Kadri Kroon: päikesevarjutus – kohtumine jumalaga

Augusti teises pooles vallutas Ameerika täielik päiksevarjutushullus. Hulk tuttavaid plaanisid sõita maha mitu tuhat kilomeetrit, et oma silmaga täielikku varjutust näha. 100% päiksekate oli nähtav kitsal maaribal läbi maa ja sinna vööndi tundus pool Ameerikast teel olevat. Räägiti meeletutest ummikutest ja juba aasta eest broneeritud hotellidest.

Läbi viie osariigi varjutatud päikse suunas

Olin pehmelt öeldes skeptiline kui laupäeval New Yorgist välja suunduvate teosammul liikuvate autode voolus end teele sättisime. Algfaasis tundus täiesti võimatu esmaspäeva pärastlõunal 21. augustil õigeks ajaks Lõuna-Carolinas kohal olla. Läbida oli vaja vähemalt 1200 km. Tahtsin ikka paar korda autost välja astuda ja lähimas lennujaamas New Yorgi poole suunduvale lennule end peale suruda. Pealegi olin korra elus osalist varjutust näinud. Ausalt öeldes ei olnud muud mälus, kui see, et vahtisime läbi prillide rannas paar korda päikse poole, mingi must laik on meeles ja ega rohkemaks huvi polnudki.

Ettevalmistusfaas jäi meil teiste varjutusfännidega võrreldes põgusaks, suisa kesiseks. Päiksevarjutusprille püüdsin New Yorgi poodidest tulutult leida, kõik olid ammugi otsas. Hea äri oli ka internetis lõppenud, prillid läbimüüdud. Surfasin siis igaks juhuks kõrvalistmel netis, et alternatiivseid meetodeid päikse jõllitamiseks uurida ja aru saada millal prillid pähe tuleb panna ja millal ära võtta. Keevitusprillide hankimine ehituspoest oli alternatiiv, leidus ka seletusi kuidas hommikusöögihelveste karbist endale vaatamisseadeldis konstrueerida.

Alul arvasin naiivselt, et kogu varjutuse ajal tuleb prillidega ringi jalutada ja ka prillid ees autot juhtida. Vot selline hirm oli pimedaks jääda. Lugesin ka mõned soovituslikud artiklid teemal, kuidas labase mobiiltelefoni või seebikarbiga pilte teha. Teooria tundus juba keeruline, praktika osutus hiljem veelgi võimatumaks. Õnneks oli sihtpunktis igasugu tasuta prille lademetes ja igaühel meist oli lõpuks suisa mitu paari erinevate logodega vaatlusprille. New Jersey‘st kihutasime nii, kuidas liiklus lubas, läbi ja nautisime Cape May’st praamiga üle sõites päikeseloojangut ja delfiinide vettehüppeid.

Pooleteise tunniga jõudsime laevaga Delaware’i osariiki. Ainuke vaba hotellituba haises nagu kopitanud peldik, hommikuvalges sättisime end kiirelt teele. Veetsime esimese poole päikselisest päevast Rehoboth Beachil istumisest kanget keha lõõgastades. Looduskaitse all oleval lõputul rannaribal oli koertega rannas viibimine imelikul kombel lubatud. Ujusime siis koos koertega võidu ja püüdsime koos hiinlastega pika nööri otsa kinnitatud kanakoibadega sinikrabisid.

Edasi viis kiirtee meid Virginia osariiki. Kohe piiril saime aru, et oleme jõudnud Trumpi valijate pärusmaale. Bensiinijaamas oli toiduks frititud krõbekana ja marineeritud seakõrvad. Tõeline lõunaosariikide toit. Nende kõrvale pakuti igasugu versioonis konföderatsoonilippe ja lipuvärvides sümboolikat. Osta kas plätud või võtmehoidja, voodipesust rääkimata. Lisaks veel oli bensukas megaannus ilutulestikke, pardivilesid ja muud jahimeeste stuffi. Pauguta nii kuis hing ihkab, püsse ainult millegipärast ei müüdud.

Virginia moto – Virginia is for lovers – oleks võinud vabalt vahetada loosungiga – Virginia is for haters. Neil ei olnud siit kaugel Charlottesville’i sõita.

Virginia rannakülad seevastu tervitasid meid troopilise kuumuse ja värskete mereandidega. Sõime otse kalurisadamas kõhu molluskeid täis ja panime edasi Carolinade suunas.

North Carolinas esmaspäeva hommikul ärgates oli taevas pilves mis pilves. Tekkis väike pabin, et kogu tee on asjate ette võetud. Kiirteedel olid väljas hoiatussildid, et varjutuse ajal teele seisma ei tohi jääda ja juba hommikust saati tuli igaks juhuks tuledega sõita.

Meie sihtpunktiks oli Lõuna-Carolinas Columbia linnas asuv Lõuna-Carolina ülikooli linnak. Ka Columbias olid pilved täitsa olemas. Variant oli riskida või suvalises suunas igaks juhuks edasi kihutada. Valisime riski ja see tasus end ära. Campuses olid nii planetaarium, NASA otseülekanne kui hordide viisi amatöörastronoome ja piltnikke, kes kõik lahkelt oma kaameratest valmis pilte näitama ja muidu asjatundlikke selgitusi andma. Leidus päiksevarjutusfriike, kel üles sätitud võimsad valgusandmete kogumise masinad, meeletult keerulised projektsiooniaparaadid ja pikkade torudega kaamerad.

Oma osa unustamatu atmosfääri loomisel oli ka ajaloolisel ülikoolilinnakul. Kogu setting tundus täpselt nagu filmis. Igaks juhuks mainin, et sooja oli kõvasti üle 30 kraadi, ehk higi voolas ojadena, aga varjutuse saabudes ei olnud sellele aega mingit tähelepanu pöörata.

Sünnitamine, abiellumine & päiksevarjutus

Umbes tund enne täielikku varjutust hakkas valgus tasapisi tooni muutma. Ärevuses rahvamassid vahtisid muudkui prillidega taeva poole, et kui suur see vari päikse peal juba on. Osaline päiksevarjutus oli lihtsalt ahaa-elamus. Mida aeg lähemale, seda rohkem hakkas sisse tulema mingi seletamatu värin. Võtsime oma positsioonid observatooriumi kõrval suure ombupuu all sisse. Suhtlesime naabritega ja saime teada, et koerad ei vaja prille, sest neil on sisse programmeeritud tarkus otse päikesesse mitte jõllitada. Valgus muutub üha enam hallimaks ja meenutab fotostuudio värvitoone. Umbes 10 minutit enne ei suuda ka mina enam mitte päikest vahtida. Kontrollimatult läheb pea taeva poole ja prillide läbi kiikan, mil määral veel valguseriba paistab.

Loodus muutub vaikseks, linnud enam ei laula.

Puulehtedelt tulevad maapinnale ussikujulised piklikud varjud. Väga ainulaadsed, süüvivad kindlasti eluks ajaks mällu. Siis ongi 99% ja mõni päiksekiir veel küljepealt näha. Võtan telefoni ja filmin, kuini saabub 100%. Absoluutne pimedus. Üle väljaku kostub sadu kordi OMG!!!

99% ja 100% on väga erinevad.

Nagu öö ja päev sobiks siinkohal hästi öelda.

Täpselt kaks minutit on nüüd aega totaalse päiksevarjutuse efekti endasse ahmida ja näha kuidas kuu päikse täielikult kinni katab.

Kohe, kui tekib halo ümber tumeda kera, valdab mind sõnulseletamatu tunne. Saabub teistsugune reaalsus, nagu 3D prillid oleks ees. Tunne nagu suhestuks otse jõududega, kelle võimuses on ühe sekundiga muuta kogu meie maailma. Avaldub pilt, kus kõik on harjumuspärasest teisiti. Sina oled selles maailmas nii pisike ja jõetu.

Hetkega saabus paanika, olin nagu mõistuse poolest halvatud. Pimedas suutsin ära kaotada spetsiaalsed päiksevarjutusprillid, telefoni ja ei tajunud midagi enda ümber. Ühtki pilti ei õnnestunud teha, totaalne pildifiasko, aga see ei häirinud karvavõrdki. Mind valdasid võimsad emotsioonid, pisarad voolasid iseenesest mööda põski alla. Oleksin justkui kohtunud jumalaga ja vaadanud talle kaks minutit otse silma. Jõllitasin suu ammuli otse päikesesse ja uurisin selle aurat. Kedagi teist nagu polekski sel hetkel maailmas olnud peale minu ja päikese. Täielik eraldumine ja vaikus.

Emotsiooniskaalal paneksin selle kogemuse kolmandale kohale sünnitamise ja abiellumise järel.

Päiksevarjutuse lõppedes olin endale juba mõttes lubanud, et pean seda veel elus kogeda saama. Tagasiteel nähtud ajalooline istanduseomanike rahadega ehitatud Charleston ja kaunis Myrtle Beach ei suutnud kogetud emotsioonidega enam kuidagi võistelda. Kui midagi veel liigutas, siis see, et meie Charlestoni restoranist kolm tänavanurka edasi pussitas keegi hull restoranis suvalist sööjat. Aga ka see pantvangidraama tundus varjutusega võrreldes täitsa pisike seik.

Kadri Kroon

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri on Edasi toidu-, veini- ja reisirubriigi toimetaja. Loe artikleid (20)