Intervjuu tantsija-koreograaf Janina Sarantšinaga

Foto: Sandra Palm

Muusika on oluline. Muusika rolli üle me elus ja ühiskonnas on Leedsi Ülikooli meedia ja muusikamajanduse professor David Hesmondhalgh enda raamatus “Why Music Matters” palju põnevat uurinud ja järeldanud. Näiteks on tema sõnul muusikal võime laiendada meie arusaama teiste inimeste mõtetest ja tunnetest. See on empaatiavõime valguses ääretult vajalik. Eriti suhestun ma tema väitega, et “kui kindlad osad muusikas koos töötavad, viivad nad keha ja meele kokku.”

Minul algas muusika mõistmine ja tundmine viieselt, kui hakkasin käima tantsutundides ja seda pea kahekümneks aastaks pühendunult tegema jäin. Tants muusikas on see sümbioos, mis viib mind hetkesse, ja samas reaalsest hetkest ära, üleni ainult oma ruumi. Muusikaga suhestumine läbi heli enda, läbi keha suunamise, ja vastupidi, on minu naturaalne kaif. Muusika aitab luua ruumi.

Vestlesin võimeka tantsija-koreograafi Janina Sarantšinaga,  muusika ja tantsu mõjust tema elule. Janina kuulub tantsijana prantsuse popartist Matt Pokora tiimi ja tuuritab hetkel Euroopas. Tegemist on artistiga, kes on müünud ligi 3 miljonit albumit ning pärjatud korduvalt NRJ Muusikaauhindadel Aasta Meesartisti tiitliga.

Välismaale jõudis Janina tänu koreograaf Julia Spiesserile, kes teda kunagi NRJ muusikaauhindade esinemise katsetele kutsus. Aastaid sellest esinemisest hiljem, jäi Janina silma teistele asjaosalistele. Sealt edasi tulid katsed ja nende läbimine, et Pokora tuuriga liituda.

Janina peab tantsija karjääris tähtsaks mitmekülgsust, uudishimu ja avatud meele hoidmist. Ent ka kindlaks jäämist oma tantsijastiilile ja osalemist erinevates projektides nii välis- kui kodumaal.

Telesaadete, reklaamide ja tuuritamise kõrval on Janina hinge toitmas kaasaegse tantsu lavastustes osalemine, s.h Rene ja Carmel Kösteri lavastus „rsksd“ ja Rene Kösteri „ycnptf“ Kanuti laval, samuti kuulub Janina prantsuse rühmituse Garçon koosseisu.

Milline on sinu suhe muusikaga?

Muusika paneb mind tundma vahel isegi midagi sellist, mida pole ise kogenud. Tants on see, millega ma saan end kõige paremini väljendada.

Kuidas kirjeldaksid muusika olulisust sinu igapäevaelus?

See on oluline. Ma arvan, et muusika on hea kaaslane igas olukorras ja aitab luua/muuta meeleolu. Samas, siia juurde peab vist lisama, et tegelikult eelistan tihti muusikale vaikust ja vestluste katkendite, linnamüra ja loodusehelide kuulamist. Eriti uues kohas olles. Aga pikad reisid bussis, autos või lennukis koos muusikaga on maagia – tekib palju uusi mõtteid. Mõned lood kõlavad hoopis teistmoodi öistel retkedel.

Milline lugu pani sind tõsisemalt tantsima ja seda karjäärina ette kujutama?

Sellist lugu otseselt pole. Võib-olla sellepärast, et väikesena ma ei unistanud otseselt tantsijaks või koreograafiks saamisest. See oli tegevus, mis lihtsalt käis minuga kaasas. Peale kooli läks kohe muusika mängima ja korter oli tantsusaal, teatrilava, võtteplats, kontsertsaal. Ja vist ei tule suureks üllatuseks, kui mainin Michael Jacksoni nime kõige selle juures. Kuidas ta oli laval, see kirg!

Kuidas koreograafia loomine protsessina välja näeb?

See on kõigil erinev ja ma ei usu, et keegi alati ühe malli järgi loob. Tavaline variant on ilmselt see, kui sul on mingi muusikapala, mis inspireerib, tahad midagi luua ja liikuda selle järgi. Samas, on tihti ka mingi tunne, mida sa tahad edasi anda ja otsid hoopis selle järgi midagi sobivat muusikast. Ja vahel pole muusikat vaja, teed selle rütmi järgi, mis peas on.

Improvisatsioon saalis:

some random old moves and no im not naked

A post shared by janina (@andnose) on

Sind viimati sütitanud muusikaline elamus?

Olin tuuriga Bybloses, käisime Citadeli varemetes ja samal ajal kõlas kutse palvetamisele. Väga hüpnotiseeriv ja ajas rändav tunne.

Milline lugu iseloomustab su karakteri head poolt? Milline halba?

Hea ehk midagi toredat Frank Sinatralt või „Maniac“ Flashdanceist. Aga halb.. ma ei teagi, võib-olla midagi Olafur Arndsilt, mis paneb kahe taktiga nutma.

Tugevaimad mälestused mõne looga minevikust? Kas ja kuidas on muusika sind isiksusena kujundanud ja milliseid valikuid tegema suunanud?

Tugevaim mälestus on Tšaikovski „Luikede järv“. Ema mängis vinüülilt seda mulle päris väikesena. Mõni koht avaldas nii palju „muljet“, et ema leidis mu laua alt lemmikmänguasjaga värisemas. Mõni aasta hiljem palusin seda uuesti kuulata, teatades, et ma enam ei karda, kuigi ise lõdisesin pehme jänesega diivaninurgas. See seik mõjus võib-olla rohkem mu emale, tema jaoks said mõned asjad minu kohta selgeks, nagu ta hiljem maininud on.

Kuidas sa end ise häälestad tunni andmise lainele ning kas ja kuidas muusika sind selles aitab?

Mulle meeldib tundi anda. Võibolla see kõlab liiga ülevoolavalt, aga ma olen väga tänulik ja õnnelik, et mul on sellised õpilased. Nemad annavad ikka korraliku annuse motivatsiooni ja energiat. Häälestan koos nendega, kes on mul saalis, see oleneb päevast ja tähtede seisust, vahel on vaja võtta n-ö õrnemalt ja teinekord vastupidi.

Kuidas on olla tuuril suure artistiga ja igal show’l sama rutiini sama muusika ja sama hea energiaga teha?

Iga õhtu on omamoodi. Vahel on väga lihtne – tore tiim on ümber ja koos lõbus teha oma asja. Teine päev on täis reisimist, kusjuures oled maganud x-asendis ning peale tuuribussi pole terve päev midagi muud näinud.

Siis on hea endale meelde tuletada, et nende inimeste jaoks ei ole see 45. kontsert, vaid esimene ja, et sa oled üks õnnelik olend, et saad sellist asja tööna teha.

Lisaks, on seal mingi eneseteostuse moment, et igakord paremini teha. Siis kustub valgus, kõlab avamuusika, inimesed karjuvad ja adrenaliin töötab ning ega sa mõtle lavale minnes, et täna annan 65%. Moment võtab endasse ja varsti on kontsert läbi. See käib kiiresti, kahjuks või õnneks.

Millest unistasid väikese tantsijana?

Unistasin saada väga heaks erinevates stiilides ja tantsida laval Michael Jacksoniga.

Kas unistused on täitumas?

MJ-ga enam kahjuks tantsida ei saa, aga erinevate stiilidega tegelen siiani. Võib öelda, et tegelen unistusega.

Kuhu edasi püüdled?

Tulevik on tulevik. Ei taha sinna väga joosta, sest aeg läheb niigi kiiresti. Tahan rohkem luua.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (5)