Hetkel, kui Põhja-Korea tulistas Jaapani suunas välja järjekordse raketi, olin Souli kesklinnas istumas lennujaama suunduvasse bussi. Varajane päikeseline hommik tõotas järjekordset ilusat ilma. Bussijuht võttis vaikides mu pileti, rebis poole endale ning kummardas tänutäheks. Sõit võis alata.
Raketikatsetuse toimumisest sain ma teada alles lennujaamas, kui jõudsin oma väravasse ning avasin arvuti. Uudised rääkisid erutunult sellest, kuidas Pyongyangi lähistelt startinud keskmaarakett oli lennanud üle Jaapani ja prantsatanud enam kui kolme tuhande kilomeetri kaugusel Vaiksesse ookeani.
Võtsin seda kui miskit, mis pidi niikuinii juhtuma. Mõned päevad varem Lõuna-Korea asekaitseministriga kohtudes olin kuulnud, et ÜRO julgeolekunõukogu uusi piiranguid seadvale resolutsioonile vastab Põhja-Korea ilmselt uue raketikatsetusega. Ja siin see oligi.
Eestis ja mujal maailmas võib Korea poolsaarelt lähtuvast uudispildist tunduda, et me oleme väga lähedal suurele sõjale.
Võib-olla isegi tuumasõjale. Ka ise olin enne Lõuna-Koreasse lendamist arvamusel, et pingeid on viimasel ajal üles krutitud liiga palju, et ükskõik mis valearvestus oleks välistatud.
Neid ridu kirjutama hakates istusin juba Finnairi lennukis. Pilvitu taevas avas õhkutõusul kiiresti horisondi põhja suunas. Seal ta oligi – kurjuse allikas Põhja-Korea. Hommikukiirtes ja õhupiirituses nii rahulik, kuid oma maapealses militariseeritud isoleerituses ohtlikum enamikest riikidest maailmas.
Ma teadsin, et lendan ära teadmises – sõda ei tule. Viiest päevast kõrgetasemelistest kohtumistest Soulis piisas selleks, et tajuda värskendavalt kogu regiooni lähiajaloo sügavat asümmeetrilisust ning mõista, et kuum sõda ei ole täna lihtsalt võimalik. Mitte sellepärast, et Lõuna-Korea on maailma majandushiid (suuruselt 11. majandus ja 6. kaubandusriik) ning sõda võiks hetkega mõjutada kogu planeeti. Või isegi sellepärast, et Lõuna-Korea heidutus koos USA-ga on muljetavaldav.
Sõda ei tule eeskätt sellepärast, et Põhja-Korea liidril on teised plaanid.
Kim Jong-un pole pärinud just parimaid geene. Luureanalüütikud hindavad, et tema eluiga võiks kesta 65-70 aastani. Seega on 21. sajandi ühel armutumal diktaatoril jäänud ootamatusi arvestamata elada umbes 40 aastat. See on aeg, mida arvestab Kim on valitsemisajana. Hoopis erinevalt pidevalt valimispinges olevast muust maailmast, isegi Hiinast või ka Venemaast.
Tema eesmärgiks on oma võimu pikaajalisuse kindlustamine. Kim Jong-un ei ole hull. Ta on väga ratsionaalne, teades täpselt, mis hoiab tema väikeriiki (Põhja-Korea on rahvaarvu poolest kaks korda väiksem Lõuna-Koreast) turvalises kulgemises. Selleks on salasidemed halli maailmaga (terroristidest rahaliigutajateni), Hiina ja Venemaa USA-le vastanduvad geopoliitilised huvid ning vägivald iga võimaliku sisemise vastuhaku korral. Poolvend Kim Jong-nami tapmine Kuala Lumpuri lennujaamas keemiarelva (närvigaas VX) kasutades oli sõnum kõigile – Kim Jong-un ei kohku oma isiklike huvide kaitsmisel tagasi mistahes vahendeid valides.
Samas teab Põhja-Korea liider, et riigi avanemine tähendaks talle endale kiiret kadu – Lõuna-Korea neelaks Põhja-Korea lihtsalt alla. Sõjaliselt riike ühendada Kimil ilma totaalse hävinguta aga ei õnnestu.
Seega on valikus esimesel kohal status quo säilitamine ja on ohutuim viis seda teha on tõusta tuumariigiks.
USA ähvardamine käib asja juurde. Talle on kaasaelajaid. Budapesti memorandumi kõrbemine Ukrainas andis Pyongyangile signaali – ühtegi suurt lubadust, isegi mitte tuumarelvastuse levikut piiravat lepingut, ei maksa tõsiselt võtta. Ainus, mis loeb, on kõiki ähvardav tuumarelv. Ja see on Põhja-Koreal juba olemas.
Mis jääb üle? Pikk ja väsitav vastasseis. Meedia muutub peagi immuunseks järjekorsete katsetuste suhtes. Maailm küll reageerib, kuid vähemalt praegu ei näi Hiina ja Venemaa käitumisest vähimatki vihjet olukorra muutmiseks Korea poolsaarel. Pole lihtsalt võimalik, et Peking ja Moskva lubaksid endale sobiva puhvri kadumist ning Washingtoni mõju laienemist oma vahetutele piiridele.
Kolm aastat tagasi oli maailma ajakirjandus ärevil. Kas Narva on järgmine Venemaa vallutus pärast Ukraina Krimmi ja Donbassi? Kui palju kordi tuli toona seletada, et see lihtsalt ei ole kohakuti tegelikkusega. Venemaa ambitsioon pole muidugi kuhugi kadunud, kuid samas teab täna peaaegu iga eestlane, et lääneliitlaste abiga loodud heidutus on parim viis rahu hoidmiseks. Nii on see ka 9 lennutunni kaugusel Lõuna-Koreas, sest isegi konventsionaalne sõda kindlustaks vastastikuse hävingu.
Marko Mihkelson, Soul-Tallinn.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (82)
