Johanna Maria Mängel: mida täna vaadata? 2017. aasta Emmyd & kohalikud sarjad

Mis täna telekast tuleb? See on tavaline küsimus peale tööpäeva, või kui ajaga kaasas käia, siis – mis Netflixis praegu jookseb? Igal juhul kulub osa meie väärtuslikust ajast televisiooni peale, mistõttu ideaalis peaks see olema kultuurne, hariv ja moraalne jõud, mis täiustab üldsuse teadmisi, silmaringi, maitseid ja kombeid. Lõputus seriaalide valikus aitavad kvaliteedikontrolli teha erinevad tunnustused.

Eelmise nädala pühapäeval peeti taaskord telemaailma suurimat võistlust – 69. korda jagati LAs Primetime Emmy auhindu – sarjade Oscareid. Muidugi ei peaks ega tohikski oma kava kokkupanemisel toetuda ainult tööstuse tunnustustele, kuid vähemalt selle aasta Emmyde nominentide nimekiri oli muljetavaldav ja ükski esindatud sari, mida ka ise olen näinud, pole pettumust valmistanud.

2017. aasta tseremoonia algas õhtujuhi Stephen Colberti monoloogiga, millest käis loomulikult läbi Trumpi tögamine või pigem „härra“ presidendi (naeruväärsete) tegemiste ümberjutustamine ning poliitilist tooni hoiti üleval läbi kogu gala. Õhtu jooksul tehti korduvalt ka ajalugu. Donald Glover, kes on Childish Gambinona ka head mussi lansseerinud, sai Emmyde ajaloos oma sürrealistliku komöödia Atlanta eest esimese mustanahalisena parima komöödiasarja lavastaja auhinna (Gloverit autasustati ka parima meespeaosa tiitliga). Tobe muidugi, et see alles nüüd juhtus, kuid oi kui teenitud see priis on!

Atlanta, mille fookuses on mustanahaliste meeste igapäevane võitlus osariigi räpi-skeenes, et end koos peredega parema elu peale saada, on üks selliseid seletamatult võrratuid sarju, kus kõik palad kismetina kokku langevad. Visuaalselt on sari lummav, huumor on sundimatu ja kuigi arusaadavalt puudutab sari paljuski rassiga seonduvaid raskusi, kõnetavad tegelaste (hinge)elus toimuvad süngemad varjundid ka väljaspool räpiskeenet. Netflixige, kui vähegi aega on.

Selle aasta võitjate plejaad oli rõõmustavalt mitmekesine

Veel oli mul hea meel kuulda, et Parks and Rec’ist tuntud Aziz Ansari teenis koos kaasnäitleja ja –stsenaristi Lena Waithega väljapaistvaima komöödiasarja käsikirja auhinna, Netflixi dramöödia, Master of None, Thanksgiving nimelise osa eest. Waithest sai seeläbi kategooria esimene mustanahaline naisvõitja. Konkreetne osa käsitles ausalt, humoorikalt ning tabavalt Waithe’i tegelaskuju teekonda enda seksuaalsuse avastamisel, aktsepteerimisel ning lähedastega jagamisel.

Semi-autobiograafilise (aina kasvav ja siiani hästi toimiv trend selles žanris) sarja keskmes on Ansari kehastatud, New Yorgis elav kolmkümmend midagi näitleja Dev ning tema elus keerlevad inimesed, kes on täiskasvanud olemisega enam-vähem sina peal. Nagu Thanksgivinguski, on MoN üldse võluvalt osav standardteemade nagu suhted, rass, seksuaalsus ja karjäär, unikaalses ja mitte kunagi labaselt naljakas või juustuses kajastamises.

Seega, lubage soovitada, ei ole ajaraisk, vaid hea kraam.

Üldiselt oligi selle aasta võitjate plejaad rõõmustavalt mitmekesine ning näitlejate kategoorias said Riz Ahmedist ja Dave Chappelle’ist esimesed muslimid, kes auhinna võitnud.

Teenijanna lugu oli mõeldud hoiatuse, mitte kasutusjuhendina.

See on ilmselt juba ammu silma hakanud, et kaabel- ja satelliitkanaligigantide nagu HBO ja FX kõrvale on kerkinud ka voogesituse teenusepakkujad a la Netflix ja Hulu. Seekordsetel Emmydel sai asi ametlikuks – Hulu toodetud  Margaret Atwoodi düstoopilisel Teenijanna lugu raamatul põhinev võrratu, ent hirmuäratavalt aktuaalne Handmaid’s Tale pälvis õhtu mitteametliku Grand Prix ehk parima draamasarja autasu.

Lugu on ehitatud Elisabeth Mossi fantastiliselt ning võiduvääriliselt kehastatud Offredi ümber, kes peab Gileadi patriarhaalse diktatuuri all ellujäämise nimel üle elama tohutuid vaimseid ning füüsilisi õudusi.

See on oluline lugu ning selle ekraniseeringu ajastus on kahjuks hea: abordiseaduste muudatuste küsimused, palgalõhed, suhtumine vägistamistesse, soorollid ühiskonnas jne – kõik see viitab sellele, et naisõiguste eest tuleb endiselt tugevalt seista ja tundub, et rohkem kui post-feminismi maailmas eales varem. Nagu keegi hiljuti kommenteeris – Teenijanna lugu oli mõeldud hoiatuse, mitte kasutusjuhendina.

Kui muud sarjad külmaks jätavad, siis Handmaid kindlasti mitte.

Õhtul võidutses ka HBO Big Little Lies, mis lisaks parima lühisarja Emmyle, tõi auhinnad ka mees- ja naiskõrvalosadele (Alexsander Skarsgård ja Laura Dern) ning naispeaosale, Nicole Kidmanile, kelle peenete nüanssidega mängitud Celeste’i pealtnäha ideaalne elu on katteks ohtlikule ja vägivaldsele suhtele. Midagi liiga palju äraandmata võib öelda, et BLLiga saab häguseid paralleele tuua kohaliku sarjaga Mustad Lesed.

Mainimist väärib ka samas rühmas nomineeritud FXi The Feud, mille eest oleks minu arvates võinud Derni asemel kujukese saada hoopis Jackie Hoffman, kelle mängitud Joan Crawfordi ustav, kuid konkreetne sakslannast teenija Mamacita oli üks sarja tipphetki. AHSi tegija Ryan Murphy loodud Feudi esimene hooaeg räägib Joan Crawfordi (Jessica Lange) ja Bette Davise (Susan Sarandon) filmitööstuse poolt lõkkele puhutud vihavaenust, mis hakkas korralikult tuld võtma nende kultusõuduka What Ever Happened to Baby Jane võtetel.

Seriaalist käib läbi siiani Hollywoodis rakendatav ebaõiglane süsteem, sooline ja vanuseline diskrimineerimine ning naiste isiklikud raskused ja enesekehtestamine meeste domineeritud tööstuses. Sari toimib nii, et iga hooaeg käsitleb erinevat kurikuulsat vaenu; teine hooaeg näiteks, mis peaks veebruaris ilmuma, räägib Dianast ja Charlesist.

Kuidas on lood Eestis?

Kui rääkida kohalikest sarjadest, siis Mustad Lesed kuulub kahtlemata heade Eesti (koostöös Soomega) telesarjade hulka, kuid üldine valik on meil siiski kesine. Muidugi on läänemaailma filmi- ja teletööstusel olnud kordades rohkem aega ja ruumi hingata ning areneda, rääkimata tuhhist, mida meie teleäri soontes kindlasti nii palju ei voola.

Kui Emmydel oleks mingil veidral põhjusel kategooria “Parimad Eesti sarjad läbi aegade”, siis tugevamad kandidaadid oleksid pigem lühisarjad.

Näiteks nagu Alpimaja ja Tuulepealne Maa või huvitav tõestisündinud kuritegudel põhinev Kuum Jälg, mille eest oleksin kindlasti Tõnu Kargule omakohust kehtestava burgerimüüja osa eest külalisnäitleja auhinna andnud.

Millegipärast ei ole meil tõeliselt häid, mitmeid hooaegu kestvaid draamasarju; paljulubavaid alguseid on olnud, kuid siis jääb asi stagnatsiooni. Tihti puudub usutav ja huvitav tegelasareng; pigem saavad karakteritest karikatuurid ning kogu asi läheb mingiks pulli tegemiseks. Naljast rääkides, komöödias võidutseks suurepärane, „see on naljakas/kurb, sest see on tõsi“ satiir Riigimehed. Tuleviku terade seast on potentsiaalne sõkal Pank, kuid 10-osaline sari, mis valmib Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks linastub ETVs alles järgmise aasta sügisel. Seniks võib treilerit vaadata ja õnneks on olemas ka Netflix.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (4)