Johanna Maria Mängel: psühhedeelne pillerkaar – 1967. aasta Armastuse Suvi. Follow the White Rabbit

Sügisel on komme meid nostalgiliseks muuta ning suvele tagasi vaatama panna. Kui juba, siis juba: keerame aja korralikult tagasi ja vaatame läbi kaleidoskoobi 50 aasta eest San Franciscos toimunud Armastuse Suve ning seda ümbritsenud ennenägematut sotsiaalset revolutsiooni ja popkultuuri plahvatust.

Seemned panid Haight-Ashbury ristmikul idanema biitnikud, kes 1950ndatel selle San Francisco linnaosa poole liikuma hakkasid. Originaalsed hipsterid nagu Jack Kerouac, Neal Cassady ja Allen Ginsberg veetsid aega 1953. aastal asutatud Lawrence Ferlinghetti City Lights raamatupoes nautides espressot, jazzi ja jointe. Hashbury värvilistes viktoriaanlikes majakestes said nad kokku Berkley Ülikooli poliitiliste aktivistidega, kellega neid sidus teatud mässumeelsus Vietnami sõja, kehtivate jäikade, diskrimineerivate normide ja materiaalsete väärtuste vastu ning siiras soov eneseavardamise läbi lihtsalt, kuid vabalt kogukonnana elada. See põrandaalune alternatiivkultuur tõmbas ligi aina enam noori boheemlasi. Nende seas olid ka Allen Cohen, endine õpetaja Brooklynist, kellest sai subkultuuri peamise meedia väljundi, põrandaaluse ajalehe; The San Francisco Oracle kaasasutaja ning Janis Joplin, keda oma kodukandis Texases julmalt kiusati ja kes nägi Hashburyis pääseteed kohta, kus erisugusust häbistamise asemel tähistati.

Uus põlvkond hakkas ise kultuuri looma, sest neil oli selleks võimalus.

“See, et popkultuur 67ndal niimoodi plahvatas, oli mitme asja kokkusattumus – läänemaailmas, kus elatustase oli üldselt paranenud, tekkis noor generatsioon, kes sai vanematelt taskuraha ning suutis iseenda eest rääkida ja seista. Noortel tekkisid võimalused kultuurist osa saada ja nad võtsid selle üle,” seletab Terminali plaadipoodi pidav Sander Varusk, kes hiljuti Raadio 2s psühhedeelsele muusikale pühendatud saadet tegi. “Muidugi oli ka LSD lahutamatu osa sel suvel toimunust.”

Eelmainitud biitnikud kirjutasid juba eelmisel kümnendil kanepi ja muude uimastite toimest neid seeläbi demüstifitseerides, kuid 60ndatel laboritest välja voolanud lüsergiinhappe dietüülamiid oli midagi mõjusamat. Keemilise ühendi sünteesis 1930ndate lõpus esimesena Šveitsi teadlane Albert Hoffman puhtmeditsiinilistel eesmärkidel.

Esialgu jättis ta aine kõrvale, kuid saatuse tahtel manustas ta seda laboris kogemata, asetades LSDga kokkupuutunud sõrmed oma huultele ning avastades seeläbi selle mõju.

Teisel korral testis Hoffman droogi juba teadlikult ning 1943. aasta aprillis rattaga Sandozi laborist koju sõites sai temast esimene LSD pardal rändaja. 102 aastaseks elanud teadlane manustas väikseid koguseid ainet läbi oma elu, nimetades seda hingerohuks, mis avas ta teadvuse ja sisemise rõõmu. (Tähelepanu! Tegemist on tugeva ja keelatud narkootilise hallutsinogeeniga. Hoffmani näol oli tegemist professionaaliga, seega enne kui oma meeli arendama suundute, pidage nõu keemiku või proviisoriga.)

Ken Kesey ja Merry Pranksterid

Tänu LSD tagasihoidlikule sõltuvusintensiivsusele kasutati seda aastaid enne keelustamist psühhoteraapias abiainena. LSD kui potentsiaalse sõjarelva vastu hakkas peagi huvi tundma CIA. Viidi läbi uuringud, kus vabatahtlike peal psühhedeelikumi mõjusid katsetati. Muule maailmale vallanduski psühhedeelia, kreeka keelsetest sõnadest psyché, “hing” ja délos, “avalduma”, peagi pärast seda, kui eksperimendis osalenud Ken Kesey oma kogemust omapärasel viisil jagama hakkas. Nimelt, 1965. aastal kutsus ta kokku hingesugulastest Merry Pranksterid, kelle seas oli Neal Cassidy ja muud Hashbury rahvast; ostis vana koolibussi, mis sai nimeks Further, käis selle psühhedeelse pintsliga üle ning asus kanistritega teele mööda rannikut oma Acid Teste läbiviima. LSD-ga vürtsitatud vett ja Kool-Aidi jagati kõigile, kes soovisid kogeda, nagu Allen Cohen ütles – “universumi ja olemise ilu”.

Pranksterite seiklustest kirjutas oma The Electric Kool-Aid Acid Test raamatus ajakirjanik Tom Wolfe ning nende dokumentatsiooni saab näha 2011. aastal avaldatud Magic Tripis.

Peagi ristusid Pranksterite teed ka LSDga väetatud viljakal loomingupinnasel maad võtvate muusikutega nagu Jorma Kaukonen ja Jerry Garcia. Viimane pani kokku the Warlocks nimelise grupi, kes Acid Teste oma psüheedeelse sümfooniaga saatma hakkas. Hiljem arenes Furtheri majabändist legendaarne Grateful Dead, kelle lugu “That’s It for the Other One” on kirjutatud just Pranksteritega veedetud ajast teel.

Uus droog pani inimesed teistmoodi looma, kuulama ja kogema.

Haight Ashburysse naastes toodi kogetu sinna kaasa, inspireerituna Nevadas Red Dog Saloonis peetud psühhedeelsetest pidudest, hakati San Franciscos Family Dogi nime all sarnaseid üritusi korraldama ning õhkkond hakkas Armastuse Suveks vaikselt küpseks saama.

Psühhedeelia Hashburys

Ümbruskonda täitsid pidude jaoks kohalike kunstnike, Wes Wilsoni, Stanley Mouse’i ja Alton Kelley kujundatud kirjud ja hüpnootilised plakatid, mis kutsusid kõiki Avalon Ballroomi või Fillmore Auditooriumisse psühhedeelsele reisile. Igal õhtul sai Bill Hami psühhilt vedela valguskunsti taustal esinevaid bände nagu Kaukoneni Jefferson Airplane, Joplini Big Brother and the Holding Company ning loomulikult Grateful Dead kuulamas käia.

Grace Slick

“Me mängisime tasuta ja palju, iga päev oli pühitsemine,” on Jefferson Airplane’i lauljatar Grace Slick meenutanud. Koos oli loodud omamoodi utoopiline ühiskond, kus elati koos semi-kommunaalselt, toetati vasakpoolsust, peeti lugu esoteerikast ning loeti Tibetian Book of the Deadi. Peagi pani San Francisco Chronicle kolumnist Herb Caen uusboheemlastele nimeks hipid, ning Hashburys toimuv hakkas aina enam avalikkuse teadvusesse jõudma.

1967. aasta jaanuaris Golden Gate Parkis toimunud üritust Human Be-In võib pidada Armastuse Suve eelmänguks. Kogunemise eesmärgiks oli protesteerida LSD keelustamist, mis oli jõustunud 66. aasta oktoobris. Peakorraldaja, kunstnik ja San Fransisco Oracle’i kaaslooja Michael Bowen, kutsus teiste seas kokkutulekule kõnelema ka endise Harvardi psühholoogia professori Timothy Leary. Pärast psilotsübiinseente kogemist, alustas ta kolleegi ja sõbra Richard Alpertiga Harvardis LSD uuringud ning leidsid, et turvalises ja sobivas keskonnas on LSD teadvuse avardamisel ning enese ja maailma mõistmisel pigem kasuks kui kahjuks. Alpert vallandati pärast aine keelustamist ning Leary lahkus vabatahtlikult.

“Selliseid Learysid on vaja, et inimeste kujutelm tööle saada. Mitte, et need on inimesed, kelle järgi peaks julgustama elama, aga kui poleks nii segaseid, aga värvilisi isiksusi olnud, kes oleks näidanud, et on võimalik nende moodi elada, siis oleks inimesed võib-olla palju ujedamad olnud,” ütleb Varusk. Nii olidki Human Be-Inile kogunenud 30 000 inimest tunnistajaks Leary legendaarsele “Turn on, tune in and drop out” kõnele inimlikkusest ja rahust ning paljud osalejad tundsid, et see oli justkui pühalik kinnitus sõnumile, mida psühhedeelne kultuur esindas.

Lood San Franciscos toimuvast levisid hoogsalt eriti läbi muusika.

Juuni alguses ilmunud biitlite Sgt. Pepper ning natuke peale seda lansseeritud Jefferson Airplane’i Surrealistic Pillow olid vast kõige paremini kuuldud psühhedeelia sõnumid. “Surrealistic Pillow’l oli kaks väga tähtsat noori ühendavat tähenduslikku lugu – Somebody to Love ja White Rabbit, mis kutsus kõiki kaasa Alice’i LSD urgu,” kinnitab Varusk. Ja kaasatulijaid oli ning Hashburys valmistuti masse vastu võtma. Kohalik radikaalne rühmitus Diggers ning San Francisco Oracle lõid Armastuse Suve Volikogu, mis lahendas eluaseme, toidu ja meelelahutusega seotud küsimusi. Loodi tasuta pood ning kuna vaba armastuse ja vaba meelteavardamisega käivad kaasas ka suguhaigused ja bad tripid avati ka vabatahtliku arsti Dr. David E. Smithi abil kliinik, kust käis päevas läbi ca 250 patsienti.

Suvi kulmineerus Monterey Pop Festivaliga, mis oli esimene omataolistest ning pani aluse festaritraditsioonile. Seal said esimest korda kokku Airplane, alles suminat tekitav Hendrix, Mamas and the Papas ning biitlite suur eeskuju india muusik Ravi Shankar. Grateful Dead suhtus alguses skeptiliselt ning neid tuli pisut moosida, kuid pärast kinnitust, et kasum läheb muusika ja psühhedeelia toetuseks oli bänd nõus. Seal esitas Joplin ka oma interpretatsiooni Big Mama Thortoni „Ball and Chain“ loost, mis viis ta karjääri kõrgematesse sfääridesse. “Meid ümbritses suurepärane muusika ja suurepärane kunst. Kõik tantsisid koos, universum läbi meelte triivimas,” meenutas Stanley Mouse ühes The Guardiani artiklis. See ilus aeg hakkas aga läbi saama.

Pressi ja peahoovuse huvi aina kasvas ning peagi paisus asi nii suureks, et mull lõhkes ja kõik voolas välja päris maailma ning oli aeg kosmilisest unenäost ärgata.

1967. aasta sügiseks olid enamus algsetest visionääridest Hashburyst lahkunud, mõned liikusid alternatiivset eluviisi jätkates teistesse kommuunidesse, mõned läksid tagasi ülikooli ja tööle. Põrandaalune revolutsioon oli liiga laiali valgunud ning aina rohkem ühines sellega pigem jäljendajaid kui osalejaid – paljud ei sattunud sinna enam orgaaniliselt, et elada liikumise alguses tekkinud põhiväärtuste järgi, vaid imbusid kohale pealiskaudse illusiooni – vaba armastus ja droogid – vines. “Kõik liikumised saavad kunagi läbi ja asjad hakkavad tavaliselt käest ära minema siis, kui pole enam kompaktseid skeenesid, vaid üleüldised mõisted, millega kõik tahavad kaasa minna,” ütleb ka Varusk.

Paratamatult tekkisid probleemid kodutuse ja nälja ning kangemate narkootikumidega, sh heroiin, seotud üledoosidega. Isegi Woodstock, mis oli ilmselt kõige mastaapsem ja jaatavam näide põrandaaluse liikumise toimimisest mullist väljaspool ei suutnud asjade vältimatut käiku muuta. Läbi vägivaldsete protestide teravnes konflikt võimu ja selle vastandajate vahel, ning peale Vietnami sõja lõppemist tekkis punk, mis tõrjus hipid lõplikult tahaplaanile.

Armastuse Suve järelkaja

Paljud olid siiski Armastuse Suve aadetest mõjutatud ning püüdis rakendada mitmesuguseid reforme probeelmide nagu seksuaalvähemuste ja naiste õigused, soolised rollid ja keskonnakaitse lahendamiseks.

Enamus tänaseni olulistest ja aktuaalsetest sotsiaalpoliitilistest liikumistest said alguse just siis.

Psühhedeelia kultuurseid mõjutusi on igal pool meie ümber. Trippy rock postrid ja kaleidoskoopiline disain on tulem Wilsoni, Mouse’i jt loomingust, muusika festivalid ja staadion tuurid joonduvad Monterey järgi ning isegi Gary Andersoni loodud Mandalal põhinev taaskasutuse logo on otseselt mõjutatud tollest ajastust. 2010. aastast on psühhedeelne muusika uuesti vallandunud ning lisaks tuntumatele nimedele nagu Tame Impala ja MGMT, soovitab Varusk kuulata ka Ghost Wave’i ja Liverpool Psych Festi iga-aastaseid kogumikke. Isegi kohalikud Nõukogude hipid jõudsid suve algul kinoekraanile ning nende manifest Müürilehte. Armastuse Suvi võib läbi olla, kuid siis tekkinud teadlikkus ja selle mõjud on tühistamatud.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (4)