Piia Ausman: noor & vana Veenus. Sirje Runge & tema kaasaegsete naiskunstnike varane looming

Aeg, mil Sirje Runge kunstimaailma astus, oli nii siis kui on ka nüüd väga tähenduslik, lummuslik. 60ndaid saatis teatud vabadusemeelsus, varjatud protest, peidetud iroonia valitsevate moraalinormide aadressil, salamisi seesuguse maailma kunstiveergudele sokutamine, mis oli taunitud – justkui vaid pisut erootikat, rohkem geomeetriat, näpukesega romantikat ja unistusi, asjalikult ajatut ja pretensioonitut. Nüüd, sellele ajale tagasi vaadates, läbi kunstiprisma, mis kaardistab ju suurelt öelduna – inimkonna emotsionaalset ajalugu – on pilgud muigel, sest nüüd näeme vabalt seda, mida tookord nähti varjatult.

Haus Galerii on sel sügisel Sirje Rungest ja tema ajast insprireerituna toonud galeriiseintele kaks salapärast, hipilikult nostalgilist kümnendit: 60ndad ja 70ndad. Eksponeeritud on tollel ajal alustanud ja tänaseni meie kunstipilti loonud, seda mõjutanud, ilmestanud ja kaunistanud naiskunstnike tollased teosed, ajast mil “Veenus oli noor”, õide puhkemas ja vilju kandmas. See puhkemisprotsess on nüüd galeriiseintele kogutud justkui mahlakas saak müütilisest ja müstilisest Eedeni aiast, mille meelitava ja muinasjutulise lopsakuse varjus peitub kutse mängule, naiselik lummus, millele oleks patt vastu panna.

Näituse kauniks krooniks on kahtlemata kummardus Malle Leisile.

Sügavat lugupidamist tema naiseliku, korraga graatsilise ja jõulise käekirja vastu tähistavad kaks metafüüsilist ja lummavat kompositiooni. Pehmet abstraktsiooni katavad veel vaiksed, ent juba edasises loomingus võimsad ja kõigele tooni andvad lilled, lilled, lilled. Mäletan seda päeva, kui me neid töid veel koos Mallega, tema vanade mappide vahelt, akna valgusesse tõstsime ja Malle ütles, et ei olegi sellest ajast enam suurt midagi järel. Nüüd ei ole Mallet ennast enam meie seas, ent neil vähestel tollastel piltidel õitsevad lilled siiski.

Malle voogavate ja metsikute õitega harmoneerub Aili Vint ja tema opkunst kui omalaadne nähtus siis ja täna – värvisujutuse haare, mis seob pilgu ja kannab vaataja kusagile teise elu tunnelitesse, sügavasse sisemaailma, mille koridorideks on värvid ja Aili erootika, tema ainulaadne graafikatehnika, niisama isiklik, kui iga kompositsoon eraldi. Ja kohe sekundeerib talle Mare Vint, kes täna joonistab lõuenditele, kelle värvipliiatsi kõlaks on pehmus ja kelle grafiit ei ole kunagi hall. Mare hallid maailmad on nagu Sirje Runge valged lõuendid, kus pea värvitu visuaali mõte on emotsiooni värv, tunde värv, mida on loonud üks lihtne hetk, bassein rohus, latern tänavaserval või üks poeetiliselt arhitektuurne siluett otsekui ajatus linnas.

Näituse niinimetatud kaanetüdrukuks on jõulise joonega, ent ometi nii õrn ja habras neiuportree Mari Roosvaltilt. Mari ja tema maal, hilisemad isikupärased kollažid, armastus foto ja filmi vastu, värvide maagia, mida saadavad sellest aimduvad kompositsioonid on see, mis kõik kokku on algusest peale andnud talle kaugelt äratuntava käekirja. Ka kunstniku kujutatud konkreetsed paigad loovad assotsatsioone igaühes isemoodi, autori selge visoon ümbritsevast kogemusest ei kammitse sugugi. Sama jõulised ja pea et leegitsevad on ka Tiiu Pallo-Vaigu varajased abstraktsioonid, otsekui biomorfsete siseilmade suurendused, mis tähistavad keevalist eelmängu tema hilisema akvarelli sulnisusele ja kollaaži lakoonilisusele, kus paber rõhutab paberit.

Evi Tihemets. Loss. 1966

Ja midagi nii süütult siirast, elutervelt ehedat ja tütarlapselikku on siin, Evi Tihemetsa roosas lossis, millesse on peidetud terve lugu. Narratiiv kulgeb edasi läbi iga tema graafilise lehe, kasvõi “Mõtiskluses”, kus nurgas istub elegantse hooletusega, pikajuukseline keegi, kusagilt 60ndatest 70ndatesse astunud suureks sirgunud Veenus, otsekui kõigi, ent ometi vaid iseendaga.

Lugu jätkub taas abstraksemalt juba Vive Tolli ja tema rahvusromantikaga, ornamendid, mis on vaid Vive ja ei keegi muu. “Merilehmad” galerii seinal autori proovitükina on saanud ornamendiks omaette, märgiks eesti graafikakunsti jõulisematel lehekülgedel. “Lahkuv järv” omakorda osutab poeesiale tööde pealkirjadeski. Ilma pilti nägemata võtab see sõnaühend sõrmest, et enam mitte kunagi lahti lasta.

Vive Tolli. Lahkuv järv. 1967

Eesti naiskunst on ülimalt rikas, mitmekesine ja nimedejada võiks jätkuda. On see näitus Haus Galeriis juhus või meelevaldsus, kuid tõele au andes ei ole selle plejaadi loominguga priisata. Suhtumised olid tollel ajal teised, töid kingiti, see oli noorte autorite elu ja looming, millel ei olnud seesugust nähtavat lõppu, et mõelda tööde kappi kogumisele. Palju liikus teadaolevalt kusagile nõukogude liidu avarustesse ja elu läks edasi. Kunst ja raha kokku ei käinud, looming oli boheemluse ilming, tore oli iseenda ja teiste samasuguste seltsis. Kõik olid omal moel erinevad, ent samas sarnased.

Otsingud surutise situatsioonis on igas kunstiruumis väga huvitavad.

Peidetud sõnum visuaali ridade vahel, milles on pealtnäha rahu, kui pildilt lahkub sinine järv või seisab selles ring, ruut ja kolmnurk, milles ei ole midagi kahtlast, ent milles on ometi tegijatale ja asjasse pühendunutele teada olev intriig. Näituse “Vana Veenus. Noor Veenus” dialoogis kannavad endas ühelt poolt oma aega ja mälestusi, ent teisalt ka sõnumit sellest, milline on intellektuaalse ja loomingulise naise panus ühiskonnas tervikuna. Osa saada sellest kergest muigest, mis algas 60ndatel ja on täna elutarga, väljapeetud, peenetundelise ning teadliku ning viljakana meie keskel, on suur privileeg. Oskus mõista ja näha on prvileeg. Haus Galeriis on võimalus seda privileegi kasutada kuni 23. septembrini, kuni näitus “Vana Veenus. Noor Veenus” veel avatud.

Piia Ausman

Piia Ausman

Piia Ausman on Eesti ühe esigalerii Haus Galerii juht ja omanik, kuraator, kunstikonsultant ja kirjanik. Koos oma kolleegidega tutvustab ta Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.


Loe artikleid (11)