Alan Adojaan: maha jäämiste kullafond – lend Kuubale. Reisilood, 1. osa

Üks ammendamatu teema, millest rääkida, on reisimine. Inimestel on kombeks pikalt ja põhjalikult oma reisilugusid ümber jutustada seni, kuni kuulaja peab vabandama ja “vetsu minema” või jõhkralt vahele segama ja hakkama enda palju lahedamat reisilugu rääkima või siis lihtsalt ära kannatama. Kuid murdosa nendest lugudest on ka tõesti lahedad ja seikluslikud. Sest nagu öeldakse, fun algab seal, kus inimesed oma mugavustsoonist välja satuvad. Enamus neist lugudest muidugi seisnevad selles, kuidas jutustaja kuskil valesti läks, millestki maha jäi või millestki aru ei saanud ja mis segadus sellest juhtus või kuidas teda tünniti korralikult. Klassikalised reisilood.

Kuna olen praegu Helsinki lennujaamas ootamas San Francisco lendu, mis peaks mind hea õnne korral viima Burning Man festivalile, siis layover on täpselt paar tundi, mille jooksul seda lugu kirjutada. Lugu, mis räägib minu värvikaimatest lennukogemustest. Neid lugusid on palju, sain nimekirja 31 juhtumit, vaatame lähemalt mõningaid lõbusamaid. Või kurvemaid, kuidas võtta.

Maha jäämiste kullafondi kuulub lend Kuubale.

Viis poissi ja kuu Kuubal kõlab nagu pahandused, eks? Algus oli kõik väga viisakas. Me olime täiesti kained, kui Madridi jõudsime. Sealne lennujaam on tohutu, niiet kui turvakontroll läbitud ja kaks kilti väravasse kõnnitud, sai otsustatud, et lubame endale ühe mikroskoopilise külma õlle enne pardaleminekut. Järjekord lennukisse oli pikk, niiet lasime rahulikult kõigil peale minna ja hakkasime alles siis laisalt astuma. Väravas selgub, et minu pardakaart on kadunud. Pass on taskus, aga pardakaarti selle vahel enam pole.Väravas keegi keelt ei räägi, arvutis olen näha, aga pardale ilma paberita ei lasta.

Paanika.

Meenub, et turvakontrollis panin passi kasti, mis läks röntgenisse (ärge iial nii tehke!) ja sinna ta ilmselt jäigi. Lidun tagasi kaks kilti, seal jällegi keegi inglise keelt ei räägi, seletan probleemi, kõik laiutavad käsi ja ignoreerivad mind. Lidun tagasi väravasse, et lend minema ei läheks ja hakkan seal läbirääkimisi pidama. Aga pardale ei lasta. Oma nõrka hispaania keelt kokku võttes üritan lahendust leiutada. “Tuleb uus pilet osta,” teatab kavala näoga paks vuntsidega lennufirma töötaja. Teine variant, et jääte maha ja tulete homme järgmisega ja võibolla ostate ikka uue pileti. Hea pakkumine. Kuna valida polnud ja aega veel vähem siis ostsin uue pileti. Mis tähendas tegelikult seda, et vunts pistis endale 500€ taskusse ja kupatas mind pardale.

Üleni higisena ja vihasena jõuan poiste juurde istuma, rihmad kinni, lennuk juba ruleerib rajal, kui ma avastan et mu pass jäi selle paksu tõpra kätte.

Fuck me hard, lidun kokpitti ja tõstan kisa. “Rahu senjöör,” selgitab mulle armee tädisid, “lendad Havannasse ja seal saad oma passi kätte järgmise lennuga.” “Järgmise lennuga???” kisan mina, “see tuleb alles homme ju?” Mutid rõõmsalt: “Si, si, Mańana!” Unustage ära, ei ole mina nõus, ööpäev sitases Havanna lennujaamas ilma passita, no fucking way. “Pöörake tagasi,” nõuan ma, “see on teie error ja pealegi ma maksin topelt ja üleüldse!” Kisan, kuni kaptenil ei jää muud üle kui tagasi keerata. Kogu lennuk ohkab. Väravas seisab närviline vunts ning mu pass tuuakse kiirelt mu kätte. Huh, korras, mõtlen mina. Aga ei ole korras. Lennujaama security‘le on jäänud silma, et mingi jama on toimumas.

Üks Adojaan on puudu ja teine Adojaan on üle.

Kogu lennuk visatakse sõnagi lausumata tühjaks ning boarding algab uuesti. Kolmsada reisijat hakkab juba kurjaks minema. Tehakse uus boarding ning avastakse lennujänes minu näol. Mul on nüüd juba üsna savi. Klaarigu nüüd oma sitt ise ja selgitagu. Paks vunts ja kohale laekunud turvatöötaja vaidlevad, võiks isegi skandinaavlasena öelda, et kisavad üksteise suunas ja vehivad kätega. Selge on, et vunts on hea sita keeranud. Mõned minutid kisanud, otsustatakse ilmselt raha ära jagada ja mind pannakse pardale. Kõik istuvad lennukis. Mina, minnes pardale viimasena, üritan vaikselt lennuki tahaotsa oma istmele libiseda, ent mitte üks inimestest ei ürita mulle jalga ette panna. Kõik on kurjad, see kepp on juba poolteist tundi raisanud.

Kohale jõudes teen end nii pisikeseks kui võimalik ja vahin kramplikult aknast välja, pigistades peos oma passi ja pardakaarti nagu sõltuks nendest mu elu. Sõprade irvitamisel pole muidugi piiri. Ent ebaõnn pole veel läbi. Tänu meie ekstsessidele oleme kaotanud oma õhkutõusmise sloti ning meil tuleb väravas veel pea kaks tundi oodata.

Lennuk on kui praeahi, haiseb higist ja inimeste tigedusest.

Kolm ja pool tundi peale tegelikku aega tõuseme õhku. Närvid on nii läbi, et magan ilma veinitagi kuni Havannani. Lennukist väljudes üritab üks väike kuuba vanamees mind lüüa, karjudes kohalikke parimaid needusi. Ees ootab veel tund aega higises passikontrolli sabas ja seda kogu lennukitäie inimeste vihaste pilgunoolte all. Õnneks eesootav kuu aega Kuubal kompenseerib selle kohutava alguse, ent esimene mõte kohale jõudes oli küll ots ringi pöörata ja tagasi lennata.

Ka tänasel lennul ei puudunud väike seiklusmoment. Nimelt avastasin enne lendu, tänu ema emalikule küsimusele “viisa sul ju ikka on?” et mu kümneaastane viisa on nädalake tagasi aegunud. Oh seda paanikat. Õnneks oli teine pass olemas, seega tegin kiirelt ESTA ära, mille kinnitus võib viibida kuni 72 tundi. Seejärel peale tund aega sõrmeküünte järamist ja õõnsat tunnet kõhus, et kogu mu viis aastat piletite otsimist ja orgunni Burning Manile minemiseks lendab vastu taevast ja jätab mind maha, tuli kinnitus. Huh, napikas. Vedas taaskord ning kui mul peale 8-päevast kõrbes viibimist meeles on, siis on Edasisse loota reportaaži kõige rajumalt festivalilt üldse.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee Loe artikleid (27)