Alan Adojaan: dramaatiline lõpp. Burning Man

Foto: camdespringhere, instagram

Kui esimeses osas sai lihtsalt esimesi elamusi pealt maha laetud ja kohapeal see kirja pandud, siis selle loo vaatenurk on vähe tasakaalustatum, et sellest hämmastavast sündmusest väga viltune pilt ei jääks. Rohkem infot ja vähem emotsioone.

Esimese öö möll välja magatud, hakkasin ringi vaatama. Üldiselt minu (ja paljude teiste) rütm oli selline, et päeval tasus kõige kuumem aeg maha magada ning õhtul päikseloojanguks välja kobida. Tagasi saabusid vampiirid päiksetõusul ja surematud umbes keskpäeval. Osad ei saabunudki mitu päeva. Muretsemisega keegi end ei vaevanud, seda kõike võeti pigem huumori ja kerge kadedusega. Kus on alles mõnel staminat, ah? Und seal üle 4-5 tunni ei saanud, isegi kõrvatroppide ja silmaklappidega. Lärm, tolm ja kuumus käisid üle loomulike kehafunktsioonide kõikides diapasoonides. Samas, päeval see kuumus polnudki nii talumatu, keskmiselt 100-108F ehk 38-42C. Kui võrrelda Brasiilia ja Aasia kuumusega – niiskus paneb juba 35 juures käpuli paneb -, siis kõrbekuumus on väga sõbralik. Selline praksuv kuiv kuum, ei häirinud üldse. Ainuke asi millega peab ettevaatlik olema on otsepäike. Pistet saada on lihtne, eriti kui seniidist keevitava kollase kääbustähe all ennastunustavalt tundide kaupa tantsu rabad. Niiet, müts peab peas olema ja kange päiksekreem ihul. Nii nagu ema juba lapsena õpetas.

Seda saame tunda viimasel päeval, kui Jaanusega hakkame teisi eestlasi otsima. Mõni päev varem olin käinud internetis, et nendega kontakti saada. Kuna Black Rock City asub keset nii hardcore kõrbe, et lähim mobiililevi ja netiühendus on 120 kilomeeri kaugusel, siis pean läbi tegema valuliku protsessi festivalilalalt väljumiseks, mis tähendab oma väikse valge rendi-Fordiga umbes tunnike tolmutormi sees 5km/h sõitmist. Kui “väravast” väljas, ehk maanteel, siis omakorda mööda sirgjooneliselt looklevat linti tukkumisega võideldes kimamist, kahel pool teed meeletud maastikutulekahjud lõõmamas. Kui jupsiva GPSiga esimene asula leitud, siis otsin Starbucks’i või MCDonalds’it, et netti pääseda. Siis annan lähedastele teada, et olen elus ning loen õudusega, et mu uue teleseriaali peaosatäitja on end suurejooneliste pahategudega kõigi ajalehtede esikaanele verminud.

Kokkuvõttes saan teada, kus teised eestlased asuvad, kaanin ära giga-mega ämbritäied jääteed, mida energiast ja abivalmidusest plahvatavad väikesed hamstrisarnased teenindajad mulle tasuta ette tassivad ning kofeiinist ja jääkülmast värisedes asun tagasiteele.  Koju jõudes keeran otse oma tolmusesse tekihunnikusse magama  ja ülejärgmisel päeval asume eestlasi otsima. Kolmetunnise kammimise järgi ei leia me ei nende Eesti lippu, ega nende Airstreami treilerit. Lõpuks käin lihtsalt tuimalt ja avan erinevate Airstreamide uksi. Neid leidub täpselt 4 seal sektoris. Esimeses lamab alasti tohutute tissidega Aasia naine, kaks meest nisade otsas nagu kutsikad. Teises on lõbus lesbipaar, kellel pidu alles käib. Kolmandas on sõbralik vanaproua, kes ei tea midagi eestlastest ja uurib, kus taoline riik asub ülepea ja neljas on lukus. Poole otsimise peal pean kinni oma ratta ühe lõbusa seltskonna campi ees ja uurin inglise keeles pika blondi viikingi käest, kus asub jazzitelk, kus bändid üles astuvad. Peale ammendavat seletust viikingilt, pöördn ja karjun eesti keeles  kaasas olnud eestlastest sõpradele, kes eemal seisavad – “See on sealpool!” Mispeale blond viiking pöörab kannalt ümber ja küsib: “Oh, eestlased või?” Nii kohtume me ainsa kaasmaalase – Johannesega seal festivalil. Kuigi tuttavaid peaks seal olema 20 ringis kindlasti. Aga üritus on nii megamassiivne, et neid üles leida on lootusetu. Mitte, et ma oleks sinna läinud eestlastega kohtuma, aga koos oleks lõbusam kõike seda kogeda ning ka infot vahetada, kuhu tasub minna ja milliseid lolluseid kaasa teha.

Naabrid

Tolmuahvidena tagasi ja läbi praetuna oma campi jõudes, koorin end paljaks, et natukenegi jahutust saada ja märgade taskurätikutega end üle keha puhtaks teha. Kuna meie treileris on vesi otsa lõppenud ja sitapaak ääreni täis saanud, siis pesemine käib wet-wipes’idega nühkides. See aga ehmatab nurga tagant välja astunud naabrinaist, kes saabub jäätoomise retkelt, kolm koti jääd pea peal ning pillab väikse ehmatusega ühe koti jääd maha. Selle saame kingituseks endale ning edaspidi on ta minu vastu ülevoolavalt ja kahtlaselt sõbralik.

Naabrid on meil üldse toredad, kõrval on ca 70-aastane vanapaar, kes on käinud seal juba 17 aastat.

Mikroskoopilise telgiga, kusjuures, mis on peidetud madala angaari alla, mis omakorda näeb välja nagu päkapikkude töökoda. See jääkoti mahapillanud minuvanune naabrinaine, osutub nende tütreks, nagu selgub. Vanahärra poputab meid nagu oma lapsi. Lisaks väikese strip-show eest saadud kotile kulla hinnaga jääle kingib ta meile suure portsu värskeid jaapani köögi hõrgutisi ja valmistab wagyu-beef’i kartulipudruga. Ootamatu.

Kõrval aga elavad lõuna aafriklased, kelles üks poiss proovib entusiastlikult kogu Mendelejevi tabelit läbi. Igal öösel erinevas olekus, tavaliselt enda camperi katusel tantsu löömas või kuskil selle ümbruses paljalt magamas. Tema probleem pidi olema, see et tal on Cape Townis kinnisvara liiga palju. Arusaadav.

Teisel pool meie autot elavad ca 50-aastased andunud nudistid, kelle teiseks (silmatorkavaks) kireks on piercing: rõngad ja needid. Ma detailidesse ei lasku siinkohal, aga neid on neil rohkem kui keskmisel Jõulutaadi põhjapõdral kuljuseid. Niiet juba selle meie kümnemeetrises raadiuses kohtas üsna värvikaid tegelasi.

Mendelejevi tabelist rääkides, paljud on küsinud, kuidas seal droogidega oli, kas kõik olid laksu all ja mis suhe oli külastajatel politseiga?

Teada on, et tegemist on läbi ajaloo väga vabameelse üritusega. Selleks sinna kõrbesse tullaksegi, et olla jalust ära “normaalsetel” inimestel, mitte kedagi segada ja tööstuslikes kogustes lõbutseda ja pildikaotuseni möllata.

Tuleb tunnistada, et EI olnud kõik laksu all ja EI olnud ka momenti, kus see oleks häirinud, et keegi oli. Sellist täiesti segi inimest, kes end ei kontrollinud nägin vaid kahel juhul. Üks vanaonu oli ecstacyst end mingiks linnuks moondanud ja üks kaunis daam mingiks kassiks või koeraks, kraapis keset tantsuplatsi tolmu üles, haukus ja näugus kordamööda. Aga noh, selleks nad sinna vist tulnud olidki ju, et välja elada oma sisemine lind või kass. Huupi pakkudes, pooled olid täitsa kained ja ülejäänud pool siis trippisid. Aga seda tehti diskreetselt ja sõbralikult ja teisi häirimata. Üldse, nende 6 päeva jooksul ei näinud ma mitte ühtegi negatiivset inimest või olukorda. Keegi ei trüginud, mölisenud, ülbitsenud, isegi ühtegi vale pilku ma ei märganud kuskilt. Mis on täiesti hämmastav tulemus, sest mu väga adekvaatse statistilise valimiga kogemus väidab täpselt vastupidist. Viimased aastad ma lausa väldin avalikke üritusi, just nimelt publiku vastiku käitumise tõttu. Seal aga oli “all about love and happiness”. Pigem on Burning Manil probleem lõputute kallistuste, sõbralike vestluste ning lahkete kutsete ja pakkumiste ära haldamisega. Ka see mingi hetk muutub päris intensiivseks.

Foto: aloha miami, instagram

Korravalve

Politsei on viimased kolm aastat seal väga aktiivne olnud, kuna piirkonnas on uus šeriff, kes on otsustanud kõva kontrolli peale tõmmata. Eelmisel aastal esitas ta festivalile lisajõudude ja koerte ja operatsioonide katteks arve ligi miljonile dollarile ning ka sel aasta oli kohalolek märgatav. Tol päeval, kui netti otsima sõitsin, siis 100 km jooksul sõitis mulle vastu 62 politseiautot, mis suundusid festivali turvama.

Läbiotsimisi otseselt palju polnud, kuna seadus seda ei luba, ent selle nädala jooksul nägin mina üle kümne arreteerimise festivalil, öösel peamiselt.

Kinni võeti neid, kes avalikus kohas midagi tarbisid või teistele jagasid. See on keelatud ja ka festivalireeglites selgelt välja öeldud, niiet ise süüdi, kui vahele jäid. Võimuesindajaid liikus ringi palju ning neid oli mitut sorti. Rangerid ehk looduspargi vahid olid sõbralikud ja festivalikorraldajatega mestis: nemad rohkem aitasid ja andsid nõu, juhatasid ja oli pooleldi abipersonal. Rangerid arreteerisid vaid neid, kes kusesid. Jah kusemine maha oli rangelt keelatud, vetsud olid üle Playa kõikjal ning selle eiramine tõi kaasa trahvi ja kinninabimise rangerite poolt. Selle peale vaatasid ka teised külastajad viltu, nagu ka misiganes muu prügistamise peale. Selles osas valitseb seal nulltolerants. Kõik oma sodi: konid ja taara tuleb kaasa tassida ja ise likvideerida. Fun fact: eelmisel aastal tegi enim arreteerimisi politseinik, kel jalas vaid napid stringid ja tissidel glitter. Alatu? Kuidas võtta.

Mida kaasa võtta & mis see kõik maksab?

Eelmise loo järel küsiti palju, mida kaasa varuda ja palju see kõik maksab. Kraami nimekirju on netis palju, osad lähevad ekstreemsusse, nagu koliks sinna elama, aga mingit aimu saab, seega ei hakka neid ümber listima siin. Kindlasti soovitaks endale RV rentida. Telgiga on tore käia kuskil Muhumaal kui vihma ei saja, aga seal sellega väga ellu ei jää.

Kujuta nüüd ette 42 kraadi ja metsiku tolmutormiga telgis ärkamist, kaaslaseks metsik pohmakas, janu ja kusehäda.

Ei tundu väga nummi, eks. Kui RV puhtana hoida, kenasti üksteisele kordamööda toitu valmistada seal ja päevaks AC tööle panna ning aknad-luugid kinni teipida siis on võimalik see nädal seal suht väikeste kahjustustega elule ja tervisele üle elada. Kindlasti tuleks kaasa võtta respiraator või rätik mis hingamist filtreerib, tolmukindlad prillid, ravimitepakett+käsiapteek, wet wipes, silmatilgad, ninaturts (niisutav), kõrvatropid, silmaklapid. Süüa võiks võtta 3 korda vähem kui tahaks esialgu. Sa ei söö seal eriti. Puuvili, salatid, kõik taoline hästi kerge toit läheb kaubaks. Vedelikke igasuguseid, elektrolüüte, kookosvett. Alkoholi ei lähe pmst üldse: kui üldse, siis külm õlu ja valge vein. Veega pooleks..

Kulud dollarites. Pilet: 500-1000, sõltub kuidas veab. Kui eriti kõva kutt oled, siis võid minna ka varakult sinna ehitama, saad tasuta. Lend ca 500 SFO või OAK või LAS või SMF. Sealt aga tuleb sul veel päris kohale saada. Ja hääletamise peale ära looda. Buss on ca 100, ots. Kui keegi sulle RV rendib, mida ei taheta teha eriti kuskil, siis transaprobleemi pole. Maksad bena, mida need elukad joovad sama palju kui väiksemad kosmosesõidukid. Ning rent pole ka just odav – sõltuvalt väljalaskeaastast maksab päev ikka sadu dollareid. Kamba peale pole nii hull, ent siiski. Arvutage ise.

Toitu ja jooki nädalaks ja kui Walmartis märatseda, siis pakun, et 150 nägu saab kenasti hakkama ja jääb ülegi. Muud varustust, nipet-näpet veel sota eest. Jalgratas on kohustuslik, ilma selleta oled sa ikka suht hädas ja liikumispuudega. Sota, kui mingi odava pasa ostad endale, korralikud lambid ja valgus külge – veel ca 50. Ratas tasub tuunida, teha eriliseks ja silmatorkavaks, sest muidu sa seda pimedas ja kännis peaga ei leia iial üles sealt rattamurrust, mis ümber suuremate pidude moodustuvad. Ma ühel ööl otsisin tund aega. Selgus, et oli pikali kukkunud ja veel umbes 10 ratast sinna otsa visatud. Andis kaevata.

Nii ja siis arvesta veel dekompressiooniks ka tubli 500, sest peale festivali tahad sa minna puhtasse normaalsesse hotelli, loodetavasti basseiniga või veekogu lähedal. Selleks, et taas end elule turgutada, magada ja lihtsalt tühja pilguga konditsioneeritud pimedas ruumis seina vahtida. Ning närakamate motellide hinnad Tahoe või SF-i piirkonnas algavad 100 taalast öö. Oo jaa, Cali on kallis. Kallis isegi soodsa dollari ja Eesti kõrge elatustaseme kiuste…

kuveytopulos, instagram

Burning Man – once in a lifetime experience!

Ringi kolamisel muidugi eriti muretsema ei pea. Hoia aga naeratus näol ja ole avatud igasugusteks vaatepiltideks ja tutvusteks ning vestlusteks. Soovitatakse kaasa võtta enda kruus, sest tasuta jooki jagati kõikjal. Šampabaaris, kus käisime, olid head inimesed enda kulul jaganud välja 400 kasti šampanjat. Kruusi peale tasub kleepida foto oma ID-st, sest see on esimene asi, mida küsitakse. Minul oli alati kotis pudel veini ja pudel vett ja sellega sai täitsa kenasti hakkama. Järgmistel kordadel kavatsen panna rõhku rohkem veele, sest veinikaanimine väsitas ära ja nii palju ei jõudnud kui oleks tahtnud. Pealegi veini saab ka kodus kaanida igal ajal, aga sellisesse Loomade Farmi satud korra elus. Niiet tuleb maksimum võtta.

Eelviimasel ja viimasel päeval toimub ehitiste demonteerimine ja laagrite kokkupanek ning kaks suurt tuleriitust. Neist esimesel päeval pannakse põlema Mees ehk suur kriipsujuku, mis on Playa keskpunktis ning see on häppening, mis on traditsiooniks olnud kõik need aastakümned, kui üritus on toimunud. Paaril aastal on keegi tõbras selle ka varem põlema pistnud ning seetõttu ka pika vanglakaristuse saanud. Esimene üritus on suurem pidu, kus kõlaritega ülekoormatud artcar’id võtavad suurde ringi ja keeravad oma heli veelgi rohkem põhja ning möll käib keskpäevani. Viimase öö üritus on templi põletamine, mis on vaiksem ja meditatsiooni-sarnane rahulikum tiksumine.

Sel korral aga lõppes Mehe põletamine dramaatiliselt.

Konstruktsioon, kus Mees see aasta püsti oli pandud, meenutas samuti ümara katusega Aasia templit. Rahvas võttis end suurde ringi ümber selle, ca 100 meetri kaugusele ning jälgis häppeningi. Algas võimsa ilutulestikuga, siis hakkasid järjest suurenevad leegid hooned nilpsama, ning varsti oli kogu konstruktsioon rahva ovatsioonide saatel leekides. Tuli aga kogus jõudu ning eemalt hinnates oli tubli 30 meetri või enamgi kõrgune.

Kuumus saja meetri pealt oli selline, et särki seljas ei saanud hoida, kõrvetas lausa. Ümber tule oli kaks ringi politseinikke ja tuletõrjujaid. Ja siis äkki tormas rahva hulgast tule suunas mees, siksakitades nagu ameerika jalgpallur, mööda politseinikest, kes teda oma kohmakates tulekindlates kostüümides takistada üritasid.

Kahest ringist kaitseks seisvatest meestest läbi murdnud, jooksis pikajuukseline tegelane otse tulle.

Hüppas peakat, ütlesid inimesed, kes olid lähemal. Selleks ajaks oli konstruktsioon 20 minutit tohutus tulelõõsas püsti seisnud ja kõik arutasid, et miks ei kuku juba kokku jämedad põhitalad, mis ehitist püsti hoidsid. Ning täpselt sel hetkel nagu saatuse käsi oleks sekkunud, kukkus kogu konstruktsioon kokku, sisse hüpanud mehele peale. Tuletõrjujad, kes olid talle järgi läinud, tormasid eemale, ning kui minuti pärast alles sai uuesti ligineda tulemöllule, oli juba hilja. See intsident tõmbas korralikult masti maha. Osad olid suhteliselt hüsteerias, šokis inimesi võis näha kõikjal ja järgnevatel päevadel oligi see õõvastav sündmus põhiliseks teemaks, mida omavahel arutati.

Ei hakka siinkohal hinnanguid ja põhjuseid lahkama, ent tuju lõpuni jääda võttis see meie seltskonnal maha ja otsustasime järgmisel hommikul lahkuda. Osaliselt muidugi ka selle pärast, et vältida lahkumise tekkivaid 12-tunniseid järjekordi. Järgmisel hommikul ärgates peksin veel oma unised kambajõmmid maast lahti, pakkisime end autosse ja sõit läks Tahoe äärde, kuhu pooltuttav IT-miljardär oli decompression’iks sõpradele unistuste villa rentinud. Viie tunniga olime tolmupõrgust pääsenud ja esimene suplus jahedas kristallselges USA kauneimas järves tundus orgastilise kehavälise kogemusena. Kui veel massöörid kohale tulid, gurmeekokad tööle asusid ja kiirkaatrid renditi, siis ei osanud elult enam tõesti rohkem midagi tahta. Kuigi noh, tuleb tunnistada, et puhkamise ja rahuliku mahatulemise asemel lahkus sinna kokku 20 värvikat ja hullu tegelast, kes panid kibekiirelt püsti veel hullema peo kui festivalil ning need kaks päeva mööduseid kui unenägu.   Ent see, ning edasine on juba off-the-record lugu, mis toimus.

Ühesõnaga, elu reis.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee


Loe artikleid (29)