Erkki Otsman: “magus elu”

Itaalia kuulsamaid režišööre Federico Fellini (1920 – 1993) tõi 1960. aastal vaatajateni oma filmi „La Dolce Vita“ („Magus elu“), mis oli üheaegselt sensatsiooniline ja julge saavutus ning samas kriitiline ülevaade sõjajärgsest ühiskonnast. Meie artikkel keskendub La Dolce Vita ajastu meeleolumuusikale ja tähtsamatele artistidele, kelle loomingus peegelduvad möödunud kümnendite rütmid ja stiilisuunad.

Fenomenaalne film

„La dolce vita“ on mitmeti fenomenaalne film, et itaalialikku elustiili veel tänaseni selle filmi nimega seostatakse. Fellini filmis kujutati kuulsate ja rikaste inimeste elu, kes oma õhtud ja ööd Roomas, via Veneto restoranides ja tänavaterassidel veetsid. See film tõi väidetavalt kasutusele sõna paparazzo, mis algselt tähendas tüütut, ringi tiirlevat moskiitot, kelleks piltlikult filmis kesksel kohal olevad kõmupiltnikud ongi. Linateose visiitkaardiks on muidugi staarnäitlejad Marcello Mastroianni ning rootslanna Anita Ekberg, kelle suplusstseen Trevi purskkaevus on jäänud kultuslikuks.

Filmile kirjutas muusika Nino Rota, kes on pea kõikide Fellini filmide muusikaautoriks (23-st filmist 18-le), seda samuti mitmele Luchino Visconti ja Franco Zeffirelli filmile ning Francis Ford Coppola teosele „Ristiisa“. Rota ei vaadanud kunagi Fellini poolt valmis filmituid kaadreid, et kirjutada nende taustaks muusikat. Ta lasi Fellinil jutustada oma filmist ja sellest, mis tunded seal tegelastel möllasid. Sellel ajal kui Fellini filmist rääkis, proovis Rota klaveril erinevaid viisijuppe improviseerides nii siit kui sealt, kuni leides selle, mis on tänaseni jäänud vaataja mällu.

San Remo laulufestival

Itaalia popplaulu kuulsaim konkurss toimub juba 1951. aastast Põhja – Itaalias, Liguuria provintsi mereäärses suvituslinnakeses San Remos. Tõenäoliselt on just see festival olnud inspiratsiooniallikaks 5 aastat hiljem loodud Eurovisioonile. San Remo festivalil on esinenud peaaegu kõik kuulsad itaalia artistid ning külalisartistid ka teistest riikidest. 1958.ndal aastal konkursi võitnud Domenico Modugno laul „Volare“ / „Lenda laul“ eristub teiste seast oma igihalja populaarsuse ja rahvusvahelise kommertsliku edu poolest, olles tänaseni selle festivali kõige kuulsamaks lauluks. Järgnevas videos esitab artist lugu Eurovisiooni laulufestivalil, kus laul platseerus 10 võistlusloo seas kolmandale kohale.

San Remo festivaliga on olnud seotud ka tragöödiaid. Nimelt 1967. aastal sooritas festivali ajal hotellis enesetapu laulukirjutaja ja esitaja Luigi Denco, kelle lugu „Ciao amore Ciao“ osutus žürii mittesoosikuks ega jõudnud finaali, samas olles publiku lemmikuks. Laulu esitaja ja Luigiga peatselt abielluda kavatsenud prantsuse lauljatar Dalida leidis ta hotellitoast kuulihaavaga vasakus meelekohas ja nördimust väljendava hüvastijätukirjaga. Luigi Denco jõudis siiski jätta itaalia lauluvaramusse suurepäraseid ballaade ning iga-aastaselt toimub San Remos temanimeline autorilaulu konkurss. Valisin kuulamiseks laulu „Ho capito che ti amo“ / „Sain aru, et armastan sind“,  sest just selline nostalgiline toon on iseloomulik kogu Denco loomingule.

Napoli laul ja tantsumuusika

1950ndate Itaalia tantsuorkestrite tippu kuulus kindlasti ka Nõukogude Eestis esinenud rahvusvahelist edu nautinud Marino Marini kvartett, kes oma muusikas segas napoli laulu ameerikaliku popiga. Marino olevat olnud ka üks esimesi euroopa artiste, kes kasutas esinemise ajal laval heli miksimist. Marino kvartetti 1955. aasta singel lauluga „Guaglione“ / „Poiss“ oli esimene, mida müüdi üle 5 miljoni eksemplari.

Kvarteti esitatud laul „Kriminal tango“ on esindatud austria samanimelises 1960ndal valminud filmis ning sellest on oma versiooni teinud saksa kultusbänd Die Toten Hosen.

Bel canto’liku laulustiiliga tenor Claudio Villa oli samaaegselt Mariniga oma populaarsuse tipul 1950 – 1960ndatel. Ta on võitnud neljal korral San Remo festivali, Itaalia televisiooni RAI poolt korraldatud konkurssi Canzonissima, jõudnud kahel korral kümne parema hulka Eurovisioonil, lindistanud üle 3000 laulu ning müünud 45 miljoni plaadi. Alljärgnevalt kõlab tema esituses kütkestavalt laul „Luna rossa“ / „Punane kuu“, mille tekstis armunud noormees ootab kohtingule saabumata jäänud neidu, küsides kuult, kuhu armastatu on jäänud.

Napolis kaheksa lapselisest perest pärit Massimo Ranieri alustas oma lavakarjääri juba teismelises eas ning saavutas enne kahekümnendat eluaastat üle Itaalia kuulsuse 1960ndate lõpul. Lisaks laulmisele on Massimo mänginud mitmekümnes teatritükkis ja filmis ning olnud lavastajaks mitmetele ooperitele, näiteks kodulinna Napoli San Carlo ooperiteatris on tema juhitult lavale seatud G. Donizetti „Armujook“ ja G. Verdi „La Traviata“. Järgnevalt kõlab Massimo Ranieri esituses laul „Rose rosse“ / „Punased roosid“, mille taustal on kuulda tema austajannade vaimustuskisa.

Kõige rohkem müünud artistid

Kolm Itaalia läbiaegade enammüünud artisti (rohkem kui 110 miljonit plaati) said kuulsaks just 1960ndate magusa elu kümnendil ja nende viimased lindistused on aastast 2016. Need juba pea 60 aastat publikut lummanud artistid on Mina, Adriano Celentano ja Patty Pravo.

Patty Pravo ehk kodaniku nimega Nicoletta Scrambelli on öelnud „Oggi qui, domani la. Io vivo cosi senza freni, io vado e vivo cosi“ / „Täna siin, homme mujal. Ma elan nii, ilma piduriteta, ma kulgen ja elan nii“. Vabameelse elustiiliga lauljatar on lasknud endast teha aktifotosid ajakirjale Playboy ja teda on arreteeritud hašiši omamise pärast. Tema läbilöögi hitt „La Bambola“ / „Nukuke“ pärineb aastast 1968, milles julge noor naine taunib enesekeskseid mehi, kes teda ja teisi naisi ainult ära kasutavad.

Eelmise aasta San Remo festivalil sai Patty Pravo lauluga „Cieli imensi“ / „Tohtud taevad“ kriitikute preemia ning laul, mis räägib armastuse piiramatusest, oli pikalt raadiojaamade edetabelite esikümnetes.

Mina ehk Mina Mazzini on kuulus oma kolm oktaviga lauluhääle ja ekspressiivse esituslaadi poolest. Ta on välja andnud 77 albumit ja 71 singlit. Louis Armstrong on teda pidanud maailma parimaks „valgeks“ lauljannaks, tema fännideks on olnud ka Frank Sinatra, Aretha Franklin, Michael Jackson. Tema lauluhääl ja improviseerimisvõime saab täielikult demonstreeritud laulus „Brava“ / „Tubli“.

Mina šokeeris 1960-ndate Itaalia endiselt tugevalt katoliiklikku ühiskonda oma iseteadliku „halva tüdruku“ imagoga: ta suitsetas avalikult, blondeeritud juuksed olid lohakalt soengus, kulmud raseeritud. Ta lahutas oma abikaasast ja kasvatas üksi last, see kõik oli tolleaegses moraliseerivas ja konformistlikus ühiskonnas ennekuulmatu.

1970ndate algusest pärineb tema koostöö teise „taltsutamatult tõrksa“ laulja Adriano Celentano’ga. Järgmises videos esitab duo laulu „Parole, parole“ (mille kuulsam variant on prantsusekeelne Dalida ja Allain Delon’i poolt esitatud), kus humoristlikult laulab naine mehe teksti ja vastupidi.

2016. aastal üllatasid Mina ja Celentano oma publikut uutest lauludest koosneva plaadiga „Le  migliori“, siin on sellelt kogumikult huvilistele üks näide „A un passo da te“ / „Sinust sammu kaugusel“.

Adriano Celentano, keda itaallased kutsuvad hüüdnimega „Mollegiato“ (Liikuv) tänu tema tantsuliigutustele, on kindlasti eestlaste seas üks tuntumaid itaalia artiste ja seda nii tema lauludele kui filmidele. Ühe oma esimese filmirolli tegi laulja Federico Fellini filmis „La Dolce Vita“. Celentano lõi ajajooksul temale omase koomilise lavarolli, liikudes veidralt ja tehes grimasse, mida ta edukalt kordas filmist filmi ja teleshowst teleshowsse. Nii Itaalias kui Nõukogude Eestis oli 1980ndate alguses tema roll filmis „Il Bisbetico Domato“/ „Tõrksa taltsutamine“ kauni Ornella Muti kõrval kindlasti unustamatuks kassahitiks. Adriano Celentano esituses kõlab laul „Innamorata, incavolata a vita“ /Elust armunud ja segadusse viidud“ just nimetatud filmist.

Mis oleks Itaalia ilma La Dolce Vita’ta?

Film „La Dolce Vita“ tegi Itaalia kuulsaks mitmel moel, samas saades palju vastandlikku avalikku kriitikat. Oma mälestuste raamatus kirjutab režissöör kahest järgnevast tõsieluseigast.

  • Ühel päeval Roomas üks väikest kasvu musta riietatud vana daam, kes kandis paeltega õlgkübarat, väljus mustast Mercedesest ja läks üle Piazza di Spagna, et võtta Fellilnil lipsust kinni ja talle näkku öelda: „Parem on kivi kaela panna ja end merre uputada, kui tekitada selline skandaal inimeste seas“
  • Ühel teisel korral olles üksi pärastlõunasel ajal Padovas nägi Fellini mustaga raamistatud teatekaarti, millel seisis tekst: Palvetagem Federico Fellini, rahva patustaja, hinge tervise eest!

Samas film purustas Itaalias kõik kassarekordid, seda pärjati hulga rahvusvaheliste preemiatega, sealhulgas Oscariga ning mis tähtsaim ta tõi Itaalia jälle positiivselt tagasi pildile. Mustad prillid, rullkraega kampsunid, kõmureporterid, lahtise katusega autod, Rooma – sellest ja paljust muustki moodustuski kokku magus elu.

Tule kuulama kontsertkava “La Dolce Vita”

Meie kontsertkava „La Dolce Vita“ on tagasivaade Federico Fellini ajastule ning nende kümnendite meeleolumuusikale Itaalias. Esinevad: Erkki Otsman (laul), Joosep Sang (mandoliin, kitarr), Andranik Kechek (klaver), Tanel Liiberg (kontrabass), Külli Mariste (foto- ja videoprojektsioon). Kontserdid toimuvad Estonia Teatri Talveaias 26. septembril ja 05.detsembril, kell 19.00. Piletilevi link

Kasutatud kirjandust:

  • „Fellini par Benito Merlino“ , Éditions Gallimard, 2007
  • „C ontemporary Italy: styles and lifestyles“ Anastasia Yannakouli, essay, Anglia Polytechnic University (internetiartikkel)