Taavi Veskimägi: mis on Eesti plaan peale eesistumist?

Statistikaamet tuli välja Eesti majanduskasvu numbritega II kvartalis – kasv 5,7 protsenti. Meedias tekkis eufooria: meil läheb hästi. Juba I kvartali majanduskasvu numbri foonil kukkus majandusarengu teema täielikult üldisest avalikust arutelust välja. Aga kvartaalsed numbrid ei ütle Eesti majanduse tegeliku seisu kohta midagi. Võib-olla kõige enam seda, et meie jooksva sahmerdamise ja majandustulemuste vaheline seos on nõrk.

Struktuurselt ole midagi muutunud. Väljakutsed on samad, mis aasta tagasi, kui kvartaalne majanduskasv oli väga tagasihoidlik. Või isegi vastupidi, trend on ikka sama – kasv tuleb tööst, mitte lisandunud tarkusest. Võib ju öelda, et majanduskasv ületab niigi potentsiaali, aga probleem ei ole mitte see, et ületab, vaid et potentsiaal on madal. Ja riigina puudub meil jätkuvalt hea plaan majanduse struktuursete väljakutsetega tegelemiseks. Kõik plaanid on kohe peale nende valmimist heidetud kõrvale. Need ei leia mingit kasutust.

Olen 20 aasta jooksul osalenud ametniku, poliitiku või eksperdina valdava osa Eesti majandus- ja riigihalduse poliitika aluseid sõnastada püüdvate dokumentide koostamisel. Strateegiate koostamise protsessid ja arutelud on olnud alati nauditavad, isiklikus plaanis inspireerivad. On olnud võimalus õppida parimatelt oma ala ekspertidelt. Kohe meenub hästi positiivsest ja konstruktiivsest vaimust kantuna tehtud eksperdi töö Eesti majanduspoliitika kriisist välja toomise Valge paberi koostamisel. Peaminister Taavi Rõivase tellimusel valminud majandusarengu raporti koostamine oli vaimu värskendav ja tulemus igati kvaliteetne.

On aga täiesti demoraliseeriv, et nendel strateegiadokumentidel puudub mõju Eesti riigi juhtimisele, kuigi just Riigikogu ja valitsus on olnud ise nende dokumentide tellijad.

Majandusarengu töörühma raport Eesti majandusarengu edendamisest kõlbaks igati aluseks võtta ka praegusel valitusel, ning seda vaatamata kvartaalsele majanduskasvule.

Ma kirjutan seda juttu seetõttu, et aja jooksul on plaani puudumine saanud üha selgemaks. Ja kindlasti ei ole ma ka ise sellest süüst puhas. Viimasel Riigireformi Radari kolleegiumi arutelul valitsuse riigireformi tegevuse üle tekkis küsimus, kas keegi teab, mis on Eesti plaan peale eesistumist. Keegi ei osanud midagi öelda. Keegi ei teadnud. Küllap on Vabariigi Valitsuse tegevuskava kuskilt leitav, kuid ilma seda konkreetset dokumenti avamata ei tea keegi suurest pildist midagi. Sest kõik strateegilised, valdkonnaülesed plaanid on jäetud mingil põhjusel kõrvale, rakendamata. Poliitilis-administratiivne päevakord on ametkondade büroopoliitilistest plaanidest dikteeritud alt-ülesse, plaanid on valdkonnapõhised ja mitte strateegilistest valdkonnaülestest eesmärkidest kantud.

Riigi arengut ei ole võimalik juhtida 50 arengukava abil ilma terviklikku pilti omamata. Keegi ei suuda neid haarata peale nende koostajate. Aga juhtimise teooriast teame, et juhtimine ei ole see, mida sina teed, vaid see, mida sa võimaldad teistel teha.

Keegi ei saa panustada eesmärkide saavutamisse, kui ei tea, mis need on.

Ettevõttes viib strateegia puudumine, olgu siis kirjutatud või kirjutamata, olukorda, kus müügiosakond müüb midagi, mida tootmine ei plaani üldse valmistada. See lõpeb ettevõttes varem või hiljem pankrotiga.

Eesti Tööandjate Keskliidu majandusarengu töörühma juhina võin öelda, et ettevõtete ebakindlus kohaliku keskkonna osas on kasvanud. Varem oli võimalik suures plaanis öelda, mis on Eesti majandusmudel, majanduspoliitika printsiibid, mida tehakse ja mida EI TEHTA. Mida ettevõtjad võisid oodata. See polnud küll vajaliku selgusega artikuleeritud, kuid me tajusime, et tasakaalus eelarve, proportsionaalne maksustamine koos madalate maksumäärade ja laia maksubaasiga, valitsuse minimaalne osalemine reaalmajanduses, konservatiivne rahapoliitika või õigemini rahapoliitika puudumine jne olid eeldused, millest poliitikate kujundamisel lähtuti.

Ja tähtis pole, kas eeldused olid head või halvad. Tähtis oli, et need olid olemas ja kõigile selged. Nüüd tajume, et need printsiibid enam ei kehti, vähemalt mitte täielikult, kuid keegi ei ole nende asemel ka midagi uut defineerinud. Mis on Eesti majandusmudel? Mida tehakse ja mida ei tehta? Plaani puudumine mõjutab meie kõigi heaolu. Ilma plaanita keskmiste sissetulekute tasemelt rikkamaks ei saa.

Kirjutan selle loo, sest ehk see aitab initsieerida arutelu, mis on Eesti plaan peale eesistumist. Riigikogu valimised suruvad varsti peale ja tegelikku tööaega on järel kesiselt. Jaanuaris 2018 on sellega hilja tegeleda. Paljud ametnikud on omavahel öelnud, et teeme eesistumise ära ja siis tõmbame joone alla. Kas peale pidu tuleb pohmakas? Inimesed saavad seda endale lubada, riigid mitte.

Allikas: Taavi Veskimägi blog