Hedvig Hanson: elu pole ainult laulmine

Kooli alguse puhul võib ikka siit-sealt kuulda mõtet: ”Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina!” Sa kas kuuled seda vähe lootust andvat sõnumit raadiost laulusõnade kaudu või siis juba oma peas kajana vasardamas. Nii võib juhtuda küll. Muidugi on lollus ja tarkus suhtelised mõisted ja ehk me elu lõpus ei oskagi vastata nendele kõige suurematele küsimustele – kust me tuleme ja kuhu läheme või kui lõpmatu on lõputus… Ometi usun ma, et meie elu on ses suhtes tõeline kingitus – me võime saada oluliselt targemateks ja teadlikemateks, kui oleme avatud, kui me õppimine kestab terve elu. Et me ei peaks surema lollidena.

Olgem ausad, koolides me õpime suhteliselt vähe, kui kõrvutada seda õppega, mis tuleb läbida Elu Ülikoolis. Oma lapsi septembris kooli saates mõtled ikka ja jälle selle peale, mida ise oled koolis õppinud, mida sealt saanud ja mitte saanud. Tjah, minu varajane kooliaeg jäi  kaheksakümnendatesse ning sealtmaalt on pigem meeles traumeerivad mälestused kurjadest nõukaaegsetest õpetajatest, totalitaarsest režiimist ka koolis, kus õpilasel polnud mingeid õigusi, vastupidiselt tänapäeva vabadusele.

Miskipärast meenub mulle algkooliajast kohe üks kolossaalsetes mõõtmetes botaanikaõpetaja, kes käis söögivahetunni ajal lapsi kontrollimas, et pekitükid kastmest oleksid söödud!

Ükskord, kui mängisin vahetunni ajal koridoris seisval klaveril, õiendas üks õpetaja minuga, et pean klaveri kinni maksma! Koolivormikontroll enne tunde oli range, justkui müürina valvasid õpetajad, et kellelgi poleks teksaseelikut või välismaiste kirjadega pusa koolivormi peal. Siiani kaigub meeles ühe eesti keele õpetaja madal resoluutne lause teisele õpetajale: “Küll me nad päeva jooksul kätte saame!” See oli öeldud nende kohta, kes jooksikutena kuidagi läbi kontrollmüüri pääsesid.

Kui mu pinginaabrile tehti silmanägemise parandamiseks kõrvaaugud ja need avastati, saadeti ta koolist koju ja kästi augud kinni kasvatada…Mina aga sain elukestva vastumeelsuse kooris laulmise suhtes juba mudilaskooris, kui õpetaja saatis mind klassist välja, öeldes, et “ega me pole siia lolli mängima tulnud!” Ju mulle siis ei meeldinud need laulud meistrimeestest ja “mis-naised-korda-saatnud-meil-kiidab-kodumaa!”- laulud. Hiljem, kaheksakümnendate lõpus hakkas jää ses suhtes sulama, koolis olid ka nooremad õpetajad ja vähemasti keeleõpetajad olid mulle meeltmööda. Selge see, et kui inimesel puudub huvi ning õpetaja on vastumeelne, ei ole võimalik miskit õppida. Igaljuhul kooli vastu mul armastust ei tekkinud ja kuigi olin autahvlil ning lõpetasin keskkooli hõbemedaliga, on mu koolialbumis viimase aktusefoto juures kirjutatud vaid üks rõõmuhüüe: “No more school!”.

Tegelik elukool aga siis alles algaski.

“Hanson, ega elu pole ainult laulmine!”, nagu ütles kooli õppealajuhatajanna mulle irooniliselt, kuna ma just keskkooli lõpus sellega avalikult alustasin. Selles oli tal tõesti õigus. (Kuigi, ka laulmist peab õppima kogu elu, nagu kõike muud, kui ei taha lolli lauljana surra!)

Noorena me arvame, et oleme targad, teame kõike, et vanad on tobedad, ajast ja arust ega jaga miskit. Mäletan küll seda eneseteadlikkust ja ehk isegi ülbust. Eks see ole noorte puhul ka enesekaitse, vahel. Ja teisalt on enesekindlus edasiviiv jõud, energia ja eneseusk aitab meid enesekehtestamisel, enda tee leidmisel. Ebakindlana on märksa raskem saada teada, kes sa oled, mida elus peaksid tegema. Kahtlus närib ja võtab motivatsiooni. Nii et mõistkem noori, kes ülemäära uljad ja isegi kui nad eksivad, nad loodetavasti õpivad. Kes ei julge eksida, sel pole ka võimalust õppida.

Mulle tundub, et elus on kõige tähtsam õppida inimsuhteid.

On loomulik õppida oma eriala ja teha seda täie süvenemisega, aga ikkagi, ka erialaselt tuleb meil tegemist teha inimestega, suhetega. Vähe on ameteid, kus õnnestub iseenda ainulaadses egoistlikus olemises hakkama saada. Isegi, kui oled eraklik kunstiinimene, on sul ühel päeval ju vaja, et ka teised jõuaksid sinu loominguni.

Ning üldiselt tekib enamikel inimestest ka vajadus lähisuhete järele. Ja seal on meil lõputult õppida – iseennast läbi teise peegeldumas, teist, tema vooruste ja vigadega, iga päev on õppimine!

Ma ei ole kunagi töötanud kollektiivis, aga usun, et head tulemust saab ka ses suhtes loota vaid meeldivas (töö)keskkonnas. Jah, eks mõned inimesed on empaatilisemad kui teised, see on kui anne, ent kõike on võimalik teadlikult arendada, kui tahta!

Tahtmine on suutmine, on minu üks juhtlauseid. Kui ma kuulen kedagi ütlemas, et ta ei saa, siis ma mõtlen alati – see tähendab, see ei ole tema prioriteet, tema tõeline huvi.

Kui väga tahaksid, siis leiaksid viise, kuidas saada, suuta.

Nii see on. Kuigi, loomulikult pole kõik must-valge. Aeg-ajalt on vaja ka tarkust, et lahti lasta oma tahtmistest. Paindlikkus on jällegi eluõppe üks oluline peatükk. Kui me räägime inimsuhetest, ei saa saa oma tahtmistega olla nagu tank, kes teistest üle sõidab.

Usaldus on kindlasti järgmine peatükk. On mitmeid ütlemisi: kõik, mis teed, teed endale; et inimene on inimesele hunt; et võid ainult endale loota. Tegelikult oleks vaja arendada vastupidist arusaama – me kõik oleme üks, nii pidulikult kui see ka ei kõlaks – meil kõigil on vajadus olla kuulatud, mõistetud, meil kõigil on elus rõõme ja pettumusi…Nähes teist inimest suures plaanis samasugusena nagu iseennast, on see suur samm edasi edukamale, soojemale suhtlusele. On loomulik, et inimesed on ka erinevad, et keegi pole täpselt kellegi sarnane, ent ühendades need erinevused, on meil võimalik saavutada nii mõndagi.

Kirjanik Oscar Wilde on öelnud kuldse mõtte: “Ma pole küllalt noor, et kõike teada!” Mina tõlgendan seda kui ülistust lapsemeelsusele, hingepuhtusele. Olete ju kuulnud mõtet, et enne kooli minekut on lapsel veel alles see oma rikkumata maailm, teda pole koormatud paikapandud tõdedega, teoreemidega, reeglitega. Usun, et just selles, valge paberilehena puhtas hinges, on peidus meie sisemise tõe tähtsad vastused. Me peaksime peale kõiki koolitamisi ja pähetaotud tohuvabapohu õppima kuulama taas seda sisemist häält. See hääl teab täpselt, kes me oleme, mida peaksime tegema, mida mitte. Elus juhtub ikka, et vaatamata haritusele ja intelligentsusele võime me ühel hetkel olla ummikus, teadmata kuhu edasi liikuda. Just siis võiks meile appi tulla suurem teadmine, hingetarkus, millega me võib-olla oleme ühenduse unustanud. Unustada loogika, usaldada kujutlust!

Oskus kuulata ennast ning samas olla avatud ka muutusele tooks meile tõeliselt häid tulemusi nii töös kui suhetes. Ja eelkõige iseendas. Sellised mõtted elukestvast õppest. Suhetest algab kõik. Suhetest endasse, teistesse, Elusse üldiselt.

Sel suvel õppisin ma enda jaoks enneolematult palju, õppisin teistelt inimestelt, õppisin loodusest, vaikusest, muusikast. Muuhulgas õppisin tagurpidi kõndima!

See tegevus arendab justnimelt sisemist tunnetust, lisaks paneb aju teistmoodi tööle, lõdvestab keha ning õpetab lahtilaskmist, usaldust.

Esimesed korrad olin üsna ebalev, see tundus imelik, ebamugav, mulle ikkagi on meeldinud olukorda kontrollida, saada hästi hakkama. Aga vahel on vaja ka minna ebamugavustesse, et näha, mida seal sinu jaoks võib arendavat olla. Nüüdseks võin vabalt ja mõnuga jalutada tuttaval metsateel tagurpidi ning näha, tunda hoopis teisiti. Proovige järele! Võib tunduda ju loogiliselt küll, et edaspidi käies jõuame kiiremini punktist A punkti B, kuid ehk tasub vahel käia tagurpidi, nii kaudselt kui otseselt, et luua uut mõtlemist, leida uusi võimalusi. Et oleks rohkem sisemist liikumist. Et õppida midagi uut.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud.


Loe artikleid (23)