Usun, et võrreldes keskmise inimesega olen ma suhteliselt palju kontaktis loomadega. Meil on talus hetkel 17 kitse, 30 kana, kukehärra ja kaks koera. Kõige rohkem üllatun ma sellest, kui targad on kanad. Kitsede intelligentsuse peale ma enam ei imesta, nad on ülimalt sotsiaalsed ja teevad asju täpse põhjendusega, et miks just nii. Kitsed on mugavad, ülekõige meeldib neile hästi süüa ning mänguväljaku peal mõnusalt leiba luusse lasta. Kitse tahavad inimesed armastust, nad tahavad, et sa sügaks neid kõrva tagant ja koonu alt.
Kõikide loomadega (ma praegu selles jutus üldistan ka kana loomaks) on nii, et nende intelligentsus areneb välja vastavalt vabadusele, mida sa neile annad. Väidan, et vabapidamise kanad, kel on piiritult tegevust, on ka kordades intelligentsemad kui vabrikukanad. Ja see tarkus ei ole loomulikult kaasasündinud, kõik tibud sünnivad maailma ühe lollina, aga nagu areneb inimene tänu oma kogemustele ning teiste reaktsioonidele, täpselt nii areneb ka tibust enesekindel oma kodust ja peremehest hooliv kana.
Loomulikult on kanaaju piiratud, aga üldsegi mitte nii piiratud, kui inimesed eeldavad. Oli see vist hiljuti Ameeria talendisaates, et üks kana mängis klaveril hümni. See ei ole lihtne teema, lisaks treenitusele eeldab see potentsiaali.
Loomulikult võib selline teletsirkus olla osalt ka loomapiinamine, aga see on selge, et kana pole loll.
Tööstuslik loomapidamine on vajalik, sest inimesed tahavad suurel määral süüa liha ja muna ja magusat piimajogurtit. Aga tööstuslik loomapidamine on igal juhul tegevus, mis hoiab loomad lollina. Ja kahju on mul mitte sellest, et loomad muutuvad lihaks, vaid sellest, et nad ei saa areneda targaks ja hoolivaks. Loomulikult ei ole see nii mustvalge teema, kõik suurfarmid pole loomade suhtes ühesuguselt halvad, aga üldiselt – kui mõõdupuu on kasum, siis ei ole aega ega ruumi nii põhjalikult loomadega suhelda ning pakkuda neile seitset vabadust ja mugavust. Loomapidamiseeskiri ja riiklikud nõuded on üks teema, aga veel tähtsam sellest on enda mõte, kes on loom ja miks ta siin maailmas elab.
Ma olen alati õnnelik, kui ma näen kuskil tarka looma. Ja ma ei räägi koertest ja kassidest. Ma räägin teistest, näiteks veistest, lammastest, partidest, alpakadest, sigadest, kitsedest. Loomad vajavad enda ümber elu. Ma oskan seda ainult nii umbmääraselt sõnastada, et mida rohkem on Eestis selliseid loomi, kes saavad oma elu elada täisväärtuslikult, seda mõnusam on siin riigis ka elada. See ei ole kõige tähtsam küsimus, kas need loomad süüakse ära. Tähtis on see, et nad elavad täisväärtuslikult. Vaatasin just netiportaalist videot, kus metsavana rääkis, et ca 10. septembrist läheb jälle soojaks ja taustakaadritest käisid ringi vabalt tibud. Hästi ilus. Ja, oi kui ilus on see, kui meie kukk sööb otse punasesõstrapõõsa küljest marju.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (151)
