Hannes Kuhlbach: eesti mees ei kaeble. Miks?

Foto: hillman54, Flickr, Creative Commons

Puutun oma kutsetöös igapäevaselt kokku paljude meestega. Naistega mõistagi ka. Mehed ja naised on erinevad, mitte küll päris sedavõrd, et ühed Marsilt ja teised Veenuselt, aga üksjagu küll. Ja mehedki pole sugugi ühtemoodi, nii et loo pealkiri on pigem üldistus, koondportree.

Mees saab hakkama. Mees ei nuta. Mees teeb ära. Mees pingutab, niiet veri ninast väljas. Mees teeb, tühja juttu ei räägi. Sajad stereotüübid on tihtipeale meie sees ilma, et neid teadvustada võtaksime ja nende jäikuses kahelda suudaksime. Nii lihtsalt on. Kas nad on sisestunud isa, vanaisa või kõikide meeseeskujude sisemise peegeldusena, polegi nii tähtis. Oluline on see, mida mees võib endale lubada. Lubada võib muredest üle olla, neist mitte rääkida ja  südamevalu viinas, spordis, saunas lahustada. Parajas koguses igaüht on ju täitsa tore, kuid sellest alati ei piisa.

Kui naised otsivad mures sugulashinge, sõbrannat, siis mehed lähevad teevad koos midagi. Hakkabki kergem, kuid hingepiina algpõhjus jääb lahti ja selgeks rääkimata. Just rääkima hakkamine, rääkima õppimine on tihti esimene samm, mida tuleb teha, et ennast avama ja avastama hakata.

Mis jutt see on, et tuleb rääkima õppida?

Kas me siis igapäevaselt nimelt sellega ei tegele, suhtlemine on ju pidev ja tavaline osa meie elust? Rääkimisel ja rääkimisel on vahe. Kui kirjeldada ja näha ainult välist – seda mis juhtub ja mida keegi tegi või ütles – jääb sisemine varju. Kui aga märgata ja arutleda selle üle, mida toimuv minu enda jaoks tähendab, milliste tunnetega seondub ja milliseid seoseid tõstatab, on jutt sisukam ja toob uusi tähendusi. See on üks viis, kuidas igasugune sõnaline teraapia toimib – oma lugu jutustades me muudame ja vormime selle tähendust, loost võib saada selgem, painavast ja segasest võib saada vabaks.

Meie elu, nagu see ka närvivõrgustikes talletatud, on narratiiv. Mitte mingi omatahtsi lahtirulluv elu, vaid film, milles ise oleme peategelased, milles ilmuvad, jäävad ja kaovad teised tegelased ja mille stsenaarium kirjutab ennast pidevalt ümber. Oluline on lisada, et lineaarne aeg on ainult üks mõõde, millega asjade käiku iseloomustada. Meie psüühikas on aeg relatiivne, möödanik põimub olevikuga ja annab oma sisendi tulevikule.

Suur vahe on ka selles, kas rääkida omaette, enda mõtteis, või jagada mõtteid kellegagi, keda julgeb usaldada.

Siin on konks selles, et keda mees usaldaks?

Oma naist, jah, loodetavasti küll. Aga kuidas tunnistada naisele, et olen nõrk, haavatav, segaduses, ummikus? Mees ei kaeble, mees otsib lahendusi. Lahendused viivad edasi, mitte ei tähenda kurtmist ja õnnetu olemist. Seepärast tihti naisele ei saagi rääkida, kartes rikkuda oma senist enesekuva, otsekui minetades oma mehelikkuse algallika, ürgjõu, iseseisvuse. Sellel hetkel, sellises olukorras, on veel võimalusi. Üheks selliseks on psühhoteraapia.

Kas ma olen nüüd täitsa sassis?

Sedalaadseid küsimusi, kas otsesemalt või kaudsemalt, on hirm küsida. Kas see, kui lähen terapeudi juurde, tähendab üheselt, et katus sõidab? Kes ma ikkagi olen? Miks ei saa ma nüüd järsku hakkama? Mis mu elus veel ees ootab?

Ummik…

Mingil viisil on minu vastas istuv mees ummikusse jooksnud. Senised toimetulekumehhanismid ja mudelid ei toimi, või ei anna oodatud tulemust. Kuigi elu võib väliselt korras olla – naine, laps(ed), maja, auto – on sisemuses mingi ebameeldiv, kohati isegi piinav tunne. Olen alati siiralt liigutatud, kui mees julgeb rääkima hakata. Mitte kirjeldama, aga tõesti endast ja oma sisemaailmast pilti andma, samas seda looma.

Meie kõigi sees on, otsekui sibulas, mitu kihti. Arenguliselt, oma elu jooksul, oleme oma psüühikas leidnud ja leiutanud erinevaid, imetabaseid, totraid, nutikaid, igal juhul vajalikke viise enda sisemise tasakaalu hoidmiseks. Nii, nagu elusorganism püüab säilitada enda sisemist tasakaalu, olgu selleks kehatemperatuur, veesisaldus või toitainetega varustatus, püüab ka inimese meel hoida n-ö sisemist rahu. Ja kui selle hoidmise viisid on kinnistunud, muutunud automaatseteks, siis on neid igapäevaelus raske teadvustada, märgata.

Üks osa teraapias toimuvast on üheskoos uurida, märgata, taibata, millised on need isikupärased viisid, nn psüühika kaitsed. Nagu sibula koorimisel, võib see olla väga valus, tuua kaasa palju raskeid emotsioone, kurbust kaotatu ja juba olnu pärast. Samas toob selline läbitöötatus alati kaasa ka teised tähendused, nimetu ja painav saab sõnadesse pandud, ära räägitud ja üheskoos terapeudiga tunnete keeles jagatud.

Kui mees tunneb enamasti, et tema ise ja üksinda peab vastutama, siis võib olla äärmiselt vabastav kasvõi korraks, seansil, sellest tundest vabaneda.

Kõik lahendused ei ole enesestmõistetavad ja lihtsad. Enda sisemise arengu taaskäivitumine toob uusi lahendusi, viib uutele avastustele. Väga palju meie elus määrab lootus. Kui loodame, et tüli pojaga, või abikaasaga, või sõbraga on lahendatav, et saame möönda oma vigu ja teine neid meie vastu ära ei kasuta, saame eneseväärikust säilitades lepitust otsida.

Kui loodame, et elus on ees palju toredaid päevi, siis kandub see ka tegelikkusesse. See, mida ette kujutame või visualiseerime, hakkabki tegelikult meiega juhtuma. Meditsiinis tuntud platseebo-efekt on tegelikult meie lootus, sidugu me selle enda meeles ravimi, teraapia või terapeudiga. Siinkohal on paslik tulla algusesse, ehk kas mees peaks tulema psühhoteraapiasse ja hakkama kaeblema?

Kogemus ütleb, et mees tahab rääkida ja jagada samavõrd, kui naine.

Mees on unikaalne, omal moel õrn ja enamasti usaldav. Kuigi ta võib võtta oma probleemidest rääkimist esialgu kaeblemisena, muutub see kahe inimese vahelises dialoogis millekski hoopis rikkamaks ja sisemist muutust tähistavaks. Mitte ainult vaevast vabanemine – olgu kliiniline sümptomaatika siin milline tahes -, vaid enda tundmaõppimine on pikaajalise psühhoteraapia boonus ja hindamatu tulem, mis sõna otseses tähenduses võib mehe elu muuta.

Vahel nähakse psühholoogi “õigete lahenduste andjana”, kuid tegelikkuses aitab psühholoog inimese enda seest õiged lahendused leida.

Need on seal olemas, ent peidetud ja rasked üles leida. Kannatlikkus, frustratsiooni talumine ja rõõmustamine väikeste edusammude üle teevad mehe sisemiselt kindlamaks, tähistavad visaduse ja püsivuse kasvamist.

Tänapäeva kiirete lahenduste maailmas on psühhoteraapia omamoodi relikt, mõne seansiga, mõne kuuga ei toimu sisemist muutust. Kuidas saakski kogu elu jooksul salvestunut ja tasakaalu hoidvana alateadvusesse surutut selgeks teha forsseeritult, kiirelt ja efektiivselt ? Aeg annab arutust, ütleb vanasõna. Teraapia on aeg iseendaga, iga inimene on seda väärt. Reaalse maailma nõudmised ja tormakus taanduvad teraapiaseansil kaugusesse, kohal on kahe inimese meel, usaldus ja uuriv tähelepanelikkus. Selles turvalises ruumis saab mees rääkida sellest, mis on talle tõeliselt oluline. See on privileeg, mida endale lubada.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada.”


Loe artikleid (13)