Tuuli Kochi intervjuu Meelis Kubitsaga: vastutamatus on trend, see on narkosõltuvus

Meelis Kubitsa harva kirjutatud tekstid või antud intervjuud on Eesti ühiskonnas alati leidnud laiapõhjalist vastukaja. Meil on hea meel avaldada kõige värskem neist, omamoodi sünnipäevakingitusena Edasile, esimese aastapäeva eelõhtul. Ja suur tänu Tuuli Koch, et ära tegid.

Tuuli Koch: Sisukast sõnast ja unistustest ja ideedest on viimasel ajal päris suur puudus, mistõttu olen Sulle viimase paari aasta jooksul saatnud kindlasti vähemalt paar sms-i, et kui järgmine kord on kihk rääkida, siis räägi minuga. Olin Eesti Ekspressi peale paari Sinu intervjuu pärast siiralt kade! Jõudsin ära oodata ja hea on nüüd vestelda Janecki loodud keskkonnas.

Meelis Kubits: Mina omakorda ei küsi, miks Sa Postimehest ära tulid, sest mind huvitab pigem see, kuidas Sa nii pikalt seal olid. Ma ei pea konkreetselt silmas ainult Sind ja Postimeest, vaid ka Sulev Vedlerit, Kärt Anveltit ja veel mõnda Eesti poliitikast kirjutavat ajakirjanikku. Kuidas teha head ajakirjandust 20+ aastat, kirjutada teravalt, julgelt, mitte kaotada allikaid või vähemalt riskida nende kaotamisega. Minu fantaasia ilmselt ei võta kinni pooltki mõjutuspaketist, mida teile on pakutud. Meelitused, ähvardused, silma tegemine. Ava seda veidi ja siis räägime.

Hmm… Ehk kõige iseloomustavam oli hetk 2009. aasta kohalike valimiste järel. Keskerakond ja Edgar Savisaar tegid Tallinnas supertulemuse, tsaar laskus südaööl Meritoni hotellis liftiga pärast valimistulemuste selgumist rahva sekka ja juubeldas. Järgmisel päeval soovisid kõik ajakirjanikud Savisaarega esimesena intervjuud. Saatsin linnavalitsusse ka oma palve. Savisaar valis minu välja ja kui küsisin, millega selle au teenisin, vastas ta, et mina olin valimispeol ainus ajakirjanikest, kes ei nutnud või ei teinud kurja nägu, vaid näisin siiralt võidule kaasa elamas. Nii oligi. Võitjate üle ei pragata, eriti ajakirjanikuna. Olen olnud aus ja südamega. Kuid tuuled pöörduvad ja Savisaarega ei ole ma viimased seitse aastat suhelnud. Samuti ei ütle üks poliitik mulle “Tere” pärast seda, kui vastasin aastaid-aastaid tagasi ühe hilisõhtuse telefonikõne järel, mil ta küsis, kas tema minu teki alla ei mahu, “ei”. Aus peab olema, vigu tunnistama, head tunnustama, kirjutada oskama, sõna hindama. Usalduse teenima. Ähvardada ma ei oska.

Aga mis minust! Kevadel andsid EPL-i Laupäevalehele kuraasi täis intervjuu, kus muuhulgas lubasid suhtekorraldusäri aktiivsest juhtimisest taanduda. Mis on muutunud?

Kõik läheb plaani järgi nii ühiskonnas kui ka minul endal. Riigivalitsemise juures süveneb vastutamatus. Peale seda, kui ühes kõige keerulisemas ja sensitiivses ministeeriumis lendas ebakompetentsuse ja arrogantsuse tulemusel miljoneid eurosid korstnasse, teatas kõrge ametnik, et tema vastutab. Jäime siis kõik ootama, et milles seisneb see vastutus, mis on selle sõna sisu 2017. aasta Eesti riigivalitsemise kontekstis. Inimene lastakse lahti, läheb ise ära, maksab raha tagasi – milles see seisneb? Ma ei ole selle partei esindaja, kes arvab, et kõikide vigade tegijad tuleks kinni panna, aga kui üldse midagi ei juhtu, siis vead kipuvad korduma.

Lisaks tekitab see tohutut stressi maksumaksjates, kes selle jama kinni peavad maksma. Ja kui siis kõige lõpuks lisatakse, et see on mitte ainult vastutus, vaid see ongi riigimehelik käitumine…

Kui suurpangas vaatab tippjuht kontot, mida ta ei peaks vaatama, siis ta lastakse lahti.

Juhin tähelepanu – vaatab kontot, mitte ei näpi ega sulata seda. Aga kui ministeeriumi juhi juhtimisel haihtub kontolt raha õhku, siis tema “vastutab”. Lahe. See ei ole muidugi praeguse valitsuse teema, lihtsalt selline on asjade loogiline käik. Jüri Ratase jaoks algas kõik ikkagi väga lendstardist. Seda pinget võib ainult ette kujutada. Konflikt erakonnas, raske koalitsioon, EL-i eesistumine, kõik on uus. Selles valguses on olnud ta tubli. Paneb väga külmalt. Vastutamatus on pikem trend, see on narkosõltuvus. Keegi maksab niikuinii kinni ja toob uue koguse. Sellest oli see maikuu EPL-i lugu.

Aga sina ise? Nüüd pea pool aastat hiljem?

Üritan olla paikne, käin tööl nagu ikka ja 13. oktoobril teeme peo.

Sinu käekirjaks on maailmaparandus, päevamurest kõrgemal olemine, üllatus. Olen vaadanud seda videot ja suurt midagi muud ei saa aru, kui et tööraamat tuleb kaasa võtta.

Õige, tööraamat annab puhvetis korraliku soodustuse. See on ju tänase valitsuse oluline alusdokument, lisame talle siis reaalset väärtust juurde. Vot siin ma olen irooniline, sest teisti ei saa. 13. oktoobri sündmus on neljas omasuguste seas peale “Odessa guljaet” (2012), “Ärkamise aeg” (2014) ja „Tööjuubel“ (2015). Kõigil neil on alati olnud kas mõni ühiskondlik või rahakogumist sisaldav sõnum. Seekordne tuleb ühtlasi ka viimane samas formaadis, seepärast tahaks teha viisakalt. Meil on seal mitu teemat, aga eeskätt korralik pidu.

Sel korralikul peol tuleb ettekandele rockoratoorium “taburet”. Taburet?!

Kui tööraamat on põhiseadus, siis taburet on Eestimaa muld. Surud oma jalad mulda ja ei liigu enam paigast. Taburetist peab kinni hoidma, sest maksumaksja nisa otsas istumine on kümnete tuhandete inimeste jaoks muutunud ainuvõimalikuks eksisteerimise vormiks.

Taburet on meie elu sümbol.

Seepärast valmiski noore dirigendi ja helilooja Valter Soosalu muusika, millele kirjutas libreto Veiko Tubin. See on ajastu helijälg. See ei ole poliitiline ärplemine ega ärapanemine, sest tahaks, et lisaks Google otsingumootorile jääks tänasest päevast maha ka mingi ajakohane teos. Eestis just igapäevaselt erasektorist muusikat ei tellita. See teos kantakse ette 13. oktoobri õhtul.

Tuleb ka kuulus Gruusia lauljatar Liza Bagrationi ja väidetavalt plaanid lennutada tuleval aastal 1000 eestlast Gruusiasse?

Liza on Eestis mõned korrad käinud ja tal on siin mitmeid sõpru juba enne nn minu aega. Aga, jah, tema tuleku kaudu me lansseerime 2018. aasta Tbilisi – Batumi “Kõik armastavad Gruusiat”. Vaevalt, et 1000, aga ilmselt 11.-16. juunini üks seltskond Gruusias koguneb. Ma arvan, et see on suhteliselt täpne formuleering, sest isiklikult mina ei tea kedagi, kes ei armastaks Gruusiat.

Mina ka ei tea.

Kolmas oluline teema on 13. oktoobri õhtul Pärnu Muusikafestival ja Eesti Festivaliorkester. “Eesti Vabariik 100” raames on riik päris korralikult panustamas Paavo Järvi ambitsioonika Eesti Festivaliorkestri idee realiseerimisse ja soovime siin koos sõpradega samuti riigiga ühte jalga käia. Et tekiks koostöö ja sünergia.

Klassikaline muusika on kogu e-majanduse kõrval üks meie tuntumaid brände maailmas, millele tasub alati hoogu juurde anda ja ise seeläbi kasvada.

Olen ise olnud näiteks Odessa Classics festivali tekke juures ja tean kui palju Odessa sellest sündmusest juba kolme aasta jooksul on võitnud.

Odessa on osutunud Nordica edulooks. Kuidas Sul suvine “Odessa loeb. Odessat loetakse” aktsioon läks?

Nordica Odessa liin on suur õnnestumine ja usun, et see jätkub. Odessa külastamine avab väga paljudel meie inimestel silmad. Seal on omad raskused, aga kus neid ei oleks. Lugemine oli vapustav. Umbes 800-900 inimest kogunes 20ne minuti jooksul kesklinna tänavatele ja luges erinevates keeltes katkendeid Odessa kirjanike teostest. Palju positiivseid emotsioone ja kajastusi. The Guardian kirjutas suure loo ja puha. Nüüd tuleb mõelda, mis sellega edasi teha. Kas jätta meeldivaks mälestuseks või üritada panna mõne aasta jooksul paarkümmend muud linna üle maailma samuti lugema.

Odessa, Peterburi, Jerevan ja muu. Arusaadav, et teed neid asju entusiasmist, aga lennukid lendavad, rongid sõidavad, inimesed esinevad. Aga mis on selle kodaniku- või kultuuridiplomaatia hind?

See on pealt 600 000 eurot alates 2011. aasta kevadest, millest laias laastus poole moodustas 2013. aasta Armeenia “Kõik sõidavad Jerevani”. Lisaks sellele panusele on alati olnud kõrval ka sõpru ja toetajaid. Mõned asjad, nagu Steinway klaveri sissemakse või Jeltsin bareljeef on väga laiapõhjalise toetajaskonnaga tehtud asjad, kus minul valdavalt organisatoorne osa.

Jeltsini bareljeefist rääkides – mida Sa arvad Pätsu monumendi ideest?

Olen liiga Magnus Ilmjärve “Hääletu alistumise” mõju all, aga ma ei arva, et üldse ei peaks midagi tegema. Oma kogemusest võin öeda, et asjaajamisel peab olema paindlikum.

Meile ehitati ju ka 2012. aastal kohe müür vastu, aga jalutasime veidi ringi ja läksime viisakalt teisest uksest, ei pidanud müüri lõhkuma hakkamagi.

Eks meil oli tulipäid ka, aga kokkuvõttes oli Jeltsini bareljeefi taha koondunud seltskond ikkagi väga võimas. Seal ei olnud mitte ühtegi juhuslikku inimest. Aga Pätsu mälestuse osas ma ei tahaks läbi avaliku ruumi nõu anda. See ei ole hea toon. Olen seda ise mitu korda teinud ja ei ole uhke.

Pead silmas, kui soovitasid Jüri Ratasel EL-i eesistumise alguses õhtusöögi lauast püsti tõusta ja vanalinna oma raha eest sööma minna?

Ei, see oli hea idee, seda ma ei häbene. Ma räägin Savisaarest.

Nii…

Veel paar aastat tagasi arutlesin sarnaselt teistega, et miks ometi ei tehtud Savisaarele pakkumist taandumiseks … Täna ma ütlen, et Savisaart on üks ja ta ei allu ühelegi mudelile. Üks terve Kesk-ja Ida-Euroopa, meie saatusekaaslaste ja Skandinaavia peale. Ei ole kedagi teist võrreldavat. Leedus olid Brazauskas ja Landsbergis, aga nad on lahjemad kujud, Ukrainas Timošenko, aga ta armastab liiga palju raha. Ja muidugi Šaakasvili, aga ta on veel liiga noor. Vaevalt pool Savisaare karjäärist. Seega on täiesti selge, et Savisaar ei mahu ühegi kokkuleppe sisse. Varsti kolmkümmend aastat ratsu seljas teel võimu poole. Muuseas, Savisaare osas vedasime aasta tagasi ühe sõbraga kihla, kes väitis, et 2017 on Savisaare ümmargune null. Selle kihlveo olen ma juba võitnud.

Valimised on ees, saab imet näha… Saakašvili on uuesti kuum nimi. Ta oli Odessa kuberner, kindlasti puutusite kokku. Mis temast arvata?

Puutusin, aga kui nii võib öelda, siis põgusalt ja lõbusalt. Saakašvili osas oli mul alternatiivne arvamus juba 2007. aastal, kui ta Eestis avalikus ruumis oli veel suur staar. Minu Gruusia sõbrad said siis juba esimesed laksud sisse ja mõni Eesti ajakirjanik suisa otseses mõttes kui sattus valel ajal meeleavaldusele. Aga selge on üks asi – Saakašvilil on ette näidata vapustav CV. See mida ta koos Kaha Bendukidze ja Zhurab Zhvaniaga tegi Gruusias esimesel valitsemisperioodil, see on ime. Kahetsusväärsel kombel on ülejäänud kaks tänaseks elust lahkunud. Eestis tegid ka esimesed valitsused väga palju, aga Eesti on korralik, traditsioonidega euroopalik ühiskond, mida isegi nõukogude aeg ei suutnud murda.

Grusiinid olid tol hetkel siiski eeskätt laua – ja tantsurahvas. Panna neid makse või elektri eest maksma ei olnud niisama lihtne. Täna on seal peale kasvanud täiesti uus põlvkond poliitikuid, ettevõtjaid ja diplomaate, aga nad kõik startisid rooside revolutsiooni tuules. Venemaal proovisid Jeltsin, Gaidar ja teised samuti suurriikide reformida, aga kahjuks murdusid. Miša viis aga oma plaanid ellu. See oli päris pööre, mitte see meie sotside punane plakat.

Täna ei ole Mišal Gruusiale enam midagi anda, sest Gruusia on oma tee leidnud ja toimetab minu hinnangul rasketes oludes väga taibukalt. Mõnes mõttes võiks teda võrrelda Soomega. Nad kaitsevad oma rahvuslikke huve, mitte ei loobi sisutühje loosungeid. Aga Ukrainale oleks Mišast veel palju kasu. Maailma ajaloo mõistes on enamus Ukraina poliitikutest keskpäraste võimetega taskuvargad. Meenutan, et Kaha Bendukidze lahkus president Porošenko tiimist peale poolteist kuud, kui sai aru, et mingeid reforme kavas ei ole. Gruusias nad tegid 30 päevaga suuri asju, Ukrainas aga liigutasid pabereid.

Ütlesin ükskord meie poliitikutele ka, et kui te seda haldusreformi praegu kiiresti ära ei tee, siis kutsume Saakašvili, anname talle sirkli kätte ja õhtuks on tehtud.

Kaua võib jaurata. Ma ei ole Miša apologeet, aga selge on see, et kui Porošenko Saakašvilit sõrmeotsaga puudutab, siis saab tast väga kiiresti Janukovitš.

Päris tuline! Muuseas – mis seis on Georg Otsa monumendiga?

2016. aasta “1000 eestlast Peterburis” oli väga äge, aga seal oli ka paljud muud, mis ei ole avalikkusele väga teada. Üritan aru saada, kas olen seal oodatud või mitte. Kui olen, teeme ära. Seda enam, et seda sai Eri Klasile lubatud. Ja vaatame mis saab meie kohalikest valimistest. See eeldab linnapeade tasemel kokkulepet. Hakata eraisikuna sumpama kuskil metropoli poliitikas ei ole väga tark mõte. Selle kooli ma Peterburist sain. Järgmised pool aastat on Venemaal väga raske ja karta on, et see raskus vajub ka riigipiiridest väljapoole.

Mida Sa silmas pead?

Presidendivalimised, sõltumata sellest, kas on valikut või mitte. Valimised on valimised ja midagi naljakat selles olema ei saa. Läheb kuumaks ja moel või teisel mõjutab see ka naabreid.

Meil on valimised ukse ees. Üks lubab teha, teine tugev olla, kolmas pöörata. Kellest saab Tallinna linnapea?

Kõige näljasem on Rainer Vakra. Teised just üleliia kirega ei toimeta. See sotside pöörde jutt teeb samas veidi muret. Minu meelest on meil viimased 26 aastat Eesti edulugu. Oleme olnud Reformierakonna ja IRL suhtes kriitilised, aga nagu öeldakse “ostke ära või tehke järgi”.

Distantsilt ja asju naabrite kontekstis vaadates on meil asjad siiski hästi.

Seepärast ma oktoobrirevolutsiooni sajanda aasta künnisel neid pöörde jutte kardan. Saaremaa valla maksumaksjana ei ole mul samas midagi väga seletada, aga olen seda meelt, et Tallinn peaks saama koalitsioonivalitsuse. No ei ole see võimumonopol hea mitte kellelegi osapooltest.

Kodukoha patrioodid! Olen samuti kodulinna Võru maksutoetaja, kuna lubasin oma hinges, et enne, kui pealinnas midagi põhimõttelist ei muutu, olen Tallinnas pagulane. Aga alguse juurde tagasi tulles – mis on ikkagi Sinu enda jaoks muutunud alates maikuust ?

Meie osalused jaotuvad ümber ja mina jätkan Corpores 40% osalusega, millest neljandiku ehk 10% ettevõtte aktsiatest suunan ühte sihtasutusse või fondi tüüpi ettevõttesse, mis hakkab koondama ja finantseerima erinevaid kultuuridiplomaatia tegevusi. Üritan sinna kaasata ka sõpru ja laiapõhjalist toetajaskonda, et mitte käia müts käes paar korda aastas mööda linna, et teeme nüüd seda või teeme teist. Siis on seal minu poolt kindlad Corpore dividendid ja sõprade poolt mingi sümboolne aastamaks, mis aitab seda tegevust süsteemsemalt jätkata ja ühtlasi saada neist emotsioonidest osa. Mida edukam on Corpore, seda enam liigub vahendeid ühiskonda tagasi. Metseenlus algab väikestest panustest. Kontserdimaja ehitamiseni läheb veel veid aega, aga teha asju lahedalt, teha neid teistmoodi, seda saab ikka.

Valik Meelis Kubitsa varasemaid intervjuusid