Kaidi Laur: nabast & tähtedest

Foto: Lima Andruška, Flickr, Creative Commons

Inimese üheks peamiseks probleemiks on uskumus, et ta on päike päikesesüsteemis, kus kõik tiirleb ümber tema. Omamoodi on see mõistetav, sest kõik, mida kogeme, kogeme ju enda sees. Sünnist surmani oleme oma elu peategelased. Kuid taoline enesekesksus tekitab tunnelvisiooni ja välisest maailmast saab jube isiklik. Ca 7,5 miljardit päikest päikesesüsteemis ei tundu loogiline või, mis?

Su kaaslane rääkis, kuidas talle ei meeldi inimesed, kes tahavad kogu aeg käest kinni hoida? Ja sul tuli meelde, et just eile sa igatsesid sõprade juures rohkem lähedust ning võtsid tema käest kinni? Su ema rääkis, et tal on tunne, et ta enam ei jaksa kõike ise teha ja sa tundsid süütunnet, et pole teda aidanud? Su töökaaslane karjus su peale? Poemüüja nähvas?

Meil on sügaval alateadvuses uskumus, et kogu universum tiirleb meie ümber. Mina olen süüdi. Mina tegin seda. Minu pärast. Mina ütlesin midagi. Mina tegin midagi valesti. Mina. Mina. Mina. Maailmal, riigil, poliitikutel, facebookil – kõigil on vandenõu meie vastu.

Don’t shoot the messenger, aga maailm ei pöörle ainult sinu ümber. Ega minu. Ega tema. Kahjuks on nii, et väga-väga vähesed tegevused, mida teised teevad, on kuidagi isiklikud ja sinuga seotud. Kui keegi räägib sind taga, siis ta ei räägi tegelikult sinust, vaid enda puudustest, ignorantsusest, kadedusest. Inimesed, kes karjuvad sinu peale, ei karjuks, kui neil oleks hästi. Absoluutselt kõik inimesed elavad oma elu, ka siis, kui sina oled nende kõrval, ees või taga. Mõned teemad on meiega tõesti isiklikult seotud, aga mõtiskelud nagu “ma olen halb/ vale/ mitte piisav/ tegin midagi valesti/ vms” on ülemõtlemine, mis hoiab meid halva tuju nõiaringis ega teeni meid mitte kuidagi.

Proovi üks päev end eraldada uskumusest “olen maailma naba”. Vaata, kas muutud palju vabamaks, rahulikumaks ja seeläbi õnnelikumaks?

Kui õpid nautima, et oled üks tähtedest ja mitte Päike ise, siis näed, milline vastutus, pinge su õlgadelt selle mõttemuutusega langeb?

Asi on selles: kui sa aktsepteerid, et oled üks 7,5 miljardist, siis see ei tee sinu elu mõttetumaks. Sina saad ikka elada ja mõtestada oma elu, tegeleda asjadega, mis sulle on olulised, kuna keegi teine ei saa seda nii ehk naa teha. Samuti ei muutu sa vähem olulisemaks. Asendades uskumuse “olen maailma naba” uskumusega “kõik kannatavad”, märkad, et miski ei muutu sinust väljaspool, vaid sinu sees. Järsku on vähem solvumisi. Suurem rahu. Kergem asjadel minna lasta.

Oo, ma tean, et see pole lihtne.

See nõuab teadlikkust ja pidevat meeldetuletust, et kõik inimesed elavad oma elu, sinust sõltumata ja tavaliselt pole teistel inimestel kõige vähematki pistmist sinu välimuse, jutu või tegudega, vaid nende reaktsioonid on seotud nende elu, maailma, kogemuste ja uskumustega.

Ja kui kõikidest solvumistest üks on isiklikult sinu vastu, kas pole siis kergem mõelda, et ülejäänud pole?

Negatiivsete teemadega on kuidagi lihtsam omaks võtta ideed, et äkki need pole tõesti isiklikud, aga positiivsete asjadega on veidi keerulisem. Paljud meist tahaks mõelda, et muudame maailma paremaks kohaks ja päästame hingi hukatusest. Terapeudiks ja joogaõpetajaks õppimine on olnud elu parim kool, mõistmaks, et mina terapeudi või joogaõpetajana ei tervenda või päästa kedagi seljavalust, vaid inimene ise valib midagi oma elus muuta või inimese enda tahtejõud ja pingutused toovad talle soovitud tulemused.

Muidugi võib endale õlale patsutada ja õnnestumiste korral vahuveini avada. Oht, mille küüsi satume, on jääda sõltuvaks kõrghetkedest ning vältida igasugust negatiivset. Seejärel me ei naudi enam elu, vaid peame kogu aeg midagi veel paremat, suuremat, erakorralisemat tegema. Ja, kui me siis oma eesmärke ei peaks saavutama – millal on küllalt? -, siis tunneme pidevat läbikukkumist.

Seoses teiste päästmise, õpetamise ja tervendamisega tõusevad minul kõik ihukarvad püsti, kui sinna juurde käib sõnad “ma teen su…” (terveks/ õnnelikuks/ rikkaks). Pigem – aita mind, näita suund ja ma teen end ise terveks, õnnelikuks ja rikkaks.

Mulle meeldib idee, et vaba olemiseks ja elu nautimiseks pean õppima oma mõtteid treenima. Üks mu viimase aja treeningutest on olnud olla teadlik, millal liigun ringi maailma nabana ja muuta see ümber uskumuseks, et olen küll oluline ja eriline, aga täpselt sama oluline ja eriline nagu kõik teisedki. Üks miljarditest. Nüüd ma juba märkan, kui solvun, mossitan või ego jalgu trambib ning nii mõnigi kord olen seetõttu valinud midagi muud teha, öelda, käituda või kergemini halva tuju nõiaringist pääsenud.

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (20)