Iiris Viirpalu: ühiskonnast ja kunstist, lõimumisest ja loomisest. Intervjuu Mari-Liis Lille & Paavo Piigiga

Mari-Liis Lill I Foto: Ilmar Saabas, Delfi

Näitleja-lavastaja Mari-Liis Lill ja dramaturg-lavastaja Paavo Piik on tänases teatris toonud pilgud dokumentaalžanrile, tuues lavale reaalsete inimeste depressioonist rääkivad lood töödes „Varesele valu“ ja „Harakale haigus“ ning tõstatades eestivenelaste ja ühiskondliku lõimumise teemad lavastuses „Teisest silmapilgust“. Sel hooajal on ETV ja ETV+ ekraanil nende loodud telesari „Meie Eestid“, kus endale olulisi paiku tutvustavad ja oma isiklikust Eestimaast kõnelevad Vene teatri näitlejad. Edasi kaasautor Iiris Viirpalu kohtus nendega ühel varasügisesel päeval, et teha juttu kultuuri ja ühiskonna kokkupuutepunktidest.

Mis teid autoritena looma ärgitab? Kas mõni laiema ühiskondliku probleemi tajumine või konkreetne isiklik kogemus? Või mõlemad sümbioosis?

M-L: Mõlemad koos. Kui ma mõtlen teema peale eestlased-venelased ja integratsioon, ei saaks öelda, et mul on mingi isiklik trauma stiilis „kohtasin õhtul pargis venekeelset meest ja mis siis kõik juhtus“. Esimene impulss on ikkagi ühiskondlik: vaatad ringi, 25 aastat, aga kogukonnad elavad eraldi, või räägitakse, et tahetakse vene koole kinni panna, samas suur seltskond on vastu. Esmalt seega ühiskondlik foon, samas olen ise elanud 34 aastat ilma, et mul oleks ühtegi sõpra, kel vene keel emakeel. Nüüd õnneks on!

P: Minu tööde kohta on öeldud, et väga tore, aga see pole teater. Olen ise mõelnudki, et see on halb variant, kui eesmärk on teha lihtsalt teatrit või kino. Tahaks kasutada teatri ja kino vahendeid, et midagi öelda. See, mida öelda, kujuneb – ilmselt natuke ka juhuse tõttu. Mõtleme Mari-Liisiga ühtemoodi, oleme mingeid asju arutanud ja siis järsku tundub, et sellest teemast peaks tegema. Neid asju, mis käivitaks, ei ole alati ka lihtne leida. See on ilmselt kombinatsioon: õiged inimesed, kellega koos mõelda ja asja uurida ning teema, mis ärgitab. Eestivenelaste puhul on olukord poliitilisel tasandil olnud pikalt samasugune, sealt ka soov kaasa mõelda.

M-L: Minu jaoks on sama oluline kui see lavastus ise anda näiteks nendel teemadel pikem intervjuu – mis iganes kanal töötab. Kui televisioon mingil tasandil enam ei tööta, siis on teised variandid.

Paavo Piik: “Tahaks kasutada teatri ja kino vahendeid, et midagi öelda.”

Nii et teie jaoks on oluline pöörduda just reaalsete, n-ö maiste probleemide poole, mitte tegeleda igavikuliste-eksistentsialistlike teemadega?

P: Minu jaoks on see vastandus pigem maised probleemid versus kunsti tegemine kunstist. Algtõuke võiks saada pärismaailmast, mitte teha lavastust sellest, kui raske on olla näitleja või dramaturg. Minu jaoks on oluline, kas suudad ainest ammutada väljaspoolt oma suhtlusringkonda. Eestlaste-venelaste teema puhul oli huvitav, et alguses pidime üldse Vene teatri näitlejatega tuttavaks saama, kuigi oleme ju ka justkui sama tsunfti liikmed.

M-L: Mind ka huvitab kontakt reaalsusega. On palju loojaid, kes on sulgenud oma sotsiaalmeedia kontod, ütlevad, et nemad uudiseid ei loe, kuna nii on lihtsam luua. Mulle tundub, et nii on ehk lihtsam elada, aga kui me juba siin oleme, siis peaksime huvi tundma ja tegelema sellega, mis ümber.

Teie tööd nii teatris kui nüüd televisioonis keskenduvad suuresti identiteedile. Kas tänases Eesti kultuuris ja ühiskonnas on kõigil inimestel head ja vabad võimalused end määratleda?

P: See on hea tähelepanek, kuna me mingis mõttes tegeleme oma töödes õigusega omada teistsugust identiteeti. See on ühelt poolt rahvuse küsimus, aga selle kõrval on ka muud identiteedi määratlemise võimalused. Näiteks kooseluseaduse vastuvõtmise temaatika, et inimesel oleks võimalus omada teist identiteeti kui valge heteroseksuaalne eesti mees. Inimestel, keda me näitasime lavastuses “Teisest silmapilgust” ja näitame sarjas “Meie Eestid”, pole ka ühtset identiteeti, mõni loeb end rohkem eestlaseks, teine venelaseks, mõni ütleb, et ta ei teagi. Õigus olla kahepaikne või vahepeal peegeldub meie töödest küll.

M-L: Kui vaatame ringi, siis tõepoolest kuuleme loosungeid, et mõnel inimesel justkui polegi õigust omada identiteeti, näiteks kui oled gei, siis tuleb sind „ravida“. Või tõestisündinud lood vene nimega inimestest, keda on eestikeelses koolis aastaid kiusatud, sest nad “ei sobitu massi”, kuigi inimene räägib kenasti eesti keelt. Omaette küsimus on, kas inimesel on ka siis lubatud omada identiteeti (ja elada Eestis), kui ta ei ole eesti keelt ära õppinud? Äkki ikkagi on? Peaksime enamusrahvusena mõtlema, et mitte ainult meil pole õigus identiteedile, vaid teistel ka.

P: „Meie Eestid“ proovibki näidata et sul on õigus omada oma Eestit, mitte ainult seda, mis on justkui ette kirjutatud või kaanoniks saanud. Mitte ainult laulupeo, Pärnu ranna, Tartu ülikooli, Tallinna vanalinna Eestit. Eesmärk on näidata Eestide paljusust.

M-L: Kui võtad eestivenelaselt õiguse oma Eestile, siis võibki neile jääda väga vähe järele. Inimene, kes ei tea oma juuri, on kaugel oma vanavanematest ega oma talu, mis on 700 aastat siin paesel pinnal olnud – tema jaoks on Eestimaa mingis mõttes üks kindlamaid asju, millest kinni hoida.

Kui võtad eestivenelaselt õiguse oma Eestile, siis võibki neile jääda väga vähe järele.

Kuidas jõudsite telesarja formaadini oma ideede kandepinnana, arvestades, et olete teatri taustaga?

P: Kui lavastus “Teisest silmapilgust” lõppes, tuli jutuks, kas oleks mõtet seda mingil moel üles võtta. Teatrisse ei mahu palju vaatajaid, nii mõnelgi huvilisel jäi lavastus nägemata. Kuidagi jõudis meieni info Integratsiooni Sihtasutuse riigihankest ja tundus, et miks mitte  – teeme siis!

M-L: Lavastuses me katsetasime seda formaati, meil oli ka lavastuse raames ekskursioon, kus inimesi viidi bussiga linnast Lasnamäele, mille käigus Vene teatri näitlejad tegid väheke giiditööd ja jutustasid, mida nende jaoks tähendavad eestlased, venelased, Eesti. Saime sellele palju liigutavat tagasisidet, täiesti võõrad inimesed kirjutasid: „Arvasin, et venelased on värdjad, aga sõitsin bussiga ja kuulasin ja sain aru, et Sergei on tegelikult täitsa tore poiss.“ Telesaates viisime selle bussiekskursiooni üle Eestimaa laiali, sinna, kus need kohad, millest juttu on, päriselt asuvad.

P: Võtsime justkui parima osa lavastusest ja arendasime edasi.

Kuidas erineb lavastuse ja selle käsikirja loomine teleseriaali loomisest – on ju mõlemad mingil tekstil, dramaturgial ja kandval ideel põhinevad vormid, kuigi meediumid erinevad? Millised on tööprotsessid?

P: Oleme tegelikult mõlemad kokku puutunud ekraanile kirjutamise või ekraanil mängimisega, seega polnud päris nullist alustamine. Eks seda ikka tead, et teles peab olema vähem teksti ja rohkem liikumist. Samas, dokumentaalses formaadis, kus inimene ise räägib endast kaamera ees, on vahe teatri ja kino vahel jälle väiksem, veidi rohkem mängib visuaal ja taust ja selles osas oli meil palju abi režissöörist…

M-L: …ja operaatorist…

P: …kes mõtlesid, kuidas teksti edasi anda. Teatris on kõik rohkem lavastaja määrata, teles on rohkem osapooli, pead usaldama, et ühed tegelevad ühe ja teised teisega, peaasi et visioon on ühine. Kui esimest korda vaatasime saadet helindatuna, siis avastasime, kui lahedalt oli sarja helilooja Aleksandr Žedeljov paigutanud tegevusele alla oma helijupid.

M-L: Jah, protsess on sarnane, see algas lugudest, istusime samamoodi koos nagu siin praegu, rääkisime, mis on inimesele olulised kohad, lindistasime, tegime järeldusi, põrgatasime stsenaariumit. Kindlasti oleksime läinud 7 korda üle telje seda kõike ise filmides, kuna telerežii on midagi, mida me ei valda, seega meeskond aitas siinkohal väga. Palju läks muidugi kärpesse, kirjutasime liiga usinalt.

Kas siin võib olla ka see aspekt, et kui teha teatris dokumentaalžanrit on need ka päris lood, aga kui inimene räägib omaenda lugu ise teleekraanil, jõuab see vaatajale lähemale?

M-L: Jaa, eriti Eestis, kus kõik teavad kõiki ja ka näitlejaid teatakse. Näiteks kui Malmsten räägib laval, et tal oli sügav depressioon, siis ma ei võta seda üks-ühele. Aga kui ekraanil on võõras mees – kuigi meil on sarjas Vene teatri näitlejad, on nad siiski üsna tundmatud nii eesti kui ka vene publikule – mõjub see kindlasti autentsemalt.

P: Vene kogukonnas ei ole Vene Teater nii suure kandepinnaga kui eesti teater eestlaste jaoks.

Milline on teie meelest kunsti roll ühiskonnas?

P: Ma just lugesin head raamatut, Leo Tolstoi „Mis on kunst“, kus ta kirjutab, et kunsti on liiga palju, see on tänapäeval tööstusharu, mis raiskab meeletult ressursse, tekitab inimestes valekujutelmi ja kunsti peaülesandeks on kujunenud lodevuse, iharuse, elutüdimuse propageerimine. Ühest küljest naljakas lugemine, teisalt väga targalt kirjutatud raamat. Minu jaoks algavad arutlused kunstist samuti küsimusest, miks üldse kunsti vaja on ja kas seda on nii palju vaja. Ma arvan, et see on ühest küljest hind, mida peab maksma selle eest, et meil kõigil oleks võimalused vabalt luua. Teisalt on see aga pidev meeldetuletus endale – tee ainult siis, kui tõesti tunned, et muudmoodi ei saa. Siin on ilmselt põhjus, miks ma tihti kasutan seda võtet, et loomisel oleks ka ühiskondlik mõõde või mingi uurimuslik külg – nii püüan ennast topeltveenda, et see, mida teen, on päriselt vajalik.

M-L: Eks alati tekib küsimus, kas maksumaksja raha eest sellist asja teha on õige, aga kui mõtleme, kuidas liigume selles suunas, et tehnoloogia arenedes võtavad masinad üle paljud töökohad – me ei kohta enam raamatukogudes või poeleti taga inimesi, siis kunst on kindlasti valdkond, kus inimesi ei asendata. Ja pikas perspektiivis, et üldse mingit tööd oleks (naerab), on hea seda põldu künda. Olen sattunud ise nägema väga head ja ka väga halba kunsti.

Kunsti ongi viga sisse programmeeritud (sellepärast ei suudagi masinad seda asendada): et luua midagi geniaalset, luuakse ka palju kehva või keskpärast. Kunst teeb midagi, mida teised valdkonnad ei tee.

Hiljuti oli avalikkuses juttu, autori sõnul küll teda meelevaldselt tõlgendades, et võib-olla tuleks üks teater kinni panna, kuna see on nö. vasakliberaalne. (Mari-Liis viitab Eero Epneri artiklile, millest ajendatuna võttis sõna Varro Vooglaid, andes mõista, et kui EKRE saaks võimule, teatrit NO99 ei toetataks, millele omakorda kirjutas vastulause NO99 nõukogu liige Kaarel Oja ning teemast ajendatuna võttis sõna veel ajakirjanikke-arvamusliidreid – I.V) Minu arvates meil on vaja kõiki teatreid, nii vasakliberaalseid kui paremkonservatiivseid, et kõik hääled ühiskonnas oleks kuulda. Teater räägib teemadest, mis on õhus, aga see erineb arvamusartiklist, kuna pakub midagi kõikidele meeltele. Tänu sellele jõuab see võib-olla ka inimesele lähemale, poeb sügavamale.

P: Sellest NO99-kaasusest rääkides tuleb mängu küsimus, kas kunst kuulub eliidile või n-ö tavalistele inimestele. N-ö tavainimene, kes elab Tõrvas, ei lähe vaatama NO99 etendusi, ja kui läheb, siis ta ei saa neist aru. Siin pole küsimus, et üks lähenemine on õige või vale, aga mu meelest just selle vastanduse peale teema tõstatajad mängivad. Tulles tagasi Tolstoi juurde, siis tema väidab, et kui vaatame, kuidas talupoeg tantsib, siis kõik saavad sellest ühtemoodi aru ja see kannab endas universaalset kunstilist elamust… Järjest keerulisem on teha kunsti nii, et see ei puudutaks ainult 10% inimesi, kes neid elitaarseid koode loeb ja valdab. Ehk kuidas teha kunsti nii, et see ei oleks pelgalt oma kogudusele jutlustamine. Kui paned Facebook’i lingi, et teatrit tahetakse kinni panna, siis kokkuvõttes like’ivad ikkagi need, kes alati like’ivad. Huvitav väljakutse kunsti puhul on, kuidas seda lõhet ületada. Nagu vana hea Panso ütles: „Tehes teatrit, tuleb teha nii, et see meeldiks nii kriitikule kui ka tema vanaemale.“ Ma arvan, et see algabki ainese ammutamisest päris tegelikkusest. See teeb võimalikuks, et saame asjadest ühiselt aru, kui midagi vaatame.

M-L: Jah, kuigi siin on ka paradoks: kui tahame võimalikult palju inimesi saali, on teatud kriteeriumid, mis töötavad. Me ju teame, kuidas saalid välja müüakse, kui tantsitakse ja lauldakse ja räägitakse mitte kuigi keerulistest asjadest. Oleme näinud, kuidas näiteks Vana Baskini teater või muusikalid hästi müüvad ja kõik saavad neist ka ühtmoodi aru. Kui tahame teha teatrit näiteks tuumafüüsikast, võiks mõelda, kas eesmärk on tantsida ja laulda ja rääkida lihtlausetega või võiks vaatajat kuidagi kasvatada ja kutsuda ta kaasa sinna maailma, kus võib-olla ei peagi tuumafüüsikast laulma, aga ikka on huvitav.

Mis loob teie arvates ühiskondlikku ja kultuurilist sidusust?

M-L: See, kui jagame ühiseid väärtusi, algul piisab isegi ühistest tegevustest. See saab alguse lihtsatest asjadest, näiteks meile mõlemale meeldib jalgpall, me käime trennis ja pärast läheme Eesti koondise mängule ja hoiame neile pöialt. Kõik need ühised tegevused saavad alguse kontaktidest: kui pole kontakti, ei saagi tekkida ühiseid väärtusi ja huvisid. Kui see tekib, siis võib-olla tunneme, et ta ongi lahe tüüp ja pärast teeme veel midagi koos, lähme isegi koos teatrisse, alguses ühekeelsesse ja pärast teisekeelsesse.

P: Siin on ka esimese sammu loogika: ära oota, et keegi tuleb siduma, vaid mine ise. Esimese barjääri ületamine on kõige keerulisem, aga kui sa näiteks kuskil vene keeles räägid või proovid, pursid rääkida, siis tahab teine ka julgemalt eesti keeles rääkida. Tema julgusetus tuleb võib tulla hirmust eksida, nii nagu sinu omagi, ja kui te mõlemad näete, et te kardate, siis see on üks ilus hetk, mille pinnalt on juba palju lihtsam edasi rääkida.

M-L: Ka võimaluse andmine. Me oleme harjunud mõtlema, et kui ta siiamaani pole keelt ära õppinud, siis oleme ta juba maha kandnud ja ilmselt ta reedab Eesti esimesel võimalusel. Aga võib mõelda niipidi, et kui ta hakkab seda homme tegema, on see küll väga hilja, aga siiski suur võit meile kõigile.

Mis teid tänases Eestis muretsema paneb? Mis rõõmustab?

P: See, et ma saan puhkama, lõpuks (naerab).

M-L: Ilus sügis on ja päikestki veel näha…Keeruline on pihta hakata.

P: Aa, mulle president väga meeldib! Ma nägin videolõiku, kuidas ta läks SEB-i sügisjooksule, ja ta ei jooksnud mitte 5 või 10 vaid 21 km! Kuulasin, kuidas ta reporteri küsimustele vastas ja olin täiesti armunud, mõtlesin, kuidas me küll varem ei leidnud sellist inimest! Samuti minu meelest tema Roosiaia-kõne oli väga-väga hea poliitiline kõne.

Meil on naispresident, kes on ägedam ja targem kui kõik senised meespresidendid, kes on tõeliselt eeskujuks, olgu teemaks, kuidas elada tervislikult või hoolida vähemustest ja abivajajatest või edendada poliitilist kultuuri.

See on mind rõõmustanud. Ka tema üldine normaalsus, elutervus ja inimlikkus kõige selle juures.

Paavo Piik I Foto: Siim Vahur

M-L: Mind kurvastab jällegi see, et hiljuti viibisin seltskonnas, kus noor naine ütles: „Ma ei tea, mulle see president ikkagi ei meeldi, naine ei ole ju päris president.“

P: Mulle meeldib ka see, mis toimub alkoholi ümber: kuidagi on lõpuks kohtunud poliitiline tahe, kodanikuühendustepoolne alt-üles asjade teadvustamine ja käima lükkamine ning järjest rohkem inimesi lööb kaasa. Järjest rohkem on okei, kui inimesed ei joo pidudel ennast täis, või see, et alkohol ongi kallis.

M-L: Või see, et ei pea välja mõtlema vabandusi, miks sa ei joo.

P: Ja Päevaleht just hiljuti tegi üleskutse, et kogume lugusid…

M-L: Jaa, Tuuli Jõesaar kirjeldas, oma isiklikust kogemusest – tõesti väga huvitav ajakirjandus – pildikesi tänapäeva Eesti külaelust, et kes kukkus sillalt alla, kes leidis oma isa kraavist surnuna, et mida alkohol on teinud ja miks alles nüüd selle peale tõsisemalt mõtleme. Aga parem nüüd, kui mitte kunagi. Järgmine aste on see, millal saame narkosõltuvusest niimoodi avatult rääkida. Mitte ainult stiilis, et ma ei taha oma linnaossa süstlavahetuspunkti.

Jah, eks see vaikselt hakkab teemaks tõusma, ka vastupidised arvamused, et neid inimesi ei tule kõrvale tõrjuda, vaid nad vajavad abi.

P: See on tõesti häiriv. Iga kord, kui tuleb postkasti petitsioon teemal „me ei taha süstlavahetuspunkti“, siis ma mõtlen, aga kuhu ma saaksin alla kirjutada, et öelda : mina tahan, teeme siia süstlavahetuspunkti! Ärme peida pead liiva alla, tegeleme probleemiga. Ületöötamine on ka kindlasti üks teema, mida hea meelega uuriksin.

M-L: Sellest, mis ei meeldi veel: tundub, et on nii kohutavalt palju räägitud, aga muidugi ka meedias laiutama hakanud ebaviisakus ja jämedus. Alates sellest, kuidas oleme jõudnud punkti, et on normaalne inimesi meedias sõimata (nii isikut rünnates kui ka terveid inimgruppe sildistades, ühed on “mustus” ja teised peaksid suukese ilusate silmade all kinni panema). Ja lõpetades sellega, kuidas on võimalik üksteise ründamisega jõuda sinnamaani, et ei ole võimalik enam näha demagoogia taga sõnumit.

P: Sa hakkasid poliitikast rääkima või?

M-L: Sellest, mis ei meeldi. Poliitika mulle üldiselt meeldib, mul on usku paljudesse nendesse inimestesse, kes seal maastikul tegutsevad, aga mulle ei meeldi suhtluskultuur.

P: Meedia on jah asi, milleni jõuad varem või hiljem välja. See on laastav, mis toimub praegu internetimeedias. Sa võid alati ka mitte lugeda, mitte küll täiesti eralduda, aga ei pea kogu aeg selle sees olema.

Jah, näiteks teha valikuid, mis kanaleid lugeda.

M-L: Anonüümseid kommentaare ei tasu lugeda.

P: Isegi mitte seda, ma pean silmas pealkirju ja uudiseid üleüldse. Tundub uskumatu, et see siiamaani müüb ja toidab.

Mis on teie lähituleviku plaanid, mille kallal praegu töötate?

M-L: Me ei saa kuidagi üle ega ümber venelastest või teemadest, mis nendega seostuvad. Me käisime Paavoga eelmisel suvel Siberis, külastasime sealseid eestlasi, kes seal toimetavad ja sada aastat vanas eesti keeles räägivad. Uurisime, mida eestlus nende jaoks tähendab ja kes on eestlane, kui ta on välja võetud harjumuspärasest keele ja kultuuri kontekstist.

P: See lavastus esietendub kevadel Draamateatris, praegu kirjutame ja paneme seda kokku. Ja siis on Mari-Liisil veel umbes viis projekti, millest rääkida. Ja mul umbes kolm.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud nii arvustusi, arvamusartikleid kui ka teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele ja päevalehtedele ning mõtisklenud elust ja inimesest filosoofilises plaanis ka elustiiliajakirjade veergudel. Iiris kirjutab Edasis kultuurist kitsamas ja laiemas tähenduses, ning uudishimuliku inimesena sekka ühiskondlikest probleemidestki. Loe artikleid (3)