -, ma neist ühtegi kaduma ei laseks.

Kõigepealt läksin oma tuttavasse metsa, sealt saan ma alati haavapuravikke ning oja kaldal või mõnel tüvel, mis üle oja kukkunud, on mõnus istuda ja mõtteid mõlgutada. Või lihtsalt oja vulinat kuulata. Tahtsin seekord tõesti vabaneda oma argimõtetest, mis ikka peas ketravad ning miskit uut justkui ei tooda.

Metsas käimine on nagu meditatsioon. Kui hoiad meeled avali, saad ilma suurema pingutuseta neist korduvatest mõttekäikudest lahti. Oled hetkes kohal ja tähelepanelik. Jah, nagu meditatsioon, mõtlen, kui astun pehmel samblal. Kui joogid kordavad mediteerides silpi “ham”, siis metsausku inimesed võiks korrata näiteks “samm” või “sammal”, kõlab ju suisa sarnaselt. On selgemast selgem, et kõlal on oluline tähtsus. Siin metsas kohisevad puud mahedas sügistuules, säutsuvad tihased ning männi otsast kostub rähni toksimist. Kohe meenub Ilmar Ilmar Trulli luuletus:

Rähn kõnnib metsas, käib niisama, jalutab.
Siis lendab koju ja tunneb – pea valutab.
Siis kutsub arsti ja arst tuleb varsti
ja ütleb, et siin pole rohtu küll muud,
kui põruta peaga vastu puud!

Sellele luuletusele on viis ka tehtud, mu tuttava külamehe, Jaak Tuksami poolt, ta ise ütleb, et see polegi tema viis, olevat Odessa juudi viis. Mõnda aega kummitab see lugu nüüd mind, kui metsas kõnnin. Taamalt kostuv metsamasina monotoonne madal burdoon toob minuni aga uue muusika.

Metsas olles kipun ma ikka ümisema, mida ma kodus ei tee. Meloodiad on pigem minoorsed, see sobib loodusesse minu arvates paremini kui mažoor. Tõsi, vahel ma ikkagi lahendan need meloodiad mažoori, puhtalt enda meeleolu muutmise mõttes. Ühesõnaga, lisaks loodushäältele kuulen ma metsas ikkagi ka muusikat. Erialased iseärasused.

Aga seened!

Kaseriisikad, männipuravikud, mõni suur kukeseen veel, liimikud. Ma ei tunne paljusid seeni – näiteks need valged seened, mida mets on täis, on mulle tundmatud – ei ole need valged kärbseseened ega ammugi mitte šampinjonid. Aga võrreldes teiste oma tuttavatega, kellega olen metsas käinud, tean isegi rohkem seeni. Nii näiteks ei teata ega korjata üldiselt kitsemamplit, mis on väga maitsev seen, samuti kardetakse sirmikut, mis ju lausa delikatess!

Aga kardetakse ikka selle kärbseseenega sarnasuse pärast.

Minu arvates on need ka välimuselt täiesti erinevad seened. Nalja sai tindikatega, mida ma oma aiast korjasin ja praetuna lõunaks töömehele pakkusin. Ta vaatas mind küll sellise näoga, et tahan teda ära mürgitada, sõin siis enne ise ja kiitsin maitset. Pika hambaga võttis ta mõned prooviks. Need on ju eriti kahtlased seened, maas on valged, pannil lähevad mustaks. Eks seeneteadmised on ikka kodust õpitud, emalt-vanaemalt, nagu paljud muudki asjad…

Aga teadmiste juurest tagasi tundmuste juurde, mida ju seekord otsima tulin.

Foto: Assar Jõepera, www.smilefoto.ee

Istun nüüd oja kaldal ja kuulatan. Päike paneb ämblikuvõrgud särama ja vee sillerdama. Vaatan puude latvu, tuuleiil puistab mulle sülle värelevaid haavalehti. Tunnen sõõrmetes äkki lõhna lapsepõlvest, see on kõdunevate sügislehtede lõhn. Meenub, kui esimeses klassis oli vaja kleepida erinevate puude lehed paberile ja kirjutada juurde, mis puu leht see on. Vot see, sügisese loodusõpetusetunni lõhn tuli sõõrmetesse, polnud seda ammu tundnud. Sügisel on metsas ka seepärast mõnus, et pole sääski, küll aga on põdrakärbseid, neid peab veel koduski juustest välja tirima. Mul on küll rätik peas, aga kuidagi nad ikka ronivad peanahale.

Kustutan janu jõeveega. Kes siis jõevett joob! kuulen kedagi oma peas ütlevat. Ja vastus tuleb Katuse Karlssonilt, kui ta janus Väikevenna akvaariumi pooltühjaks lürbib ning ehmunud poisikesele vastab: “Kui inimesel on palavik, tuleb janu täis juua, kui üks või teine kalake sisse lipsab, on see tühiasi!” Me peaksime rohkem lugema lasteraamatuid, head lasteraamatud on mitmekihilised, ühtlasi aitavad need hoida ühendust meie sisemise lapsega, ühtlasi on täis elulisi karaktereid ja sündmusi.

Lahkun oma tuttavast metsast, et avastada täna ka mõni võõras maastik, uus mets enda jaoks, ikka huvist, et mis erinevaid tundeid see tekitaks. Sõidan autoga küla teise serva. Siit paistab rada, mis viib metsa. Lähedalt talu juurest kostub koera haukumist, see on vana koera kähe hääl, aga valvajana teeb veel oma töö ära, mets kaigub tema väsinud haukumist vastu.

Sügavale metsa ma üksi muidugi ei lähe, ei kujuta ette, kuidas julgeb mõni inimene minna nõnda metsa, et ära eksib. Kas marjul või seenel käies võib tekkida midagi eufooriataolist, nii et muudkui lähed ja lähed ja kaotad täielikult aja- ja suunataju? Olen ikka mõistlik inimene, suund on mul koguaeg meeles ja käidud teerajad tekitavad turvalisuse tunde. Jõuan lagendikule ja siit edasi metsa, mis paistab üsna tontlik. Päike ei paista siia, on palju kuivanud ja kukkunud puid ning seeni ka ei ole. Ainult mõned ämmatossud.

Natuke ebamugav on mul siin, kuid istun pehkinud kännule, et siiski aru saada, miks ma siia sattusin. On sel miski mõte? Vaatan ringi. Puud on kukkunud risti-rästi, see mets on hooldamata, üldsegi mitte helge samblane päikesekiirtes metsatukk nagu eelmine.

Ahjaa, nüüd ma saan aru! Mu enda tunded on praegusel ajal täpselt niisugused. Risti-rästi, segased, vahel sünged. Keerulised olukorrad suhetes. Selle äratundmise peale hakkab rähn mu pea kohal puul toksima. Miks meile tundub, et rähn toksib närviliselt? Selline pidev koputamine on meie arusaam närvilisusest. Äkki toksib ta täiesti omas rahus?

Nii on inimsuhetes ju ka – me anname hinnanguid teise käitumisele iseenda kogemuse, tunnetuse põhjal, mis ei pruugi olla vastavuses teise inimese tegelike kavatsuste, olemistega. Peaksime õppima teist inimest vaatama puhtalt lehelt, iga kord uuesti, jättes iseenda eelarvamused ja tundmused kõrvale. Püüda peenhäälestust suhetes. Kui oskaks nii! Aga harjutama peaks.

Ma ei karda enam seda räämas pimedat metsa. Astun siit välja ja päike paistab jälle, ritsikad siristavad. Soodsalt soe september. Seenekorv on täis, uusi mõtteid ka sain, korilase päev on korda läinud.

Mine metsa! See on tõega üks sõbralik soovitus.

P.S. Need valged, mulle tundmatud seened metsas olid piparriisikad. Vajavad kupatamist. Sobivad soolamiseks. Kui sa pole seenes kindel, jäta see parem korjamata. NB! Artiklis kiidetud soomustindikaid ei tohi manustada koos alkoholiga!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (21)