Marko Mäetamm. Ameerika päevik: saabumine

Tere.

Ma olen siin Ameerikas olnud tegelikult juba üle kuu aja ja peaaegu, et ei mäletagi Eestist enam suurt midagi. Niipalju tuleb meelde, et meie elukoht on Tallinn-Väikses ja et me viisime oma kassi mu isa juurde hoiule. Isa elab Karksi-Nuias ja seal ongi kassil tegelikult palju mõnusam. Saab hiiri ja linde süüa ning aknast sisse-välja käia, mida kuuenda korruse linnakorteri aknast mõistagi teha ei saa. Õigemini saab, aga ainult üks kord ja päris kindlasti ka ainult ühes suunas.

Aga siin on väga mõnus. Elame ühes väikeses linnakeses, mille nimi on Hamilton ja mis asub New Yorgi osariigis. Inimesed arvavad tihtipeale, et see on see suur Hamilton, mis asub Kanadas ja siit sugugi mitte väga kaugel, aga need on kaks täiesti erinevat Hamiltoni.

Siinne Hamilton on üks ebareaalsemaid paiku, mida ma oma elus näinud olen. Kui me perega siia 13. septembri hilisõhtul kohale jõudsime, siis mu hea sõber Adrian, kes meid Syracusi lennujaamast Hamiltoni sõidutas, otsis tund aega meie maja võtit. Keegi olevat pidanud talle selle kusagile jätma, aga ei olnud jätnud. Adrian siis muudkui helistas igale poole ning ta nägu muutus iga kõnega üha murelikumaks. Kuni keegi mingil hetkel teatas, et uks ei olegi üldse lukus.

“Of course!” hüüatas Adrian. “Kuidas ma võisin selle ära unustada, et siin ei käigi ju uksed lukus!”

“Mis mõttes ei käi uksed lukus?”

“Jah, ei käi lukus jah!” siin ei ole lihtsalt mitte ühtegi varast. Autouksed ka ei käi lukus ja tihti jäetakse auto maja ette isegi käima, et oleks hea ja mugav vajadusel kohe kusagile söösta. ja bensiin ei maksa siin ju suurt midagi.”

Adrian on tegelikult Ida-Euroopast, kuigi elab Ameerikas juba kui ma ei eksi, siis pea kolmkümmend aastat. Ja tal on selline küüniline idaeuroopalik huumorisoon, nii et loomulikult ei saanud see olla mingisugune tõsine jutt.

Veame oma kohvrid ja kotid majja, lepime Adrianiga kokku, et ta tuleb homme läbi ja vaatab, kuidas meil on ja kui leiab, siis toob meile ka võtme. Ja seestpoolt lukku panemiseks pole õnneks võtit vajagi.

Esimene asi – uks seestpoolt lukku! See on ju ikkagi Ameerika, mitte mingi Eesti. Siin liigub ringi igasugu rahvast.

Kõik on ümberkukkumise ääre peal, sest Tallinnas lennuki peale minemisest on nüüdseks möödas juba rohkem kui 24 tundi. Tuiame mööda oma uut elamist ja otsime kohti, kuhu saaks voodeid teha.

Esimene tuba. Hiiglaslik ristkülikukujuline ruum, mille keskel pikk, vähemalt kümnele inimesele mõeldud söögilaud.

Sellele järgneb lahmakas köök. Ilus pruun köögimööbel. Hiigelmõõtu pliit ja laeni külmkapp. Maas valge kahhelplaat. Järgmine tuba. Diivan, kaks tugitooli, kinnimüüritud kamin. Kinnimüürimine näib olevat toimunud hiljuti, sest kamina-ava ülemine serv on veel tahmane ja nurgas ripuvad kolm eri kujulist söe segamise roopi, kõik hiljutsest kaminas käimisest tuhaga koos.

Toast läheb üks uks klaasseintega verandale. Teine uks väikesesse vetsu, mille seinu katab imeilus lillelise mustriga tapeet. Kolmas uks läheb järgmisesse tuppa. See on igavene pirakas ja selle keskel põrandal lösutab samuiti igavene pirakas, vähemalt neljale inimesele mõeldud voodimadrats.

Edasi tuleb järgmine vets, dushiruum ja pesupesemise ruum massiivse pesumasina ja kuivatiga. Heavy duty super capacity.

Siis tuleb üks uks, mis läheb garaazi ja üks valge vaibaga kaetud trepp, mis läheb teisele korrusele otse hiiglaslikku elutuppa. Keset tuba pikk diivan, toanurgas televiisor, mis paistab, et ei ole ühendatud.

Edasi pikk koridor, mille mõlemas seinas avanevad uksed väikestesse hubastesse… lõpuks ometi magamistubadesse! Lastele saavad natuke väiksemad, ent meie standardi järgi siiski hiigelmõõtu toad.

Meile saab tuba, mis on umbes sama suur nagu meie Tallinna korter kokku ja mille keskel troonib ma ei oska pakkudagi, mitmele inimesele mõeldud natuke nagu barokset stiili meenutava kuldotsaga voodi. Toast saab otse vannituppa, mis on ühtlasi ka vets ja millel on teises seinas veel üks uks, mis viib ühte järjekordsesse paljude ustega koridori.

Welcome to America!

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt.

Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.


Loe artikleid (71)