Peeter Helme: negatiivse identiteediloome positiivne pool

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“ Võimalik oli see väidetavalt vaid nõukogude ajal, sest siis peale süsteemile vastandumise muud eriti polnudki. 

Ei taha sellise vaatega siiski päriselt nõustuda, kirjutab Peeter Helme Vikerraadio päevakommentaaris.

Foto: Lali Masriera, Flickr, Creative Commons

Muidugi kõlab sõna „vastanduma“ ebakonstruktiivselt ja tigedaltki, kuid seda ei pea tingimata nii võtma. Niinimetatud negatiivsel identiteedil ja selle kujundamisel – ehk sellel, et me defineerime esmalt, kes me pole ja alles siis vaatame, mis jääb üle ehk kes me oleme – on ometi oluline roll nii üksikisiku kui mingi suurema rühma puhul. Olgu tegu siis näiteks muusikamaitse või hoopis mingi üldisema kultuurilise või poliitilise enesepeegeldusega. Vaatame asja lähemalt.

1. septembri kultuurilehes Sirp väitis politoloog Tõnis Saarts, et Eestis on jätkuvalt käimas Läänes ammu läbitud protsess nimega nation building ehk rahvuse või riigi või ka riigirahvuse ehitamine. See, miks Saartsi meelest selline asi üldse läbi saab saada, tema intervjuuvastustest ajalehele ei selgu. Küll aga näib, et ka Saartsi hinnangul ei ole see rahvuse või riigirahvuse ehitamine mitte ainult seotud positiivse identiteediloomega, vaid sellega käsikäes käib ka negatiivse ehk eitusel põhineva identiteedi kujunemine ja kujundamine. Samavõrd, kui saame selgeks sellest, kes me ei ole, selgineb pilt sellest, kes me oleme.

Võib ju küsida, miks on identiteediloome puhul sellised küsimused üldse olulised, kuid siin piisab vastuseks avada iga päev ajaleht või minna internetis mõnele uudisteküljele ja vaadata, mis toimub. Maailm on rahutu, Euroopa ja Lääs üldisemalt katsub kramplikult kinni hoida valgustuse varemetele ehitatud identiteedimustritest. Viimased aga ilmselgelt ei paku enam kõigile võrdselt rahuldavaid vastuseid.

Sellest ka mu oletus, et ei rahvuse ega üksisiku identiteedi ehitamine lakka kunagi – kogu aeg kerkib silmapiirile uusi probleeme ja ülesandeid, mille lahendamiseks peame end ise pidevalt ümber mõtestama. Ja see ümber mõtestamine toimubki kontaktis ja konfliktis teistega. Olgu selleks teiseks siis kas mõne teise kultuuri, religiooni või maailmavaate esindaja, vahet pole.

Neil põhjustel ma ei kardaks ka negatiivset identiteediloomet. Vastupidi.

Kui me endale tunnistame, et me pole ühte või teist asja, siis peaks sellega käsikäes käima ka endale võõraks peetu minimaalnegi mõtestamine ja mõistmine.

Lihtsustatult öeldes: kui keegi meist ütleb, et ta pole konservatiiv, siis selle eeldus on võime seda mõistet vähemalt natukenegi defineerida; või kui me siin Eestis leiame, et me pole Ida, pole Venemaa, vaid oleme Lääs, siis eeldab seegi selle mõiste selgitamist.

Siinkohal peangi ütlema, et saan täiesti aru Ahto Lobjakast, kui viimane julges avalikkuses asuda selgitama marksismi rolli tänapäeva Euroopa vasakpoolses mõtlemises, olemata seejuures ise marksist. Veelkord – tasub proovida mõista ka seda, mis ei olda. Ja samal ajal ei tohi ka karta negatiivset eituse kaudu kujunevat identiteeti, sest ka see, mida inimene või terve kultuur ei ole, on paradoksaalsel moel iga inimese või kultuuri pärisosa.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.