Hede Kerstin Luik: 7 levinud kiirmõtlemise viga & mida nendega peale hakata

Inimese aju on imeline. Teadliku mõtlemise kõrval on aju võimeline töötlema tohutut hulka infot ebateadlikult – intuitiivselt.  Intuitiivne mõtlemine lihtsustab meie elu oluliselt – info läbitöötamine ja kõigi võimaluste kalkuleerimine on liiga raske ja aeglane. Intuitsioonile ümberlülitumine käib automaatselt ja tihti märkamatult. Sel teemal on Princeton University psühholoog Daniel Kahneman saanud 2002. a Nobeli preemia majandusteadustes oma koos Amos Tverskyga tehtud töö eest.

Ent intuitiivselt otsustades teevad inimesed mõtlemisvigu.  Ühe inimese vaatlemisel võib tunduda, et need vead on juhuslikud. Uuringutes on saanud selgeks, et meie intuitiivsed otsused on viltu kindlates suundades. Kahneman on sel teemal kirjutanud ka populaarse raamatu “Thinking, Fast And Slow”. Teemat on uuringud ka mitmed teised.

Mõnest enamlevinud mõttekaldest käesolevas artiklis räägimegi. Need pole hiiglaslikud vead – aga samas niivõrd tavalised, et nende teadvustamine aitab meil teha paremaid valikuid.

  1. Ümbritseme end infoga, mis sobib meie varasemate uskumustega

See on kinnituse viga. Inimesed, kes mõtlevad meiega sarnaselt, meeldivad meile rohkem, kui teistsugused. Märkame rohkem seda infot, mis kinnitab meie olemasolevaid teadmisi ja hoiakuid. Ja kipume ignoreerima muud teavet ja teistsuguseid maailmavaateid.  Kinnituse viga sarnaneb sageduse illusiooniga – et näiteks oma lemmikut automarki näeme tänavatel justkui teistest tihedamalt. Meie aju otsib meile välja infot, millega suhestume. Kinnituse viga on selle kalduvuse aktiivsem vorm. Näiteks 2009. a Ohio State University uuringus leiti, et me kasutame 36% rohkem aega sellise artikli lugemiseks, mis ühtib meie seisukohtadega.

Mida teha? Parim viis selle mõttekaldega võitlemiseks on selle teadvustamine ja regulaarne teadlik väljakutse esitamine oma tõekspidamistele. Küsi endalt, kas ma olen selles asjas uurinud  võimalikut erinevaid ja vastakaid seisukohti ning kaalunud põhjalikult neid toetavaid tõendeid?

2. Muretseme juba kaotatu pärast

Pöördumatute kulude lõks (sunk cost fallacy) on üks tuntumaid mõttekaldeid, sellest hoolimata satume sellesse lõksu taas ja taas. See tähendab, et kuigi mingi  pingutus, aja- või rahakulu on juba tehtud, kipume sellesse klammerduma, kuigi see on lõplikult kadunud.

Oleme tugevamalt orienteeritud kaotuse vältimisele kui tulu saamisele.

Mõte käib umbes nii: “olen juba nii palju siia suhtesse/töösse/ tehingusse panustanud, et kui nüüd pooleli jätan, on see kõik asjata.”  Ja nii hoiavad inimesed investeeringuid, mis iga päevaga kaotavad üha enam raha ja  püsivad suhtes, mis neilt ainult võtab. Kaotuse tunnistamine ja vastu võtmine on raske. Pöördumatute kulude lõks paneb meid ignoreerima fakte ja loogikat ning tegema emotsioonipõhiseid valeotsuseid. See ei lase meil näha, et parim valik on see, mis tõotab paremat tulevikukogemust, mitte see, mis vähendab minevikukaotusi.

Mida teha? Kuna tegemist on alateadliku reaktsiooniga, on seda raske vältida. Parim viis on teadlikult eraldada täna kehtivad faktid kogu varem toimunust. Tasub meeles pidada, et Sa ei saa enam kulutatut tagasi. See on läinud ja jäägu minevikku. Ära lase kaotatul mõjutada oma edasisi otsuseid.

3. Oleme otsuseid tehes mõjutatud “ankrust”

Ankurdamine tähendab siin, et meie hinnang millegi väärtusele sõltub sellest, millega me seda võrdleme. Näiteks on läbiräägitavate hindade puhul lõpptulemus kaldu esimesena väljaöeldud  hinnapakkumise suunas.  Mitme valiku puhul kipume nägema väärtuste erinevust, mitte iga valiku eraldiseisvat väärtust. Uuringud on näidanud, et ankruks võib vahel olla ka täiesti asjasse mittepuutuv number. Näiteks kui inimestel paluti enne numbrilise valiku tegemist mõelda oma isikukoodi viimasele numbrile, ja siis valida, oli inimeste valikul alateadlik seos tolle numbriga – suuremale numbrile mõelnud tegid suurema valiku…

Mida teha? Abiks on see, kui valikut tehes elimineerime meie jaoks kasutud variandid ja hoiame fookuse sellel, mida tegelikult tõesti vajame.  Ja lisaks võid mõttes keskenduda mõnele pisemale numbrile.

4. Me oleme kehvad ennustajad

Kujutle, et viskad kulli ja kirja ning püüad ära arvata, mis tuleb. Tõenäosus ära arvata on  50/50. Samas – kui oled juba viis korda visanud, ja alati on tulnud “kull”, hakkab ju tunduma, et nüüd peaks tulema “kiri”? Et “kirja” tulemise tõenäosus on kasvanud? Tegelikult see muidugi nii pole, tõenäosus on ikka 50/50 ja see ei muutu. Juba toimunu ei mõjuta järgmist korda.

Sama toimub meiega igapäevaselt. Paneme ebaloogiliselt suurt rõhku toimunule. Ekslikult arvame, et meie õnn peab ju muutuma, mõtleme positiivselt. Ja nii jätkame sageli samal teel, hoolimata halbadest tulemustest, uskudes, et ükskord tuleb muutus – märkamata tegelikku tõenäosust.

Mis aitab? Jällegi – faktipõhine analüüs.

5. Usaldame oma mälu enam kui fakte

Kättesaadavuse heuristik on üks näide sellest – tugineme sellele, mis meenub. Tundub, et asjad mis meenuvad kergelt, on tavalisemad. Näiteks arvame, et sagedamini toimuvad need sündmused, millest hiljuti lugesime.

Amos Tversky ja Daniel Kahneman, kes selle termini (availability heuristic) 1973. aaastal kasutusele võtsid, sõnastasid seda nii: “Kui Sa sellest mõtled, peab see oluline olema.” Kui teemat tõesti sügavalt tunneme, on sellest kiirmõtlemise rusikareeglist kasu – saame otsuse langetada kiirelt. Laiemalt võttes aga annavad statistilised tõendid alati parema tulemuse, kui see kättesaadavusel põhinev rusikareegel.

Mida teha? Küsi endalt, kas olen seda eeldust ka tegelikult kontrollinud? Kui vähegi võimalik, uuri fakte. Ära tee otsust “kõhutundest”, vaid püüa fakte objektiivselt hinnata.

6. Mõtleme tagantjärele oma valikuid endale sobivaks

Oleme väga osavad end veenma, miks tegime midagi just nii nagu tegime. Näiteks, miks see kallis impulssost siiski vajalik oli. Või miks see suhe mu ellu kuuluma peaks.

Meil on sisemine vajadus endaga sõbraks jääda, seega – kui eri vastuolulised tunded tekitavad meis ebakõla ja sisepinget, otsime selle ebakõla leevendamise viise. Muudame oma seisukohti või käitumist, et nad oleks koosõlas. Sellist sisepinget tekitavat vastuolu kahe või enama teadmise või tunde vahel nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks ehk tunnetuslikuks ebakõlaks. Tolle kalli impulssostu puhul näiteks leiame tagantjärele hulga veenvaid põhjuseid, miks meie otsus hea oli. Sama toimub igasugu kaheldava väärtusega valikute või tegevuste puhul  – alateadlikult on vajadus end veenda nende õigsuses.

Mida teha? Abiks on teadlikkus sellest kalduvusest. Võib olla juhul, kui enne tegutsemist/valimist kaalume läbi võimalikud hilisemad tulemused ja kaasnevad eneseveenmise viisid ning hindame nende mõistlikkust, saame seda vältida. See pole küll kerge.

7. Omamise efekt

Miski, mis on Sinu oma, tundub Sulle märksa väärtuslikem kui teistele. Sellest veast tulenevalt kipume oma autot või kodu müües hindama seda kõrgemaks, kui ekspert või ostja. Samal mõttekaldel põhinevad ka kõiksugu proovipakkumised (proovi kuu aega tasuta jms), kasutades ära nõnda tekkivat omanikutunnet, mis asja tajutavat väärtust Sinu jaoks tõstab. Selle teadvustamine ja usaldusväärse eksperdi kaasamine aitab ootused/väärtuse tegelikkusega kooskõlla viia.

Lisaks tasub tähele panna, et  lähtume stereotüüpidest rohkem kui seda ise arvame.

Värvikad kirjeldused ja emotsionaalsed lood haakuvad kergelt meie varasemate arusaamadega ning viivad meid kiirelt stereotüüpsete järeldusteni. On ju kerge pidada seda pikajalgset blondi assistendiks, mitte kogenud kirurgiks või juhiks? Meid mõjutavaid mõttekaldeid on veel terve hulk – raamimine, kontekst, grupimõtlemise vead jne – nendest juba teinekord.

Mida teha? Märkimisväärne on see, kui sügaval meie sees need mõtlemiskalded on. Isegi neist teadlik olles kordame samu mustreid ikka ja jälle. Parim abi on järjekindlast regulaarsest enesepeegeldusest ja analüüsist. Teadlikkus, märkamine ja järjepidev harjutamine aitavad rakendada kriitilist mõtlemist igapäevaellu. Ning oluliste teemade puhul tasub kaasata keegi peegeldama ja kaasamõtlema.

Loomulikult on levinud mõttevigu veel terve hulk. Süvenemiseks soovitan huvilisel  uurida käitumisökonoomikat ning lugeda Daniel Kahnemani raamatut “Thinking, Fast and Slow” ja Gerd Gigerenzeri raamatut “Gut Feelings: Short Cuts to Better Decision Making“.

Allikas: artikkel on esmalt ilmunud arengutugi.com