Hannes Kuhlbach: lahkunud koolivennale. Järelehüüe

Foto: Angelo Juan Ramos, Flickr, Creative Commons

Mõnda uudist ei oota kohe kindlasti. Seda ootamatum, rabavam, isegi julmem on hetk, mil see teadvusesse jõuab. Tema rännak on lõppenud. Kõik on möödas. Kõik jäi pooleli. Kõik tundub nii ebaõiglane.

Teiseks emotsiooniks on süü. Mida oleks saanud mina teha, et nii poleks juhtunud ? Vist eriti midagi, ütleb mõistus: elame ju kõik juba ammu oma täiskasvanuelu, kõnnime omi radu, mis vahel harva üksteisega kokku puutuvad. Ega mina pole tema valvaja, tõuseb sisemuses isegi protest. Teatud eas peab perearst olema lähemal kui oma telefon.

Kolmandaks emotsiooniks on viha. Kuidas see ikka nii saab olla, et minu aastakäigu mehel ei märgata, uurita või leita, mis tal viga on, et ühel hetkel nii järsku, nagu noaga lõigatult, lõpp tuleb. Seda peaks ju keegi tegema, hoolt kandma, ülevaatusele kutsuma! Viha taga on mõistagi enese hirm Suure Tundmatu ees, kes meid kõiki ühel hetkel endaga kutsub. On hirmutav ja samas ainuvõimalik, et me seda hetke ette ei tea. Kuid see tuleb, vääramatult.

Tegelikult annab kaaslase lahkumine mitu perspektiivi inimeseks ja sõbraks olemisele.

Olenemata sellest, kas kohtume lasteaias või ülikoolis või kusagil nende vahepeal, on sõber üks tähtis tegelane igaühe elus. Mälupildid sügisretkest, ägedaks kiskunud korvpallilahingust või ühiselt põetud eksamipalavikust on alati kantud tunnetest. Võib tunda piinlikkust, heldimust, toetust, aga ka pahameelt, üksijäetust või isegi reetmist. Kõik need tunded saavad inimeses tekkida ainult seoses teisega ja teistega. Inimene elab oma elu suhetes teiste inimestega. Isegi kui aeg kunagised sõbrad ja kaaslased lahku viib, jääb ühiselt veedetu nende mälestustesse alles. Midagi seletamatut ja tähenduslikku jääb möödanikust kummagi sisse. Tunnen, et just nüüd, pimenevate päevade saabudes, pean seda jagama.

Esmatutvus ja -mulje meenutab noormeest, kes suurde linna tulles oli ühelt poolt ärevil ja teisalt ootusrikas. Esimesed kuud, mille sees “šeflus” kolhoosipõllul, õhtune koroonamäng koos hapu Moldaavia lauaveiniga ja omalaadse vennaskondliku tunde tekkimine, sillutas tee ühisele pingutusele õpingutes. Eks see ole alati mõnes mõttes isiklik teema, kuidas keegi teadmistepõllul töötamist hindab, kuid teatav konkurents on ka siin meeles. Kes tahtis olla tublim, kes mitte silma paista, kes mitte viimaseks jääda, kuid ikka mõlkus mingil kujul meeles ka järjestus, kes kuhu asetub. Olid oivikud, olid keskmikud, olid servapealsed mehed, aga me olime koos.

Me saame endaga tuttavaks läbi teiste.

See juhtub mitu korda elus, igal korral, iga uue sõbra ja kaaslasega, lisandub mingi rakurss, nüanss, tahk. Lasteaiast vanadekoduni oleme heal juhul ümbritsetud inimestest, kes meile korda lähevad ja kellele meie midagi tähendame. Neid esialgu lisandub, siis jäävad nad püsima, osad hajuvad kaugemale ja lõpuks hakkab Suur Tundmatu neid ükshaaval ära viima. Jaan Krossi parafraseerides oleme kallid kaasteelised, kes mingi lühema või pikema osa oma eluteest kõrvuti kõnnivad. Kaaslasega on tee alati kergem, tolm mitte nii lämmatav ja päike mitte nii kuum. Ja kui juhtub olema lörtsine või Eesti moodi s…. ilm, on koos kindlam minna, kaamos ei poe niivõrd lihtsalt põue. Jagatud raskused lähendavad, olgu selleks koolitükid, töised või isiksuslikud läbielamised.

Mõned head aastad tagasi kohtusime juhuslikult Hiiumaal, suvises lämbuses ja rõõmsas üllatuses. Lugesime üles lapsed, saavutused ja käimised, tundus, et mõlemad olime elu põhivoolu sisse saanud. Mis siis tõeliselt huvitab, küsisin? Noh, tööd on tehtud ja raha on ka tulnud, tahan nüüd rohkem endale ja perele elada. Elus jõuab palju, arvas ta. Jajah, eks tegija jõuabki, tuleb nõustuda. Niisama kohapealistujaid meie grupis ei olnudki, need pudenesid välja.

Meeskonnavaim, üks kõigi eest ja kõik ühe eest, kõik on võimalik, Eesti eest – need tunded ei paisunud tihti sõnadeks, kuid ühendasid ja andsid julgust maailma muuta, noorte meeste tuhinapäraselt.

Midagi me kindlasti suutsimegi – enda, oma pere, kogukonna ja selle kaudu meie kõigi arenguks ja edasiminekuks. Murrangulised ajad on meie kõigi elukangasse sisse kootud. Võib-olla selles ongi (osaline) selgitus – kui süda põles palava leegiga, siis ühel hetkel põletas see südame läbi. Aga selles põlemises oli hoogu, oli rõõmu ja midagi, mida sellele teele, kus nüüd üksinda tuleb kõndida, kaasa võtta. Me kõnnime mõttes sinuga, kallis koolivend. Head teed.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (6)