Raivo Vare: sõjaõppustest, vesinikupommidest, sanktsioonidest & põgusalt valimistest

Augusti lõpu ja septembri esimese poole rahvusvaheline elu pole sugugi igav olnud. Ka sinna on jätkunud oma tormi ja vihmavalinguid, mitte ainult kliima vingerpusse siia-ja sinnapoole Atlandi ookeani.

Zapad 2017

Alustagem meie kandi äsja alanud sõjalisest suurõppusest nimega Zapad 2017. Selle esimene ametlik etapp käib Valgevenes ja VF Kaliningradi oblastis ja kestvat nad 14.-20.septembrini. Osalejate arvuks on Venemaa deklareerinud 12,7 tuhat meest, mis on parajasti alla 13 tuhande, millisel juhul peaks 2011.a. Viini kokkuleppe järgi kutsuma juba välismaiseid vaatlejaid. Neid aga vene sõjaväelased kutsuda ilmselt ei taha. Kuigi rahvusvahelise ekspertide konsensuse järgi on osalejate arv tegelikult 100 tuhat, mida osavalt püütakse varjata peamiselt Venemaal toimuvate sõjaliste harjutuste nimetamisega Viini reeglite alla mittekuuluvate erakorralise lahingvalmiduse kontrolliks ja samuti nende korraldamise paralleelsusega kogu Lääne sõjaväeringkonna läänepoolse perimeetri ulatuses ning erinevate väeliikide kaupa.

Lisaks on seekord kaasatud ka toetavad militaarstruktuurid nagu rahvuskaardivägi, FSB, piirivalve, siseministeerium, raudteeväed, mis samuti ei lange Viini kalkulatsioonide alla.

 

Muuseas, seda trikitamist tehti juba eelmiste Zapadi õppuste ajal ning selle olevat teinud võimalikuks omaaegse kavala sihikindla tööga praegu Venemaa USA suursaadikuks määratud kunagine välisministri ja kaitseministri asetäitja Anatoli Antonov

Eeltoodu valguses pole meile eriti tähtsad need õppuste deklareeritud parameetrid, olgu või need meie vahetus läheduses peetavad Pihkva õhudessantdiviisi või keskmaa raketiüksuste õppused, mis on pealispinnal, vaid pigem on olulisem see, mis on varjatud sisuga. Välja võiks tuua neist mõned momendid.

  • Esiteks, palju on spekuleeritud, et venelased toovad oma sõjaväe Valgevenesse kohale õppuste sildi all, aga ära enam ei lähegi.

Meenutagem, et täna on Venemaal Valgevene territooriumil ametlikult vaid kaks sõjabaasi: sõjamerelaevastiku staabi kommunikatsioonikeskus maailma meredel viibivate pealvee- ja allveelaevadega ning kaugmaa eelhoiatussüsteemi lokaatori kompleks kokku kuni 1500 mehelise teenindava personaliga. Samas Venemaa katse luua õhuväebaas kukkus Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenka vastuseisu tõttu mõni aeg tagasi läbi, seda vaatamata, et Vene president Vladimir Putin isiklikult andis vastava avalikustatud (!) korralduse. Vene president pidavat aga pika vihaga olema… Igal juhul mingi vabin Lukašenkat on külastanud, sest valgevenelased siiski kutsusid välisvaatlejad, kuigi formaalselt ei pidanud. Siiski väheusutav, et „Suur vend“ väiksemat nii demonstratiivselt alla neelab. Pealegi, Väike vend on niigi juba kõigi köidikutega üpris kinni tembitud.

  • Teiseks, mis on õppuste sõnum?

Muskli näitamine Läänele, et sundida „neid pehmosid“ paremale koostööle, mitte sanktsioonidega kaasa minemisele ja Krimmi annekteerimise unustamisele? Aga see on niigi suuresti laualt maas ja eksisteerib vaid Ida-Ukraina temaatika varjus. Kus, muuseas, tuli ootamatu uus avang, kuna algselt veel septembri alguseni oli Venemaa vastu ÜRO rahuvalvemissioonile kui sellisele Ida-Ukrainas, aga siis praktiliselt kolme päevaga muutis oma seisukohta ning nüüd vaidleb vormiliselt tehnilistes detailides – mis on loomulik – ja ei taha seda lubada Venemaa-Ukraina piirijoonele, mida 400 km ulatuses kontrollib Venemaa ja kustkaudu ohjeldamatu voona liigub sõjavarustus, inimesed ja ka kõik muu Donbassi separatistliku ala ja Venemaa vahet. Eesmärgiks Venemaa kui osapoole formaalne väljaviimine otsesest vastutusväljast ja selle kaudu lihtsalt veel ühe pikaaegse külmutatud konflikti loomine piirialadel, mille täiendavaks boonuseks lisaks varjust asjade suunamisele-mõjutamisele on peaeesmärk – Ukraina ELi ja eriti NATOsse astumise vältimine.

  • Kolmandaks, üheks õppuste sõnumiks on kindlasti demonstratiivne Valgevene endaga ühemõtteline sidumine näitamaks, et seal Ukraina-stsenaariumile kohta pole.

See on osa Venemaa kindlast mõjusfäärist ja sõjaliselt täielikult Vene struktuuride integreeritud loomulik osa. Eks õppuste ametlik legendki annab sellest kaudselt aimu. Nimelt ründavad selle järgi Valgevenet ja Kaliningradi oblastit terroristid eesmärgiga külvata segadust ja (NB!) kukutada seaduslik riigikord. Seejuures toimub see väljamõeldud kolme riigi territooriumilt, keda omakorda toetab Lääs. Seejuures on terasemad analüütikud tähele pannud, et vahetult Valgevenet ründava väljamõeldud Veishnoria riigi kontuurid meenutavad hämmastavalt nii kuni 1939. aastani Poolale kuulunud maa-alasid, mis Molotov-Ribbentropi Pakti alusel Stalin sõjalise jõuga ära võttis (vihje Poola revanši-soovile), kui ka langevad kokku nende piirkondadega, kus omaaegsetel Valgevene presidendivalimistel kaotas Lukašenka opositsiooni kandidaadile Zenon Pozdnjakile (vihje opositsiooniliste meeleolude ohule Batka jaoks).

  • Neljandaks, ilmselgelt on õppuste üheks eesmärgiks Suwalki koridorist läbimurdmine ja Kaliningradi enklaaviga „maismaasilla“ loomine.

Ega ilmaasjata ei suurendatud ka ameeriklaste sõjalis-tehnilist kohalolekut seal ümbruskonnas nii Leedu kui eriti Poola poole peal, kuhu viimastel päevadel on toodud lisaks juba seal viibivale 3,5 tuhandele mehele ja varustusele lausa üle 200 ühiku rasketehnikat.

  • Viiendaks, ilmselt kavatsetakse läbi mängida see osa sõjategevusest, mida tavaliselt armeeõppustel ei tehta.

Nimelt territooriumi hõlvamine ja puhastamine („zatšistka“) vaenulikust elemendist, sh. partisanidest ja opositsiooniliselt meelestatud isikutest. See on midagi uut. Miks seda tehakse, on mõtlemise koht! Seda oskust saab lihtsalt ja loomulikult laiendada ka okupatsioonimudelile kus iganes.

  • Kuuendaks, isegi ametlikus õppuste osas on rõhk ründetegevusele sisse kirjutatud.

Samas nn. tegelike õppuste peamine osa on pühendatud Lääne sõjaväeringkonda koondatud suure ründepotentsiaali praktilisele rakendamisele. Nt. Venemaa ei puudutanud seda, aga Valgevene kindralstaabi asejuht lobises välja, et õppustel osaleb ka 1. kaardiväe tankiarmee, mis ju puhtalt ründeotstarbelise iseloomuga. Eks neile ongi vaja neid tuhandeid raudteevaguneid, mille tellimine Vene kaitseministeeriumi poolt tekitas nii palju spekulatsioone. Seejuures on paralleel-õppustega haaratud ka tuumavõimekusega üksused. Viimasel puhul on küsimuseks, et seda ju rakendatakse pigem mitte lokaalsete regionaalsete sihtmärkide, vaid strateegiliste sihtmärkide pihta. Kas nüüd taas simuleeritakse Varssavi või Stockholmi ründamist, nagu enne Zapadi õppuste käigus tehtud, saame teada takkajärgi.

Aga teadmine, et viimase aja suuremate vastavate üksuste ükski õppus pole toimunud ilma tuumarelva, olgu taktikalise või strateegilise, kasutamise simuleerimiseta, on ikkagi murettekitav.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et sõltumata legendist on viimaste õppuste üldiseks tunnusjooneks olnud ikkagi ründeotstarbeline tegevus „vaenlase“ territooriumil koos ühel või teisel moel selle hõivamisega ja sellistena on Venemaa praktikas harjutamas midagi, mida tavapärase kaitsestrateegiaga kirjeldada pole võimalik.

Põhja – Korea

Nüüd mõni sõna ka vesinikupommi katsetuse korraldanud Põhja-Koreast. Kokku oli see kuues tuumakatsetus ning sellele reageeriti ÜRO poolt juba 9. korda sanktsioonidega. Olgu mainitud, et äsjase katsetuse puhul kaldub rahvusvaheline ekspertarvamus uskuma, et seekord oligi tegu tavatuumapommist võimsama vesinikupommi katsetusega, kuid seda, et põhja-korealaste teatel on seejuures valmisolek seda ballistilise raketi lõhkepeaks vormida, ei usu tänase seisuga neist keegi.

Iseasi, et viimane raketikatsetus tegi eksperte murelikuks, sest ilmselt on Hwasong-tüüpi rakett seni arvatust siiski võimekam.

Sellele järgnes ÜRO Julgeolekunõukogu poolt sanktsioonide rakendamine 9. korda 2006. aastast alates, mil toimus esimene tuumakatsetus. Kui augusti raketikatsetuste järel piirati Põhja-Korea peamise ekspordiartikli rauamaagi, samuti kivisöe ja tina eksporti, samuti meresaaduste väljavedu ning külmutati nende väliskaubanduspanga arved, lisaks keelati nende laevade sisenemine sadamatesse, siis nüüd lisati keeld eksportida artiklit nr. 2 – tekstiilitoodangut, millest 80% läheb Hiinasse, külmutati isiklikke juhtkonna arveid ning piirati senise 4,5 mln. barreli nafta sisseostu kvooti 2 miljoni barreliga.

Siiski ei tasu arvata, et need piirangud mõju avaldaks.

  • Esiteks, on nii tuuma- kui raketiprogrammi arendamine Põhja-Korea režiimi säilimise seiskohast olulisim faktor.
  • Teiseks, hiljuti ilmusid teated sellest, kuivõrd mastaapselt aitavad Põhja-Koread varustada kõige vajaminevaga smugeldajad Hiinast ja üha enam ka Venemaalt.
  • Ning mis peamine, kaks peamist režiimi sponsorit ja liitlast – Hiina ja Venemaa – suutsid ära hoida veelgi karmima resolutsiooni variandi. Nagu märkis uhkelt Vene välisministeeriumi eestkõneleja Maria Zahharova, olevat neil õnnestunud vältida, vaatamata ameeriklaste survele, kõigi nende poolt seatud „punaste joonte“ rikkumist ning resolutsioon tulnud siiski suhteliselt mõistlik. Näiteks, siiski ei lülitatud sellesse õigust peatada merel Põhja-Koreaga seotud laevu ning neid kontrollida ja vajadusel arestida.

Seega Hiina oma geostrateegilistes huvides ja Venemaa oma anti-amerikanismis on valmis jätkama puhverriigist ärritaja režiimi toetamist ka edaspidi, mis veelgi vähendab šansse Korea poolsaare demilitariseerimiseks ja tuumavabaks muutmiseks.

USA sanktsioonid Venemaa vastu

Paar sõna tahaks öelda ka muutunud olukorrast seoses USA poolt kehtestatud sanktsioonidega Venemaa suhtes.

  • Esiteks, pandi Venemaa paari kahe teise rahvusvahelise paaria-riigiga elik Iraani ja Põhja-Koreaga.

See näitab suhtumist.

  • Teiseks, pretsedenditu üksmeelega Esindajate Kojas ja Senatis vastuvõetud seadusega piirati presidendi volitusi sanktsioonide muutmisel ja nende rakendamisel. Tal tuleb igakordselt selleks küsida Kongressi luba. See vähendab oluliselt president Trumpi võimalusi manööverdamiseks tema ja Venemaa nii ihaletud nn. Suure tehingu raames. Seejuures on tegu pikaajalise poliitika määrajaga, a la kunagine kuulus Jackson-Vanik’u seaduseparandus, kuid veelgi vähemate võimalustega presidendiadministratsiooni konjunktuurseteks manöövriteks kui tollal.

Venemaa on sellest nii frustreerunud, et Putini käsul otsustati veelgi vähendada USA diplomaatilise esinduse personali Venemaal.

Lisaks sellele ütles ta lausa otse eetris, et on pettunud riigisekretär Rex Tillersonis, kellele on nad andnud ordenigi, aga kes „on sattunud halba seltskonda“, kui venelaste endi deklareeritud pariteetsuse kui diplomaatilise personali järsu vahendamise põhjenduse raames ameeriklased sulgesid vene konsulaadi San-Fransiscos, kuna neil on Venemaal vaid kolm konsulaati, aga venelastel USAs neli. Seejuures tekitasid venelased veel palju kommentaare oma paanilise tegevusega konsulaadi vabastamise eel tohutu musta suitsu saatel mingite paberite põletamisega…

  • Kolmandaks, järsult kitsendati Vene finantsinstitutsioonide krediteerimise tingimusi ning piirati märkimisväärselt ka kolmandate isikute võimalusi krediteerida Venemaa energeetikasektori projekte või neis osaleda, müüa tehnoloogiat ja üleüldse realiseerida sidemeid vene sõjatehnoloogia ettevõtetega, militaarorganisatsioonide ning luure-ja julgeolekuinstitutsioonidega.

Selles osas tõmbas enim tähelepanu Euroopa riikide ja energeetika suurkorporatsioonide vastuseis sellele pügalale, kus rakendataks sanktsioone vene energeetikasektori taristuprojektides osalevatele kolmandatele osapooltele, pidades silmas eelkõige oma ettevõtete majandushuve Venemaa kütuseinfrastruktuuri projektidega seoses, sest ameeriklased ei teinud saladust, et sanktsioonid võivad puudutada ka kolmandaid osapooli, kes teevad koostööd venelastega nt. sellistes taristuprojektides nagu NordStream 2. Pärast intensiivset lobitegevust Washingtonis siiski pehmendati seaduse formuleeringut ja nüüd peab taolistel juhtumitel president konsulteerima oma lääneliitlastega.

Kuid isegi eelmises lõigus kirjeldatud, Venemaa majandusele vägagi valulised piirangud, eriti pikemas perspektiivis, kahvatuvad uue, esmakordselt kasutusele võetud sanktsioonide-paketi elemendi ees. Selleks on vene eliidi ja tema varandusliku seisu süsteemse vaatluse alla võtmine. See puudutab mitte ainult kõige kitsamat otsustajate ringi, vaid ka teisi olulisi isikuid, kõrgemat ametnike ešeloni ja mõjukaid oligarhe, lisaks sellele ka nende sugulaste ja hõimlaste ringi, nende kontrollitavaid ettevõtteid ja muid varasid ning nende omavahelisi seoseid. Olenevalt raporti sisust peavad vastavasisulisi luureühiskonna poolt koostatud ettekandeid regulaarselt esitama kas president või rahandusminister, tagades neile sellega kõrgema poliitilise ja sisulise vastutuse määra.

See on esimene kord kui minnakse nii süvitsi ja rünnatakse Venemaa kogu võtmeeliiti ja selle sõltlasi-abilisi.

Kusjuures esimesed ettekanded peavad olema esitatud 180 päeva jooksul, ehk just enne Venemaal märtsis toimuvaid presidendivalimisi…

Lõpetuseks siis ka põgusalt valimistest

Kui Eestis köidavad meediat ja meeli eelseisvate kohaliku tasandi valimiste eel Keskerakonna perekonnalõhe, valimiseelsed igasugu manööverdamised ja intriigid, ebatavalised reklaamitrikid, üldriikliku tasandi mitte valitavate kogude võimkonda kuuluvate kohaliku elu küsimustele – millegipärast kontsentreeruvad erakondlikud sõnumid ja muu taoline tühi-tähi -, siis ilmselt on tagapõhjal arusaam, et kohalikud valimised on prelüüdiks üldriiklikele valimistele ja annavad märku rahva meelsusest.

Nii ka Venemaal, kus äsja toimusid munitsipaalvalimised ja kus suures plaanis võitis taas valitsev partei Ühtne Venemaa. Siiski on olnud ka mõningates kohtades üllatusi, millest enim tähelepanu pälvib Moskvas toimunu. Nimelt oli valimisel ca 1500 erineva 25 munitsipaalmoodustise nõukogu saadiku kohta ja esmakordselt koguni 12 neist sai demokraatlik opositsioon märkimisväärse esindatuse elik kokku peaaegu 300 mandaati ehk ligi viiendiku. Vaevalt et see korduda saab poole aasta pärast toimuvatel Venemaa kõige tähtsamatel – presidendi – valimistel, aga teatud signaali ta võimule siiski andis. Kuigi väidetavalt on Presidendi administratsioonis valminud stsenaarium, kuidas Vladimir Putin taas rahva massilistele palvetele vastuseks kandideerima nõustub, siis ilmselt olukorras, kus Aleksei Navalnõi kui suhteliselt siiski mugav alternatiivkandidaat on juba mängust välja lükatud, tuleb leida kedagi, kes esindaks selle kodanike segmendi huve ilma suurt, Putini ülivõimsa võidu imagot kahjustamata. Üha enam on selles kontekstis hakatud spekuleerima naiskandidaadi variandiga. Üheks võimalikuks nimeks pakutakse lisaks ohutule Valentina Matvienkole ka enam emotsioone tekitav Putini kunagise mentori Anatoli Sobtšaki tütar, populaarne meedia-tegelane ja kerge opositsioonilise flööriga Ksenia. Eks näis, aga ega see ei muuda peamist – võitja on juba täna ette teada.

Jääb loota, et käiku läheks pigem selline stsenaarium kui variant pingete kruvimisega rahva ühtsuse tekitamiseks, mille võimalikkusele näikse viitavat äsja üle terve Venemaa suurlinnade rullunud pommiähvarduste tõttu kodanike suurematest kogunemiskohtadest massiliste evakuatsioonide laine, mida kord nimetatakse „telefoniterroristide“ kätetööks, kord jälle õppusteks…

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (10)