Raimo Ülavere: kuidas kasvatada enesekindlust?

Enesekindlus on midagi, mille järele enamik meist, kasvõi aeg-ajalt, igatsevad. See on midagi, mida meis üritatakse tekitada lapsest saati – mõnikord on tulemus küll kahjuks vastupidine soovitule – ja mille puudumine on üks enimlevinud põhjuseid, kui me oleme õnnetud. Mida siis teha, et enesekindlust oleks enam?

Ma lihtsalt ei suuda seda teha, mul ei ole selle asja peale talenti. Ma ei õpi seda kunagi ära. Mina ei saa kunagi … (rikkaks, targaks, ilusaks, kiireks, juhiks jne). Tuleb tuttav ette? Võimalik, et oled seisnud ka lihtsamate valikute osas – rääkimata siis pikema mõjuga otsuste puhul – nagu kits kahe heinakuhja vahel, suutmata otsust teha.

Kolm suurimat hirmu

Me kõik oleme neid asju endale öelnud. Neil hetkedel, kui tunned, et “süda vajub saapasäärde”, oled vastamisi inimese kolme suurima hirmuga (kas ühega kolmest või kõigiga korraga – nn täiuslik torm):

  • Kas ma näen rumal välja?
  • Kas ma teen seda ikka õigesti?
  • Kas ma olen ikka piisavalt hea?

Mõnikord piisab vaid väikesest kahtlusest, väikesest kuradikesest sinu õlal, kes ühe neist küsimustest välja kraaksub. Siis tunned, kuidas vererõhk tõuseb, peopesad lähevad higiseks ja keha ja vaim hakkavad kangeks muutuma (loe: mõistus kaob ja emotsioonidest toituv ahv võtab juhtimise üle).

Mis kindlasti ei aita enesekindluse kasvule kaasa

Aitab hädade kirjeldusest. Kuidas siis enesekindlust kasvatada? Mida minu meelest, kindlasti teha ei maksa, on võtta liiga tõsiselt meeme: Sa suudad, kui ainult proovid! Enesekindlus on supervõime. Kui sa ükskord hakkad endasse uskuma, siis hakkavad võimsad asjad juhtuma!

Sellised ütlused on hiiglama toredad, tekitavad mõnikord hea tunde, aga on samal ajal ka üsna kasutud. Peegli ees endale korrutamine, kui ilus ja tark ja võimekas sa oled, ei aita sul pikaajaliselt enesekindlust kasvatada. Laused tekitavad küll hetkelise heaolutunde, mil sind tabab tõenäoliselt dopamiinirünnak – see on aine, mis tekitab naudinguootuse tunnet -, kuid siis on käes jälle hall argipäev ja ligi hiilib süütunne sellest, et tegelikult sa ikka vist ei suuda jne. Ent mis siis aitab?

4 enesekindluse tüüpi

Enesekindlust on nelja tüüpi, ütlevad raamatu “The Brave Athlete” autorid Simon Marshall ja Paterson Lesley. Ja see, kuidas enesekindlust kasvatada, oleneb paljuski sellest, millist tüüpi enesekindluse kohas midagi katki on. Räägin lahti.

Enesekindlust on hea ette kujutada nagu puud koos juurte, tüvi, võrade ja lehtedega. Mõlemal on juured, aga kõige paremini paistavad välja ikka lehed.puu-3

Niisiis, loe alljärgnevaid kirjeldusi ja proovi enda peale mõeldes näpp peale panna, millisest enesekindlusest (või täpsemalt selle puudumisest) sa räägid, kui ütled “ma ei suuda” või “ma ei saa hakkama” või “see ei ole minu jaoks”.

1. Enesemõjukus

See on usk, et ma suudan konkreetse ülesande või tegevuse teatud (heal) tasemel ära teha. Ehk, see on seotud konkreetse tegevusega. Väiksem enesekindlus on loomulik, sest kui hakkad tegema midagi, mida sa pole varem kunagi teinud. See on enesekindluse tüüpidest lihtsaim, mida saad muuta – ta muutub vastavalt sinu tegevusele ja tegevusest saadud kogemusele.

Kuidas enesemõjukust parandada?

  • Tegevuses edu saavutamine

Pole paremat enesemõjukuse kasvatamise vahendit kui edukas tegevus. See koosneb kahest osast nagu ka sõnad viitavad – tegevusest (paremaks müügikohtumiste tegijaks või arenguvestluste pidajaks saab praktiseerides) ja teiseks edust (on ammutuntud tõde, et edu kasvatab enesekindlust). Kokkuvõttes: sa pead reaalselt midagi tegema ja saavutama selles ka edu.

Ääremärkus – see ei toimi, kui valid edu saavutamiseks liiga lihtsad ülesanded (väldid läbikukkumist), pingutuse määr on oluline. Kuidas leida tasakaal? Eksperdid ütlevad, et paras ülesanne on selline, kus on edutõenäosus on 70-80%. Sellest väiksema puhul võib “elevant” liiga suur tunduda ja suurema puhul pole jälle pingutus piisav, et edu korral rahulolu tunnet tunda. Veel üks väike nüanss – ära piirdu ühe edukorraga ja sea endale eesmärke stiilis 10st korrast 5-l teen ära vms. Kordused toodavad enesekindlust.

  • Teiste edu vaatamine

Nii kummaline kui see ka tundub, siis teiste tegevuse vaatamine aitab kasvatada enesemõjukust. Ehk – võib-olla on hea mõte enne kui midagi uut tegema hakata, käia vaatamas, kuidas seda teised teevad. See loob konkreetsema ettekujutuse ka sellest, kuidas sa ise seda tegema hakkad.

2. Enesekindlus

See on usk enda üldisesse võimekusse teatud valdkonnas, teatud teemal. Enesekindluse võras võib olla nii tugevaid kui nõrku harusid. Inimene, kellel on tugev enesekindlus müügiinimesena, ei pruugi seda sugugi omada juhi rollis. Ja vastupidi. Sellist asja, nagu üldine madal või üldine kõrge enesekindlus, ei saa olla, siis on pigem jutt juba puu tüvest ehk enesehinnangust.

Kuidas enesekindlust tõsta?

  • See peaks olema kombinatsioon enesemõjukuse parandamisest ja enesehinnangu muutmisest

Kui probleem on stiilis: ma ei ole hea juht, sest ma ei suuda inimesi meeskonnana ühise sihi taha siduda, siis on võimalikud parandusmeetodid ühelt poolt konkreetsed tegevused (üks-ühele regulaarsed vestlused, meeskonnas vastutuse jagamine vms) ja teisalt enesehinnanguga seotud tegevused. Vt altpoolt.

3. Enesehinnang

Üldine enesehinnang tugineb elu varasemale kogemusele. See on hinnang endale, milline ma olen – kui kompetentne, asjalik, kas pean lubadustest kinni jne (või ka vastupidi). See pilt tugineb paljuski varasemale elukogemusele ja sealt tekkinud ettekujutusele endast. Trikk on muidugi selles, et see on ainult meie enda ettekujutus, mis on tugevasti mõjutatud tajuvigadest. Muuhulgas näiteks sellest, et me otsime reeglina kinnitust ikka sellele, mida arvame enda juures tõene olevat ja kipume eirama teisi fakte, arvamusi, tagasisidet.

Kuidas enesehinnangut tõsta?

  • Seisa silmitsi oma negatiivse enesekriitikaga

Esimene samm on muidugi teadvustada, et sa piitsutad ennast sageli asjata ja destruktiivselt. Selleks, et saaksid midagi parandada, pead teadma, mis on katki. Ja kui katki see ikka on. Seega, iga kord, kui sa teed endale või teistele ülekohtust kriitikat, tee kuhugi paberile või telefoni märge “Uups, ma tegin seda jälle!” Ja kirjuta üles, mida sa endale seepeale ütled. Sõna-sõnalt.

Järgmine samm. Psühholoogid ütlevad selle kohta peenelt ümbersõnastamine, tegelikkuses on see oma negatiivsele jamale vastu astumine. Proovi nii:

  • Pane kirja max kuni 5 enesekriitilist seika, mida enda kohta tunnistad.
  • Kirjuta iga enesekriitilise väite taha alternatiivne tõlgendus, mis aitab sul näha asja positiivsemates nootides.

Näiteks väide, ma ei suuda kunagi teha õiget otsust, kuidas oma tööeluga edasi minna, võiks ümber sõnastades välja näha umbes nii: ma võin teha otsuse, mis tundub praegusel hetkel ja olemasolevate teadmiste põhjal hea otsus. See on kindlasti parem, kui otsustamata jätmine. Ma lepin sellega, et ma ei suuda (ja keegi ei suuda) tulevikku täpselt ette ennustada, sestap on ka “parima” otsuse intensiivne otsimine mõttetu. Õnn seisneb valiku tegemises ja oma valikuga rahu tegemises. Kui valik ei osutunud pikas perpektiivis õigeks, saan ma alati ümber otsustada – olles igal juhul kogemuse võrra rikkam.

  • Ole teadlikult tänulik

Tean, see kõlab veidi imalalt. Ent päriselt see töötab. Pane kirja, mis sul hästi on. Iga päev. Või iga õhtu. Kolm asja. See aitab tuua fookust ja tähelepanu positiivsele, sellele, mis on sinu elus väärtuslikku. Ja mis omakorda kasvatab positiivset enesehinnangut, et ka sina oled väärtuslik.

4. Eneseväärtustunne

Sügaval peidus olevad uskumused endast kui inimesest. Need on need uskumused, mis istutatakse meisse suures osas lapsepõlves. Vanemad eelkõige, ent ka õpetajad, treenerid, sõpruskond…

Kuidas me saame hakkama tagasilöökidega? Kas võtame neid elu loomuliku osana või iga väikseimgi tagasilöök paiskab meie maailma segi? Kas inimesi tasub üldiselt usaldada, kas elu on üks hädaorg või pigem elamist ja nautimist väärt asi, kas ma olen kehvem inimesena, kuna ma ei sõida Porche Cayenne’iga või kas ma olen rumal, kui mul pole ette näidata kahekordset kõrgharidust. Ja nii edasi, lõputult.

“See pole meie jaoks,” kuulsin kord üht ema ütlemas oma ca 7-astasele tütrele. Jutt oli Spot of Tallinnast, kus muuhulgas lapsed ja noored (teiste seas Kelly Sildaru) käivad tegemas BMXi, rula, batuudi, akrobaatika jne trenni. Seal käivad ju ainult rikkad oma veidraid hobisid tegemas, meie seal ei käi, meie oleme “tavalised inimesed”, oli ema sõnum lapsele. Eluks ajaks.

Kuidas eneseväärtustunnet tõsta?

Esimene ja ehk ka parim nõuanne on – otsi abi. Otsi mõni professionaal, kes aitaks sul luua metoodika ja protsessi, kuidas sügaval olevat uskumust iseendast muuta. Sest see võtab aega, pigem aastaid kui kuid, ning võib tähendada ka keskkonna – töökoha, elukoha, partneri, oluliste harjumuste – muutust. Võib ka raamatuid lugeda ja proovida ennast paremaks mõelda, ent sedalaadi uskumuste ja keskkonna koosmõju on sedavõrd suur, et paljalt mõtlemisega püsiva muutuse tekkimine ei ole liiga tõenäoline.

Edu tunnetamine on see, mis enesekindlust tekitab

Lõpetuseks üks päris oluline asi veel. “Kõige olulisem on pingutada, siis ka saavutad,” ei ole liiga hea nõuanne enesekindluse kasvatamisel. Pingutus üksi ei kosuta enesekindlust. Jah, pingutust tuleb tunnustada, ent ainult pingutust, mis on samm lähemale edule, tulemusele. Edu tunnetamine on see, mis enesekindlust tekitab.

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere on koolitaja ja coach, kes aitab edukatel inimestel teha oma käitumises positiivseid ja püsivaid muutusi.


Loe artikleid (7)