Hannes Kuhlbach: vähem müra, palun

Suvi 2017 tiksub minevikuks. Möödaläinud pärtlipäev tähistas vanarahva jaoks suviste tegemiste hooaja lõppu ja mõttelise joone ületamist teel sügisesse. Tänapäeval tähendab see suvise muretuma ja siia-sinna kulgemise asendumist argisega, rutiinist ja kohustustest kantuga. Kohe-kohe algab kool ning omal moel puudutab see meid kõiki. Ka need, kes ei kasvata kooliealisi lapsi, saavad kantud septembrisaginast, olgu selveris või liikluses. Hommikud on rõsked ja päevasooja järjest napimalt. Ehk pakub vananaistesuvi veel põgusat tagasipilku selle suve tähenduste koondamiseks, mine sa tea.

Selle suve jaoks ma plaane ei teinud. Puhkus oli ajaliselt küll paigas, see kullaväärtusega 28 päeva, mida seadus käsib tööandjal töövõtjale maksta. Iseenesele tööd andvad inimesed võivad puhata just niipalju, kuipalju ülejäänud aasta jooksul suudavad kõrvale panna ja elukutse spetsiifika võimaldab. Ise olen natuke kahe kirjeldatud viisi vahepeal.

Teine ja järjest kaalukam reaalsus on Eesti ilm. Eelmisel, 2016.aasta suvel lõppes üle poole varakult-valmis-vaadatud-piletid-ostetud üritustest lausvihmas, külmas ja tujutult, seega otsustasin, et sellel suvel läheme üleüldse kuhugi siis, kui ilm on ilus.

No stress põhimõtet püüdsime hoida ka külaliste mõttes, nii kutsudes kui ise minnes.

Toimis hästi, kui ikka ei viitsinud, siis sai oldud omaette. Kolmas põhimõte oli püüda iga päev midagi lugeda. Erialast, populaarteaduslikku, lihtsalt mõnusat jutukat. Sellega läks nii, et mõnel päeval ei lugenud üldse, teisel päeval pea terve päeva. Sobis ka täitsa kenasti. Ei, kokkuvõttes igav ei hakanud, tegelikult sai käidud ja suheldud palju. Ja täiesti omaette võrkkiiges või toolis sai ka oldud päris palju. Mulle tundub, et jõudis välja puhata, kui puhkamist üle ei plaaninud ja kalendrit üritustest kirjuks ei kirjutanud. Selle tundega uut tööperioodi alustada on vahva.

Eks ilmselt ole igaühel oma töös ja kutsetegevuses eripärad, mis kaudselt reguleerivad seda, kui palju enda plaanida oleva aja jooksul olla pigem väljast saadava stimulatsiooni eest varjul või kuipalju seda juurde otsida. Mina olen muutunud valivamaks. Kui vaikuse ja enese mõtete seltsis oleku alternatiiv ei ole kunstiliselt, emotsiooniliselt või ükskõik mis skaalal üle isikliku piisavuse läve, siis parem hoidun kogemast, vastu võtmast.

Ma ei ole snoob, kõrgelamuste kollektsionäär või alati uue otsija, kuid olen hakanud hindama lihtsamaid, n-ö tasuta asju. Selle suve kõrghetked olid pigem varahommikune sookurgede pulmamäng kodulähedasel välul kui traditsiooniline suvetuur, vanalinnas juhuslikult aknast kuuldud viiulikatke kui ülelavastatud kultuurielamus “mida peab kogema”, õhtune kodukootud filosofeerimine lihtsa suupiste ja klaasi veiniga kui– käiguline degustatsioonimenüü. Olen hakanud enda sees hoidma ja ikka taaskogema mõtet, et vähem on tegelikult rohkem. Selleni jõudmiseks on vaja aga usaldada ennast vaikusesse, defitsiiti, mittetegemisse. Küllus ükskõik mis modaalsuses nüristab meeled ja tajud, selle kompenseerimiseks on kõike vaja ikka veel ja rohkem.

Kui koolis õpetati, et 100 %-st suuremat suhtarvu pole olemas, see ongi absoluutne lagi, siis täna kuuleb igalt poolt, et antud toode või teenus annab 110 % rohkem kohevust või niiskust või mida iganes.

Hr Trump lubab kohe 1000 % ehk suurusjärguliselt rohkem. Tänan, mina ei taha. See kõik väsitab, on pealetükkiv, banaalne ja nüristav.

Täna ärkasin vihma rabina peale. Selles oli mingit seletamatut nukrust, ärasaatmise ja -lendamise tunnet. Meenusid sügishommikud, mil kooli pooli tõtates kapuutsipaelu koomamale tuli tõmmata ja lompidesse astudes loota, et vaga vee all sügav teeauk kummikusse vett ei solksaks. Meenus veel üsna mitu vihma sabina ja solinaga seotud seika, kõigil tundelaeng juures. Nii võib igaüks minna oma sisemistes mõtterännakutes tagasi ükskõik millisesse talletunud hetke või sündmusesse oma elus. Samamoodi võib minna edasi, unistada ja ette kujutada, milline võiks vihmarabin olla Bangalore’s või Leevil. Niimoodi unesegaselt, osalt ärkvel ja osalt veel viimatise unenäo serva peal, on väheses peidus lõputu kogemise võimalus. …. ja siis pani naabrimees automootori käima. Kõik, läbi, otsas – lummus haihtus ja algava päeva kiirus hajutas viimsegi fluidumi. Ühest küljest oleksin tahtnud naabri auto vaigistada, teisest küljest on paratamatus see, et igaühel tuleb oma toimetuste juurde asuda, kuhu iganes need suunavad.

Mida sellel suvel tänu poolteadlikult valitud “režiimile” selgelt tunnetasin, oli vajadus vältida maailma müra, seda nii tajudes kui mõtetes. Inimene loob enda ümber paratamatult keskkonna, mis eristub looduslik-loomulikust ning see väsitab. Õnneks on võimalik välja astuda, ennast välja lülitada, olla iseendaga oma isiklikus maailmas. Meil kõigil on selleks isikupärased viisid – kellel teadvelolek, kellel looduses viibimine, kellel mõtterännakud. Tegelikult on vajadus hoida head tasakaalu välise ja sisemise vahel meisse sisse ehitatud. Küllastumus liigsest välisest stimulatsioonist nõuab tagasitõmbumist ja vaikust. Ainult vaikuses märkame õhkõrna, väikest, aimatavat ning seeläbi taastub meie tundlikkus: enese, teise, maailma suhtes.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (8)