Stilist Marian Eespäev: kanna seda, mis meeldib

Marian Eespäev on karismaatiline naine, kes on tegutsenud viimased üheksa aastat stilistina Londonis, ent nüüd otsustanud tulla kodumaale rätsepaks õppima. Vestlesin Marianiga riietest, stilistikast ja teda mõjutanud juhustest.

Stiil. Mis see on?

Stiil on see, kuidas sa enda iseloomu ja isiksust suudad väliselt peegeldada. See on julgus, leidlikkus ja oskus iseendaga hästi läbi saada.

Sinu puhul tundub see nii loomulik ja lihtne.

Aga ongi. Minu jaoks on alati erinevad värvid, materjalid ja ajastud huvi pakkunud. Ka vanema riidekapid. Leian sealt tänaseni alati midagi põnevat. Mul lähevad silmad riiete peale särama. Ma armastan kaltsukates sobrada.

Mind ei ole hirm selle ees, mida teised minust arvavad, õnneks kunagi tagasi hoidnud. Ma pole kartnud, et keegi mind teistmoodi vaatab. Aga ega tähelepanu püüdmine pole samas olnud eales ka minu eesmärk riietumisel. Ma olen lihtsalt kuidagi iseenest tahtnud ja julgenud riietuda nii nagu mulle meeldib. Panna kokku ka asju, mis justkui ei sobitu.

Misoodi sinu suhe riietega alguse sai?

Juba nõukogude ajal olid mul teistsugused riided. Mul oli võimalus kanda Soomest tulnud rõivaid. Nimelt olin oma ema sõbrannade seas esimene laps, pealegi veel tüdruk ja nii nad siis armastasid mind kõik riietada. Ma olin nagu nende nukk. Isegi kõrvaaugud tehti.

Lasteaiapidudel teadsin täpselt, mida ma selga tahan. See tähendab, et ma andsin emale juhiseid, millised riided ta mulle õmblema peab. Ma ei tea, kuidas või kust mul see idee tuli, aga esimeses klassis soovisin endale näiteks veinipunast maani pükskostüümi, mille krael on pits. Ema siis tegi selle mulle. 

Nii kaua kui mäletan, oleme õega vanaema juures alati moešõusid teinud. Mina valisin enamasti komplektid ja vanaema andis neile punkte.

Üldse, juba täitsa väiksena oli nii, et kui ema pidi näiteks kodust ära käima või omi asju tegema, siis pakkis ta hunniku riideid prügikottidesse, sidus sõlme peale ja pani mulle ette. Ma siis sõlmisin kotid lahti ja ükshaaval vaatasin kõiki riideid. Ma ei kiskunud neid laiali, vaid lihtsalt võtsin kätte ja vaatasin tundide viisi. Riietumise osas olin teismelisena kui puuga pähe saanud, ent nüüd tunnen end iseendana. Sellisena nagu ma ka lapsena olin.

Mis hetkel tajusid, et võiksid olla stilist?

Ma arvan, et ma olen natural born stylist. Stilistika on mu igapäevaelu loomulik osa, minu orgaaniline olemine. Aga tugevalt tuli see välja siis, kui ma Londonisse läksin. Seal avanes mu jaoks suur vintage maastik. Tundsin, et võin selles hulluda.

Minu professionaalne stilisti elu sai alguse aga ühel konkreetsel päeval. Ma olin teenindaja Vietnami restoranis. Kohe esimesel tööpäeval hakkasin mäslema kohustusliku riietuse vastu, milleks oli tegelikult täitsa  tavaline must T-särk. Ma tahtsin kanda kleite, kuna olin enda jaoks parasjagu avastanud rahvariided. Maailmariided. Ma tahtsin end riietada näiteks Afganistaani pulmakleiti. Nendel päevadel, kui teadsin, et ülemus kohale ei tule, kandsingi enda asju. Ühel sellistest päevadest olin just läinud lõunapausile ja möödusin Sohos juhuslikult oma ülemusest. Tema jõi seal parasjagu investoriga kohvi.

Investoril polnud aimugi, kes ma olen, ent ta oli öelnud mu ülemusele, et too vaataks, kui lahedalt üks tüdruk tänaval riides on.

See oli moment, kus mu tööandja uhkusega investorile teatas, et see tšikk töötab tema juures. Seepeale saatis ta vahetuse vanemale kohe sõnumi teatega, et mina võin edaspidi tööl alati enda riideid kanda. See oli reegel, mis kehtis erandkorras ainult mulle.

Tänu sellele juhtus teinegi lugu. Lily Allen pöördus koos oma koostööpartneriga mu poole teatades, et nad on kaks nädalat meie restoranis söömas käinud selleks, et jälgida, mis mul seljas on. Nad küsisid, kas ma tahaksin nende uude projekti stilistiks tulla. Nii sai alguse minu päristöö stilistina. Hakkasin personaalselt tema  Lucy in Disguise butiigi kliente nõustama.

Mu elu oli ühtäkki väga põnev. Seal poes oli väga erilisi asju, näiteks Nina Ricci viiekümnendatest pärit käsitsi tehtud pulmakleit, väga unikaalseid Audrey Hepburni kantud kolmekümnendate kleite ja ka näiteks Spice Girls’i esinemisriideid. Ma õppisin seal hästi materjali ja ajastuid tundma. Riidemaailm avanes minu jaoks täiesti uue nurga alt – riided muutusid kunstiteoseks.

Ega ma ise ei mõtlegi, et olen nüüd stilist. Ma lihtsalt teen asju, mis mulle tõesti meeldivad. Ja siis on juhtunud, et sõbrad mu ümber juhivad tähelepanu, et ma võiksin ju sellega teenida ka.

Mis on sinu ja riiete filosoofia?

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem riideid. Ei, tegelikult tõesti riideid on vaja palju, mitte vähem. Aga ma olen täielikult taaskasutuse poolt. Minu lugu taaskasutusest pole seotud sellega, et oleksin inglike, vaid mulle lihtsalt nii väga meeldivad vanad asjad.

Teise ringi poed on mu jaoks põnevad, sest ma ei tea eales, mis ma sealt saan. Mulle meeldib, kui asjad on katki ja kulunud. Ma tõesti ei osta poest uusi asju. Need kas tulevad kaltsukast, ma teen need ise või läbi sõbrannade ringluse. Seda on mu elus juhtunud äärmiselt harva, et soetan midagi uut. Ma ostan isegi sokke ja trussikuid kaltsukast. Mulle lihtsalt meeldib nii.

Kuidas riided sinu olemist mõjutavad?

Ma loon riietega endale karakteri, kes ma siis olen see päev või aeg. See on minu jaoks mäng. Ei olegi nii, et ma olen ühe-või teistsugune, minu olemine on pidevas muutumises. Mu meeleolu muutub, muusika, mida ma kuulan, muutub, aastaaeg muutub, linnad, kus ma olen ja elan, muutuvad. See on mu igapäevases elus ja koguaeg, väga orgaaniline osa mu olemisest, see käib mu jaoks pingutuseta. Kui outfiti valimisse on pingutus põimitud, on see minu meelest vale. Välja arvatud juhul, kui see on taotuslik. Muidu on ju kohe näha, kui keegi on riietuse kallal liiga palju vaeva näinud ega tunne end ise selles lõpuni mugavalt. Kui isiksuse ja tema riietuse vahel on märgatav nihe, kaob sellest ilu.

Ma ei arva, et olen kuidagi riide-guru, aga kui märkan või tunnetan midagi, annan sõpradele ja tuttavatele alati nõu. Kui ma näen midagi, mis meenutab sõpra, ostan selle talle. Või kui ma näen tänaval, et kellelegi midagi hästi sobib, siis ma ütlen talle seda. See võtab ainult hetke. Me oleme ju naised ja alati on tore kuulda, kui keegi ütleb midagi ilusat. Eriti, kui seda teeb teine naine, kelle suust see ei tule alati nii lihtsalt.

Ma tegelikult väga loodan seda enda ümber rohkem näha, sest see on hästi ilus. Naiste komplimendid on nii ehedad. Aga niisama pole muidugi mõtet öelda, siis kaob võlu. Aga päriselt, kui märkad, midagi mis meeldib, siis ütle alati!

Mida sa soovitad neile, kes end sama loomulikult riietemaailmas ei tunne?

Ma soovitan alati valida head materjalid. Kui kanda puuvilla, linast või siidi. Siis see materjal juba ise toimib kaunilt keha ümber, sest ta on pehme. Mulle jah tundub, et keegi, kes tahab mõnus välja näha, aga ei viitsi väga selle peale mõelda, mida selga panna, siis piisab sellest, kui valida õiged materjalid. Julgustaksin ka värve kandma. Must sobibki alati ja ka seda saab nii-öelda värviliselt kanda, aga siis soovitan kombineerida erinevaid materjale ja lõikeid.

Minu meelest on tähtis, et inimene ei prooviks kopeerida mõnda ajakirjas või poeaknal nähtud looki. Mõistan, et nähtud riietused ja inimesed inspireerivad, aga võta see ja tee see iseendaks. Muidu oled keegi teine.

Kõige jubedam on minu jaoks see, kui pealaest jalataldadeni midagi kopeeritakse. Sealt kaob see inimene ja tema olemus ära. Kui persooni ei ole riiete sees, kes tunneb, et see on tema ja kes naudib seda, mida ta kannab, siis muutub see riie lihtsalt asjaks. Sellelt kaob lugu ja mõte.

Mis on sinu lemmiktegevus?

Mu üks maailma lemmikuimaid tegevusi on see, kui ma olen just käinud Londonis fleamarketil ja jõudnud koju kolme suure prügikoti riietega. Ma olen nende asjade peale kulutanud viis naela. Ja siis mul on seal igasugust kraami. Ma olen üksi kodus, panen oma lemmikmuusika peale, toon kõik peeglid ritta, kallan kotid keset olemist laiali, võtan klaasi proseccot, põletan natuke palo santot, proovin neid riideid ja tantsin ringi.

Tean, et suhtud muusikasse sama kirglikult kui riietesse. Kuidas need kaks sinu jaoks omavahel seotud on?

Nad käivad käsikäes. Muusika on minu jaoks riietumisel lisaks materjalidele kõige suurem inspiratsioon. Muusika loob meeleolu. Muusika on mu kaaslane, kes hoiab mul justkui käest kinni, kui ringi käin ja me oleme ühtemoodi riides.

Mis on stilisti töös tähtis?

Oluline on inimesi tunnetada ja neid siis läbi usaldusele teekonnale viia – pärast turvalise baasi loomist saan neid juba üllatama hakata. Usaldus on tähtis. Personaalne stilistitöö on justkui  sessioon psühholoogi juures. Esmalt näitan ma inimesele, millisena ma teda näen ja siis katsetan, kui palju ta on nõus end avama, milliseid nuppe on ta valmis laskma mul vajutada.

Mu ülesanne on julgustada.

Taban momenti, kui näen, et inimene tunneb oma riietuse ära küll, aga vajab kinnitust, et julgeks seda kanda.

Sa tulid äsja Eestisse tagasi, et rätsepaks õppida. Mis sind selleks sammuks tõukas?

Ma tahan ise osata hästi riideid teha. Mul jääb vajaka praktilistest ja tehnilistest teadmistest. Praegu on mul veel piirid ees. Enda jaoks õmmeldud asjad on tihti sellised, et väljast on need küll vägevad, aga seest on haaknõelda või nätsuga kinnitatud.

Mõned kuud enne Eestisse tulekut olin praktikal selle aasta noore disaineri nominendiks pärjatud Türgi päritolu moelooja Dilara Findikoglu juures. Seal tundsin kasvavat soovi oma oskusi lihvida. Mu jaoks oli äärmiselt inspireeriv teinekord 20 tundi järjest pisikesi pärlikesi tikkida, et siis sentimeetrine ornament valmis saada….see pühendumus ja tähelepanu detailidele tekitas minus küsimusi, et kuidas ma ise saaksin paremini. Siis saingi aru, et mu loomingulisusel on nii-öelda aed ees. Ka visioonil. Ma olen limiteeritud, kuna mul pole põhiteadmisi tehnikates. Tunnen, et need oskused annavad mulle edaspidi loomeprotsessis täieliku vabaduse. Tundsin, et on aeg kooli minna.

Millest sa unistad?

Mul on suur soov endale oma püsivust tõestada, oma ideid lõpuni viia, mõtteid teoks teha. See uutmoodi vabadus, mille poole ma nüüd pürgin, vajab distsipliini ja järjekindlust. Kui ma saan enda tõketest üle, siis ma tõesti usun, et kõik on võimalik. Pigem on vale see, kui me seame endale unistuste või võimalustena piirid ette. Ma pürgin alati sinnapoole, et juurde õppida, jagada seda, mida mina tean ja teha riided!

Egle Loit

Egle Loit

Egle Loit on Tartu Ülikooli ajakirjandusharidusega moe-ja reisihuviline, ta on teinud kaastööd ajakirjale Mood, Säde ja Catwalk. Egle kirjutab Edasile tema jaoks põnevatel moeteemadel.


Loe artikleid (6)