Romi Hasa: nostalgiline Bulgaaria

Veetsin augusti alguses puhkusenädala Bulgaarias, Musta mere äärsel päikeserannikul Sunny Beach’il. Mulle kui nõuka-aja lapsele oli Bulgaaria eelkõige omapärane kombinatsioon moodsast luksusest ja nostalgilistest sovjeetlikest detailidest.

Osad Sunny Beach’i mereäärsed viietärnihotellid olid lausa üle-elu-suuruste tornide ja purskkaevudega paleed. Victoria Palace hotelli fuajee lühter on kindlasti suurim, mida oma elu jooksu näinud olen. Losshotelle vaadates arutlesin omasoodu, mis võis olla omaniku poolt antud ülesandepüstitus arhitektile: ”palun tehke selline hotell, mis oleks nagu muinasjutuloss, aga veel palju-palju suurem ja läikivam…”

Samas, napi viieminutise jalutuskäigu kaugusel luksushotellidest oli täiesti hooldamata võsa-alune, kus ei olnud õhtuti vähimatki valgustust ja mis lõhna järgi otsustades oli populaarne mitteametlik metsapeatuse koht. Või siis kenad jalakäijate teed, mis ilma igasuguse hoiatuseta ühel hetkel lihtsalt poolmetsikuks autoparklaks muutusid, sest ametlik autoparkla oli autosid täis. Kõnniteede ootamatu lõppemine ja näiteks kraaviga asendumine tundus Sunny Beachil üleüldse pigem reegel kui erand.

Sunny Beach’i rannariba on umbes 6km pikk, hotelle on seal kümneid ja kümneid ja rand oli augusti alguses puhkajatest tulvil. Autode registrimärkide järgi otsustades oli turiste pea kõigist ümbruskonna riikidest – Rumeeniast, Serbiast, Makedooniast, Albaaniast, Moldovast, Ukrainast. Lennujaamas taas kuulis palju vene ja saksa keelt. Ilmselt kestab turismi kõrghooaeg Musta mere ääres vähemasti kooliaasta alguseni.

Sunny Beachi rannariba on tõeliselt puhkajasõbralik – heleda liiva ala on umbes 100 meetrit lai, ilusti koristatud ja puhas. Musta mere suured lained on väga-väga soojad. Rand on toole ja päiksevarje tihedalt täis, aga kohta valides tuleb olla tähelepanelik ja jälgida silte – osad ranna-alad on mõeldud kõrval asuva hotelli klientidele.

Väga nostalgiline vaatepilt oli pea igal nurgal hiigelsuurtest pottidest müüdavad keedetud ja soolaga maitsestatud maisitõlvikud – kukuruza. Täpselt samasuguseid maisimüüjaid mäletan oma esimesest Musta mere reisist, kui teismelisena Adleris käisin. Maisitõlvikuid süüakse nn tänavatoiduna otse näpu vahelt. Ühe suure tõlviku hind on eurodesse ümber arvestatuna umbkaudu 50 senti.

Sama nostalgiline nähtus olid ka maanteeäärsed arbuusimäed, mis laotud otse teepervele, kusjuures eranditult kõik arbuusid olid hiigelsuured.

Lisaks kaunile rannale – eriti ilus on meri päikeseloojangul -, pakub Sunny Beach nii palju meelelahutusvõimalusi, et ilmselt poleks päris vale tiitel ”Bulgaaria Las Vegas”. Hiiglaslikud kasiinod, baarid, diskoteegid, karaoke- ja elava muusika kohad… Privaatse ja vaikse rannapuhkuse otsijad peaksid oma pilgud mõnda muusse piirkonda suunama.

Bulgaaria hinnatase on Soome ja isegi Eestiga võrreldes soodne, laias laastus on näiteks väljas söömine-joomine 2-3 korda odavam. Teenindajatena on bulgaarlased sõbralikud ja vastutulelikud. Hotell saatis meile saabudes tuppa kaasa isegi abilise, kes tassis kohvrid ja näitas meile, kuidas konditsioneer töötab. Skandinaavias sama kategooria hotellis sellist teenust ei pakuta.

Huvitav kogemus oli hommikusöök hotelli rootsi lauas koos arvukate Ida-Euroopa turistidega.

Kui näiteks Tallinna ja Helsingi vahet sõitvate laevade rootsi laudades seisavad kõik ontlikult järjekorras, siis Bulgaaria hotelli buffet’is tundus rahulik ootamine täiesti tundmatu nähtus: kõik ründasid lauda eri nurkade alt ja korraga. Ka jäi mulje, et nn nõukogude inimesed võtavad toitu igaks juhuks ikka lahkesti rohkem, kui reaalselt söövad – mitmel korral sattusin märkama, kuidas seltskond lahkus lauast, kuhu jäid kurvad, veidi songitud toidumäed. Ka rootsi laua toitude valik pakkus nostalgilisi äratundmishetki: kapsarullid, pelmeenid, borš.

Kui rootsi laua ääres ilmutasid mitmed meie hotellikaaslased kärsituse märke, siis kummalisel kombel samad inimesed näitasid üles äärmuslikku kannatlikkust ja pühendumust kui oli vaja hotelli basseinibaaris täiuslik puhkuseselfie teha. Üks keskealine paarike kiigutas oma selfipulka kindlasti pea 20 minutit, proovis ja katsetas, enne kui neil täiuslik klõps õnnestus.

Üks veider aspekt Sunny Beachil oli hobusekaarikute kui turistide transportimise vahendi suur populaarsus. Oli veidi kummaline vaadata, kuidas turistid lasid end +34 kraadises kuumuses sõidutada lahtises kaarikus keset tihedat liiklust – raske ka uskuda, et see vaestele tutte täis riputatud hobustele väga meeltmööda olukord oleks olnud.

Kokkuvõttes võib öelda, et Bulgaaria Musta mere rannik on igati mugav ja soodne sihtkoht päikesepuhkuseks – kui teatav annus nõuka stiilis omapärasust ei kõla eemalepeletavalt.

Romi Hasa

Romi Hasa

Romi Hasa on Edasi Helsingi-kirjasaatja. Romi on endine Eesti ajakirjanik, nüüdne Soome koduperenaine, kes elab Helsingi agulis koos muusikust abikaasa, kolme lapse ja koeraga ning vaatleb Eesti elu väikselt distantsilt.


Loe artikleid (14)