Anders Härm: mõningaid tähelepanekuid aktuaalsetel teemadel. Natsid, kommunistid & Pärnits

Iseenesest on hämmastav, et suur hulk Eesti poliitikuid ja poliitikavaatlejaid õigustavad lapstööjõu kasutamist ning leiavad, et töötajad peavad ennast surnuks rabama, sest tööaja reglementeerimine on kommunistlik kuritegu. Samuti näivad nad arvavat, et haridus ei peaks olema tasuta ning vastama ühiskonna vajadustele ning riiklik koolivõrk on kriminaalne idee. Kõigil ei ole õigust tööle ning maa ja linnaelanikonna elatustaseme ühtlustamise idee ning idee elanikkonna ühtlasema jaotumise soodustamisest maa ja linna vahel on kuritegelik ning vajab holokaustiga võrdväärset hukkamõistu. Sest just need põhimõtted on muuhulgas eraldi välja toodud Kommunistliku Partei manifesti lõpus Marxi ja Engelsi poolt esitatud ning kümneks punktiks jaotatud programmis.

Loomulikult sisaldavad need nõudmised ka praeguseks hetkeks anakronistlikke või aktuaalsuse kaotanud punkte, kuid midagi kriminaalset sellises kujutluses uuest, teistlaadsest ühiskonna korraldusest on küll keeruline näha. Nagu Ahto Lobjakas ka ütles, tuleks kommunismi ideed käsitleda 19. sajandi tööstusrevolutsiooni kontekstis, kus selle esile kerkimisel olid väga selged sotsiaalmajanduslikud põhjused. Neid sotsiaalmajanduslikke põhjuseid analüüsis Marx oma “Kapitalis”, mis koos kõigi oma plusside ja miinuste, tabavate kirjelduste ning ekslike järeldustega on päris kindlasti teos, mis kuulub nii filosoofia kui ka majandus- ja ühiskonnateaduste klassikasse ja millest tõukudes või lähtudes on kirjutatud suurem ja olulisem osa 20. sajandi mõtteloost.

Huvitaval kombel pole käesoleva vaidluse kontekstis keegi vaevunud võrdlema kahte fundamentaalset teksti, mis ju ometi on kõigile kätte saadavad: Kommunistliku Partei manifesti 1848. aastast ning NSDAP programmi aastast 1920. Rääkides kommunismi ideest võrdluses natsismiga ei saa kuidagi neist tekstidest ümber minna.

Nagu kirjutavad Marx ja Engels Kompartei manifestis, on kommunism ühe lausega kirjeldatav kui kujutlus eraomandita ühiskonnast.

See ideaal on tuletatud prefeodaalsest ja prekapitalistlikust ürgkogukondliku korra ideest, mis nende arvates olid seisusteta ning ühisomandipõhine ühiskond. Me võime öelda, et see kujutelm on naiivne või vildakas ning põhineb teatud romantilisel rousseau’likul käsitlusel õilsast metslasest, kuid kindlasti ei saa öelda, et see oleks kriminaalne iseeneses. Vastupidisel juhul võiks siis ka teha täielikult absurdse järelduse, et näiteks kaasaegne kogukonnaliikumine (vabakond, linnaosaseltsid, jms) on oma algimpulsilt selgelt kommunistlik ning seega tuleb see kindlasti kriminaliseerida. On selge, et päris mitmed ideed, mis 19. sajandi kontekstis tundusid täiesti radikaalsed, on tänapäeval sellised, mille kahtluse alla seadmine tuleks pähe ainult lausogarale. Samuti on siin igati aktuaalseid teemasid, mis võiksid ka praegu kuuluda valimisprogrammidesse. Punkt linna ja maa ühtlustamisest võiks vabalt olla nt IRLi valimislubadus, tühermaade kasutuselevõtt avalikes huvides roheliste või sots-demide oma jne.

Aga kui selle hukkamõistuga nüüd edasi minna, siis miks peatuda Lenini või Marxi juures (Stalinist muidugi ei ole mõtet rääkida, tema mõisteti hukka juba 50ndatel ja NSVL-is)? Äkki tuleks kriminaliseerida ja hukka mõista ka nt kogu Frankfurdi koolkond, poststrukturalistlik filosoofia ning kogu Bourdieu sotsioloogia takkapihta, mis ju kõik suuremal või vähemal määral Marxist tõukuvad? Kas see ei ole iseenesest midagi, millele Alt-Right, neonatsid jms meeleldi alla kirjutaks?

Vaadates siia kõrvale nüüd natside programmi, siis kahte dokumenti kõrvutades saavad üsna selgeks kommunismi ja natsismi olulised ja fundamentaalsed ideoloogilised erinevused. Natsid, ühelt poolt muidugi kaaperdavad ja väänavad internatsionaalse, erinevatest rahvustest tööliste solidaarsusel põhineva sotsialismi ideed ning muudavad selle põhimõtteliselt ja täielikult antisotsialistlikuks. Sest nii sotsialism kui ka kommunism välistavad igasuguse natsionalismi.

Natsid allutavad kogu oma käsitluse ühiskonnast rassi- ja rahvuse teooriale, kus kogu riigiaparaatus tuleb allutada natsiooni teenistusse.

Teksti põhirõhk on allaheidetud rahvusliku uhkuse taastamisel jõhkral ja vägivaldsel moel: kodanikuõigus laieneb ainult saksa verd (aaria) rassi liikmetele, kusjuures juutide välistamine on eraldi välja toodud, nõutakse sakslaste jaoks eluruumi laiendamist ja vajalike territooriumude koloniseerimist, igasuguse edasise immigratsiooni peatamist ning kõigi peale 1914. aastat saabunud immigrantide väljasaatmist, välismaiste ajalehtede ja pressivabaduse piiramist, rahvaarmee asutamist ning välistatakse välismaalaste pääs riigiametitesse, nõutakse kõigi rahulepinguga peale pandud “alanduste” lõpetamist jne jne.

Kuidagi ei saa siit teha Lobjaka järeldust, et natside puhul ei olnud tegemist ideoloogiaga, vaid bioloogilise instinktiga, mis pani natse koostama sellist süstemaatilist vägivalda, väljaarvamisi ning piiranguid täis dokumenti. Kas need punktid ei tule teile praegu mõne Euroopa (ja Eesti) paremradikaalse partei programmiliste lähtekohtadena tuttavad ette?

Münchhausen IRLi soos

Olgu, tegelikult me teame, mis põhjusel Reinsalu selle vana Laari idee taas välja koukis. Tegemist on ilmselgelt vägagi probleemse ideoloogilise katsega peavoolukonservatismi positsioone parendada seoses reaktsionäärsete radikaalsete alt-righti ning neonatside jõulise esile kerkimisega, katsudes ühe hoobiga kui mitte kriminaliseerida siis vähemalt näidata peaaegu kriminaalsetena ka vasakpoolset peavoolu poliitikat ning teiselt poolt kaaperdada natside positsioone ning ennast Münchhauseni kombel soost välja upitada.

See idee toestab ka jõuliselt kasvanud antiintellektuaalset ultrakonservatiivset trendi, mis põleb soovist diskrediteerida teatud sotsiaal-filosoofilisi ja teaduslikke distsipliine, mida parempoolsed peavad punasteks või roosadeks.

Ehk siis teadus ja filosoofia on head niikaua kui need teevad korrektseid rahvuslikke ja/või kapitalistlikke järeldusi ning halvad kui nad neid tee.

Paraku on see vaid vesi paremradikaalide veskile ning strukturaalne pimedus, mis näib konservatiive natsidega seoses alatasa tabavat, kordab rutiinse järjekindlusega 30ndate mustrit. (Natsid ei saavutanud kunagi parlamentaarset enamust, vaid tulid võimule konservatiivide abil, kes toetasid Hitleri saamist riigikantsleriks. Samamoodi näeme kuidas peavoolu neokonservatiivid alatasa EKRE jälki retoorikat õigustavad selle asemel, et sellest otsustavalt distantseeruda). Kui kaasaegsed neomarksistlikud mõtlejad ei tee oma intellektuaalsetest eelkäijatest saladust ning rõhutavad oma positsioonide ideoloogilisust, osutades ühtlasi ka sellele, et nende positsioon on üks võimalikke parasjagu vaatluse all oleva küsimuse käsitlemise viise, siis parempoolseid on tabanud mingit sorti uuspositivismi maania, kus vastused saavad jaguneda vaid õigeteks ja valedeks, ja õigeid vastuseid on muidugimõista üks.

Eriti kujukalt tuli see lõhe esile nn muistse vabadusvõitluse kontseptsiooni ümber käinud vaidlustes kui ka nt nn Saartsi- Vahtre “Savisaare” kaasuses. (Tõnis Saarts “Savisaar kui turuliberaalse  Eesti looja”– Sirp 03.02.2017; Lauri Vahtre “Konstruktor Saarts ja tema diskursus”– Postimees 07.02.2017; Tõnis Saarts “Ühispinda meil ei ole, kuid akadeemiline igniorantsus ei saa olla  vabndatav” Postimees 10.02.2017).

Üks riik, üks rahvas, üks tõde. See, kes seda ei tunnusta on rahvavaenlane. Neomarksistid on ideoloogiliselt tembitud, aga vot nende vaade ja analüüs on täiesti mitteideoloogiline, rangelt teaduslik (justkui oleksid mingid ideoloogiavabad universaalsed teaduslikkuse kriteeriumid) ja puhas nagu prillikivi.

Rahvus kui religioon

Olles nüüd suvi otsa olnud sunnitud lugema Mikk Pärnitsa kurikuulsa artikli järellainetust, hakkab üha enam tunduma, et see eestlaseks olemine näib mingi seltskonna jaoks olevat teatud sorti religiooni aseaine. Või mis aseaine, see ongi religioon ise. Koha koguduses tagab õige õpetuse rituaalidekohane järgimine ning liturgias osalemine ning need, kes õigest õpetusest hälbivad, seda ei tunnista või kritiseerivad, saadetakse hereetikutena tuleriidale.

Eriti radikaalse tiiva usufanaatikud on leiutanud selliste tähistamiseks lausa omaette termini – rahvusreeturid, justkui “õigeks eestlaseks” olemise viise oleks üks ja ainult üks. Lausa imeline millise kirglikkusega on nad suutnud stalinistliku loosungi “täna puhud saksofoni, homme reedad kodumaa” radikaalse natsionalismi vankri ette rakendada. Kohandatud ja mugandatud vormis muidugi, nii nagu ju ka laulupidu ise on sakslastelt laenatud ja siin kohandatud traditsioon, mida neil, iseenesestki mõista, kuigi meeldiv tunnistada ei ole.

Üsna kehv oleks see olukord, kui kogu selle riigi olemasolu mõte püsiks üksnes ühe tüütuvõitu usurituaali tunnistamise dogmaatilise toel. Nii nagu paremradikaalse tiiva juudid ajavad segamini antisemitismi ja antisionismi, ei suuda ka meie paremradikaalid ja konservatiivid eristada etnilise päritolu vastasust natsionalismivastasusest, vaid samastavad ühe teisega.

Kokkuvõtteks

Kommunism ja natsism ei ole sümmeetrilised vastandnähtused, vaid – ja siinkohal on Lobjakal õigus – natsism on põhimõtteline kuri, samas kui kommunism on valgustusprojekti jätk veidi naiivse ettekujutlusena eraomandi ja klassideta ühiskonnast. Põhjus, miks lääneeurooplased meid ei mõista seisneb suuresti selles, et kui natside totalitarismi talusid nad oma ajaloos vägagi vahetult ja otse, siis kommunismi totalitaarset vormi nad oma nahal ei kogenud, vaid see radikaalne traditsioon on osa natsismivastasest võitlusest. Sõjajärgsel ajal on paljud kommunistlikud parteid olnud demokraatlikult valitutena mitmel puhul valitsustes nii kohalikel kui ka riiklikul tasandil ning nemad ei pea ideed egalitaarsest, võrdsete võimalustega ühiskonnast küll kuidagi kriminaalseks, mis omakorda on tegelikult kinnituseks, et kommunistlik idee ilma totalitarismis päädimata on põhimõtteliselt võimalik.

Teisalt muidugi võib küsida mitu žižeklikku küsimust: kas revolutsiooniline (mida-tuleb-teha?) Lenin sisaldab juba eos Stalini totalitarismi või oleks põhimõtteliselt võinud minna ka teisiti? Ning kas praegune leebe ja nunnu uusvasakpoolsus jälle ei taha mitte revolutsiooni ilma revolutsioonita ning seisab järjest agressiivsemaks, vägivaldsemaks ning juhmimaks muutuva paremradikalismi ees tõepoolest “lumehelbekesena”, kellena alt-righti “natsikonnadel” teda kujutada meeldib? Nende küsimuste arutelu on aga juba järgmiste artiklite teema.

Anders Härm

Anders Härm

Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (6)