Anders Härm: enesemääramisest

Ühtepidi tahaks Mihkel Mutti kiita tema 14. septembri “Postimehes” avaldatud artikli “Hämaruse kaks kämmalt” eest, mida võib teatud määral tõlgendada vastusena minu eelmises kolumnis “Märkmeid aktuaalsetel teemadel” konservatiividele esitatud üleskutsele ennast otsustavalt distantseerida krüptofašistlikust ja varjamatult rassistlikust alt-right demagoogiast ning EKRE poliitilisest joonest, mis koos vasakäärmuslastega moodustavad  Muti kujundit kasutades siis “hämaruse kaks kämmalt”“Valgustatud konservatiivil” ei ole tema arvates võimalik langetada valikut paremäärmuslaste kasuks. Teistpidi ei võimalda tema käsitlus vasakpoolsusest ning esitatud väidete ja argumentide sisemine loogika, teksti läbiv kallutatus mitte kuidagi temaga nõustuda. 

Mutt kirjutab: “Ühed süüdistavad osa eestlasi selles, et nood vihkavad kõike võõrast, olgu venelasi, homosid või põgenikke. Teised, vastupidi, hoiatavad hiiliva endaviha, oma rahva ja kultuuri eitamise eest. Kuna ma olen ka ise viimase eest hoiatanud, tahaksin nüüd täpsustada. See teema kipub mõnes sõnavõtus omandama jäiku apokalüptilisi mõõtmeid (rahvuskodu on hädaohus). /…/ Kahe suundumuse sümmeetria pole täielik ja mõned otsad lahtised. Need autorid, kes heidavad ette võõraviha, on üldiselt kidakeelsed väljendama oma suhtumist eesti rahvuslusse. Kui nad ka väidavad, et rahvus on konstruktsioon, ei saa ma suurt targemaks. Sest asi pole eeskätt nimes – olgu rahvus struktuur, tekst või armatuur –, vaid selles, kas nende meelest seda “konstruktsiooni” armastada on normaalne või mitte. Teiselt poolt mitte kõik, kes muretsevad, et eesti kultuuri ja eestluse kaitsmine on põlu alla sattumas, ei ava oma suhtumist näiteks homodesse või migrantidesse.”

Sellele järgnevas kahest lõigust esimene on pühendatud vasakpoolsete kriitikale, keda ta süüdistab tegeliku armastuse puudumises migrantide suhtes:

“Söandan väita, et need, kes mängivad välja migrante, homosid ja venelasi rahvusluse vastu, ei armasta ise neid tegelikult üldsegi. Täpselt nagu Lenin, Marx ja teised tegelikult põlgasid rahvast, kelle huve nad väidetavalt kaitsesid. Rahvas oli lihtsalt üks ühik, nende skeemides. Sedasorti tegelased pole enamasti üldse võimelised sügavamateks inimlikeks tunneteks, sest neile on tähtsam idee, nad on ideesõdalased.”

Teine osa peaasjalikult pühendatud paremäärmuslastele:

“Ma ei ole kunagi mõistnud, mis on vihkamisväärset geides või lesbides. Vahel on nad pannud mind ka natuke muigama, aga enamasti üksnes sõbralikult muhelema. Nad on värvikad laigud ja elu nendega on huvitavam kui ilma nendeta. Issanda loomaed on mõistagi metafoor, aga ikkagi, kujutlege loomaaeda, kus igas puuris istub sama elukas, vahel suurem või vanem või teist sugu, aga ikkagi ühte liiki. Mul hakkaks igav ja ma põgeneks sellest zoopargist, isegi kui see loom oleks valgeroosa arukas eesti konservatiiv.”

Mutt tunnistab, et see polarisatsioon ei ole sümmeetriline, kuid see on tõsi võib-olla hoopis teistel põhjustel kui ta seda ise arvab.

Muti artiklist kumab läbi justkui väide, et kui vasakpoolsete eksimus on fundamentaalne ja ideoloogiline ning neis puudub võime tegelikuks armastuseks nagu üleüldse keerukamaks tundeeluks, siis paremäärmuslaste problem on tunnetuslik ebatäiuslikus, “vaegtundelisus”: nad ei suuda hõlmata seda tegelikku mitmekesisust, mis on justkui hõlmatav “rahvusliku” vihmavarju alla. Niisiis on konservatiivsus loomulik (looduslik, biloogilist algupära jne) ja vasakpoolsus ideoloogiline nähtus.

Samas lause “Alati teeb mõnesid isikuid nõutuks, kui keegi tunneb midagi, mida nemad ei tunne.” näib käivat nii parem- kui vasakpoolsete pihta. Mutt, tunnistades küll “Issanda loomaia kirjusust”, kuulutab samas kõik püüded seda kirjusust seadustada riiklikul ja seadusandlikul tasandil “sooneutraalsuse ja poliitkorrektsuse halli gaasikardina” vedamiseks üle puuride. Selle kõige juures kuulutab ta enda rikkaliku tundeeluga “valgustatud konservatiiviks”, kes on “tegeliku mitmekesisuse poolt”, mis lisaks kõigele muule on vastavuses sellise elukaga nagu “inimloomus”.

Nojah… Iseenesest on tähelepanuväärne, et selline tundlikkuse potentsiaal, mis ju kindlasti peaks looma eeldused empaatiaks, võimaldab Mutil paljastada vasakpoolsete tegeliku armastuse puudumise migrantide suunas, justkui olekski võimalik migrante üksnes armastada või siis vihata.

Kas see tundeskaala piiratus ei demonstreeri mitte vastupidi kirjutaja enda äärmiselt lihtsustatud must-valget maailmataju, mida ta heidab ette nii vasakule kui paremale poolele?

Samuti ei näi autor oma kõikehõlmava valgustatuse juures märkavatki, mismoodi ta ei omista geidele ja lesbidele üleüldse mingisugust subjektsust – neist saavad Muti tekstis üksnes objektid, kes on valgustatud konservatiivile veider ja lõbus ja täiesti süütu meelelahutus. Ja selles kontekstis on tal võibolla tõesti keeruline näha ja mõista, miks taotlevad need veidrad olevused mingisuguseid õigusi, sest suure tõenäosusega see inimloomuse ega ka õiguste teema neid küll kuidagi ei puuduta ega saagi puudutada. Sest loomulik inimloomus on üksnes konservatiivil/üksnes konservatiivne.

Foto: Marco Ghitti, Flickr, Creative Commons

Susan Stryker vs valgustatud konservatiivid

Muti artiklit jagati sotsiaalmeedias ohtralt ning tema pealtnäha õiglane malakas, mis muidugi ikka nüpeldas rohkem vasakpoolseid, näis kõnetavat paljusid ennast konservatiivideks pidavaid inimesi ning võimaldas paljudel korraga ennast eristada EKRE poliitilisest joonest ja ühtlasi tunda kõrki moraalset üleolekut kõigist teistest. Järgmisel päeval, 15. septembril õnnestus mul näha seda valgustatud konservatismi ka hoogsalt töös kui “Sirbis” ilmus Terje Toomistu intervjuu Arizona ülikooli soo- ja naisuuringute professori Susan Strykeriga.

Intervjuu keskendus transuuringute keskmes olevale kõige põletavamale vaidlusküsimusele, mis lisaks poliitilistele võimuteemadele puudutab nii eetika, moraali kui ka minateadvuse problemaatikat. Küsimus on, kas transsoolisi inimesi peaks või ei peaks ümber lõikama.

Ühel pool domineerib arvamus, et noaga sekkumine taastoodab binaarseid soorolle ja inimesed iseenesest ei peaks sellele alluma ning teisalt argument, et inimestel on õigus viia oma füüsiline väljanägemine vastavusse oma minapildi ja enesetajuga isegi siis, kui see eeldab noaga sekkumist ja normatiivseid rolle.

Sotsiaalmeedias läks selle peale kohe kõvemaks andmiseks. Residentidest alt-right valvetrollid, kelle puhul oleks raske oodata midagi erinevat tavapärasest kriitikat mittekannatavat krüptofašištlikust sonimisest, kulutasid üldse kogu problemaatika lihtsalt “jäledaks” kuni “transamehe” ja “soo- ja rabauuringute” naljadeni välja. Lisaks aga vallandas intervjuu ohjeldamatu virisemisvoo, mis kahtlemata toitus konservatiivide sisemisest valgustatusest.

Kogu võimuproblemaatika kuulutati paranoiliseks, soouuringud hämarast mõistusest sündinud koletiseks või feminism sootuks surnuks, kuna tegeleb mingite marginaalsete probleemidega. Kogu seda “valgustunud” sousti, millega teema üle valati, ei hakka siinkohal ära tooma, kuid argumendiks, millega ka tegelikult on vaielda mõtet, osutus, et teadus, mille eesmärk ei ole tõde, vaid õiglus, ei ole mingi teadus. Ma täpselt ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik küsimust kellegi õigusest sekkuda või mitte sekkuda oma kehasse; küsimust, mis puudutab biopoliitikat, eetikat ja moraali lahutada õiglusest, või et õiglus kuidagi iseenesestmõistetavalt vastanduks tõele.

Igasuguses teadusloomes moodustavad uurimise lähtekoha valdkonna siseselt kokkulepitud tõe raamid ja teoreetilise teadmise foon, mis on alati suuremal või vähemal määral tõlgenduslik ja uurimisseisu muutudes ka pidevas libisemises. Kui mõni teadlane väidab end teadvat tõe valemit või end valdavat tõde, siis ta kas valetab sihilikult või on lihtsalt rumal.

Kui küsimuse all on kellegi mittenormatiivne enesetunnetus, siis on ikka üpris arrogantne kuulutada tema eneseTUNNEtuse küsimus – mäletatavasti meil oli tegu nende tõeliselt tundlike konservatiividega – täiesti tühiseks paranoiaks.

Või vähemasti sekundaarseks teemaks või suisa vääraks.

Mulle tundub, et võtmekohaks on siinkohal justnimelt küsimus “inimloomusest”, millele ka Mutt oma argumendi üles ehitab: “/…/nentigem, et enda ja omasuguse eelistamine on normaalne seisund, looduse poolt vaikimisi antud seade. Ja inimene on ka loom. Aga kuna ta on rohkem kui loom, tal on hing ja mõistus, uudishimu ja vajadus vahelduse järele, siis ta tunneb huvi ka endast erineva vastu.”

Transsoolised, geid ja lesbid on eestlased, igapäevaselt meie ümber ja ometi on nad normsoolistest erinevad, mis juba võiks lüüa kiilu sellise konstantse inimloomuse kontseptsiooni. Inimloomuse sotsiaalse ja bioloogilise determineerituse idee kahe äärmuse vahel üritavad konservatiivid püsti panna mingitsorti tõe ja loomulikkuse telki, kus oma äranägemise ja TUNNETUSE järgi võib midagi kuulutada loomulikuks ja midagi ebaloomulikuks. Kui see ei ole küsimus ja võitlus biovõimu pärast, millest teadupärast hakkas rääkima Michel Foucault, kellest on saanud eriline vihaobjekt konservatiivide leeris, siis mis see on? LOOMUSE/LOOMULIKKUSE kontseptsioon on algusest peale IDEOLOOGILINE ja seega POLIITILINE.

Rahvus vasakpoolses identiteedikonstruktsioonis

Siit ongi õige hetk liikuda edasi Muti püstitatud küsimuse juurde vasakpoolsete rahvustundest: “Kui nad ka väidavad, et rahvus on konstruktsioon, ei saa ma suurt targemaks. Sest asi pole eeskätt nimes – olgu rahvus struktuur, tekst või armatuur –, vaid selles, kas nende meelest seda “konstruktsiooni” armastada on normaalne või mitte.”

Rahvus on kahtlemata konstruktsioon, kusjuures algselt vägagi liberaalne konstruktsioon, mis 18. saj. lõpus – 19. saj. alguses võimaldas Lääne –Euroopas konservatiivsele feodalismile vastanda egalitaarset rahvuslikku poliitikat: kuulutada, et kuningas ja talupoeg on võrdsed rahvuskuuluvuse alusel. Nagu kirjutas Johann Gottfried Herder, on riigis ainult üks klass ja see on rahvas (das Volk) ja kuningas kuulub sinna samamoodi nagu talupoeg. Samamoodi võimaldab see konsolideerida inimesi ka Eesti- ja Liivimaal, kus igasuguse eestluse kontseptsiooni üle troonis “maarahwa” mõiste ning eestluse diskursus võimaldas konsolideerida seda maarahwast väga edukalt pakkudes neile välja teatud identiteedimajaka, mille ümber mõisnike vastu maakondade ja kubermangude üleselt koguneda.

19. sajandi lõpul kui Lääne–Euroopa konservatiividele saab selgeks, et neil ei õnnestu maailma tagasi pöörata hoolimata kiriku ja maaelanikkonna toest, haaravad nad radikaalse natsionalismi järele, millest nüüd tehakse imperialistlik malakas uutes koloniaalsõdades. Nende sõdade eesmärk ei ole enam peamiselt majanduslik kasu, vaid ka kultuuriline alistamine ning valge europiidse kultuuri ülemvõimu kehtestamine asumaades ning oma rahvuskultuurilise leviala laiendamine.

Ka Eesti russifitseerimine 1890ndatel aastatel on osa 80ndatel-90ndatel alanud riikidevahelisest kultuurisõjast rahvusliku ülemvõimu pärast, mis viis lõpuks I maailmasõjani. Ja radikaalselt perversses variandis ka II maailmasõjani: natsid ja fašistid olid sellise agressiivse ekspansionistliku rahvusluse viimane karje vähemalt kuni selle sajandi alguseni, mis on näinud rahvusluse perverssete vormide uut esilekerkmist. See sai alguse Jörg Haideri võimuletulekuga Austrias 1999 ning jätkus ultraparempoolsete esile kerkimisega igal pool Euroopas ning Ungari ja Poola muutumisega natsionalistlikeks diktatuuririikideks. Seega piir, kus rahvus võib muutuda lihtsalt keele- ja kultuuriareaalide defineerijast radikaalselt repressiivseks relvaks teiste rahvaste ja riikide suhtes, või ka riikide siseselt erinevate etniliste gruppide ja teisititmõtlejate suhtes, on õhuke ja õrn.

Mis puudutab rahvust vasakpoolses identiteedikonstruktsioonis, siis see seal muidugi eksisteerib, kuid II MS-i järgses maailmas ei saa etniline rahvus olla enam identiteedi katuskontseptsioon või ümbrik, mis defineerib KÕIKI sotsiaalseid ja poliitilisi suhteid identiteedi sees mingi sakraliseeritud superstruktuurina. Seega vasakpoolsete jaoks pole probleem rahvus kui selline, vaid rahvus kui kõikedefineeriv totaalne identiteediümbrik, mis on midagi religioonilaadset koos oma usuliste protsessioonide ja rituaalidega. Riikidel on eelkõige kodanikud ja alles seejärel on need kodanikud mingist rahvusest.

Palju adekvaatsem ja vabastavam oleks mõelda rahvusest teatud identiteedi jada osisena: ma olen see, teine, kolmas, neljas ja eestlane.

A’ la: ma olen isa, kunstiteaduse doktorant, EKA kaasaegse kunsti lektor, EKKMi juhatuse liige, harrastusvõrkpallur ja Eesti võrkpallikoondise fänn, NU Performance Festivali asutaja, kuraator, EDASI kolumnist, Tallinna elanik, Võrumaa suvitaja ja … eestlane. Ma ei mõista, miks ei võiks identiteet olla üles ehitatud horisontaalsele jadaühendusele, selle asemel, et olla üles ehitatud rahvusele kui mingile kõikehõlmavale hierarhilisele superstruktuurile, millel on väga selged religiooni tunnused koos oma fanaatiliste preestritega?

Selline mudel võimaldab meil identiteeti ja inimestevahelisi suhteid käsitleda pigem läbipõimumiste ja pagemisjoonte risomaatilise ja mittehierarhilise dünaamikana kui totalitaarsete megastruktuuride tulutu ja väheviljaka kokkupõrkena.

Anders Härm

Anders Härm

Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (5)