Kuidas nutinarkomaaniast vabaneda? Ajuteadlase Jaan Aru 5 soovitust

Meie e-ühiskonnas on peaaegu tabu rääkida nutiseadmetega kaasnevatest probleemidest, aga asi on lihtne: liiga palju head pole hea; liiga palju vitamiine tekitab kehas vastureaktsiooni; liiga palju päikest ei ole hea nahale; liiga palju maasikaid teeb kõhule liiga. Samuti on nutiseadmetega: need teevad elu lihtsamaks, toovad teabe meieni kiiresti, aga vastutasuks võtavad üle meie mõistuse, kirjutab ajuteadlane Jaan Aru Tartu Ülikooli vilistlaste ajaveebis.

Milles on probleem?

Meie ajule meeldib sisendi uudsus. Uudsus on ajule tähtis õppimissignaal, sest kui organism kohtab midagi, mida ta aju ei osanud ette näha (st midagi uut!), siis tuleb oma teadmistepagasit uuendada. Ajus on see lahendatud nii, et iga kord, kui sisend on uus, vallandub ajus kerge mõnureaktsioon, mis viib tõhusama õppimiseni. Nutiseadmed pakuvad palju vahetut uudsust (iga pöidlaliigutus toob midagi uut), seega tekitavad nutiseadmed palju mõnu. Mõnuga kaasneb aga alati oht jääda sõltuvusse. Igasuguse sõltuvuse tagajärjeks on see, et sõltuvuse objekt (heroiin, hasartmängud, nutiseadmed) kontrollib meie tähelepanu. Kui kevadises metsas, tähtsal koosolekul või meeleolukal õhtusöögil tunnete vajadust oma nutiseadet vaadata, olete nutinarkarid (NN).

Ka mina olin NN. Mingil hetkel sain aru, et ma ei suuda enam nii hästi mõelda, nii pikalt süveneda – ikka ja jälle liikus tähelepanu nutiseadmele. Ei kõla eriti kohutavalt? Võiks lausa küsida, aga mis siis sellest, et keskenduda ei suuda. Kahjuks on nii, et tähelepanu on ajus õppimise ja töötluse kiirtee, kõik muud teed on kruusateed – ainult keskendudes kasutame aju efektiivselt. Näiteks on mitmed katsed sõidusimulaatoritega näidanud, et roolis e-maili või tekstisõnumit lugevad ja saatvad inimesed satuvad tihemini (simuleeritud) liiklusõnnetustesse. Kas usute katseid või tahate omal nahal järele proovida?

Kui õpetaja koolitunnis igavat matemaatikat selgitab, siis näib, et pisut nutiseadme klikkimist ei tee ju paha. Vale! Katsed näitavad, et tähelepanu hajudes langeb meeldejäänud teabe osakaal drastiliselt. Teadmine ei hakka niisama külge. Kui laps ei süvene, siis pole tal koolitunnis mõtet passida. Sama kehtib töölaua taga: kui loete või koostate dokumenti, aga mõte läheb sotsiaalmeedias toimuvale, siis langeb töö efektiivsus järsult.

Nutiseadmed kontrollivad meie tähelepanu ja seega meie aega ja tulevikku. Aga see pole veel kõige hullem. Võrreldes meie vanurlike ajudega on laste ajud palju plastilisemad ja seega palju vastuvõtlikumad nii heale kui ka halvale, mis nutiseadmetega kaasneb. Varajane kokkupuude nutiseadmetega teeb lapsed osavaks nutiseadmete kasutajaks, kuid tekitab puudujääke selles, milles inimlapsed eriti osavaks saama peaksid: teiste inimeste mõistmises ja keele arengus. Need mõlemad vajavad suhtlust ja vahetut kokkupuudet teiste inimestega.

Seega, kui annate lapsele õhtul kätte nutiseadme, et ise sel ajal oma nutiseadmes istuda, siis rikute enda aju ja muudate oma lapse aju arengutrajektoori kogu ta ülejäänud eluks.

Ühtegi sõltuvust ei murra üleöö, aga järgnevalt pakun paar lihtsat reeglit igale nutinarkarile:

  1. Pane nutiseade tööl ja koolis kotti, võta maha heliga märguanded – keskendu 25 minutit ainult tööle, seejärel premeeri end oma nutiseadme vaatamise ja kallistamisega.
  2. Ära kasuta nutiseadmeid autoroolis: katsed näitavad, et see tõstab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust; see on lihtsalt rumal.
  3. Tee endale mingi lihtne reegel koduseks nutiseadmete piiramiseks. Näiteks ära kunagi võta nutiseadet välja söögi ajal. Eriti tähtis on see reegel siis, kui laua ümber on kogu pere.
  4. Anna lapsele nutiseade nii hilja kui saad – jah, on lihtsam lasta nutiseadmel teda kasvatada, aga väikese lapse aju vajab sisendit oma vanematelt.
  5. Ära kunagi luba last voodisse nutiseadmega – lapsel on nutiseadet ära panna veelgi raskem kui meil, seega hoiab nutisõber last oma haardes ja vähendab unetunde. Kuid uni on aeg, mil ajus tehakse hooldustöid ja korrastatakse teadmisi, seega on uni hädavajalik nii lapse kui ka meie kõigi ajudele.

Artikli autor Jaan Aru on on Eesti ajuteadlane ja Tartu Ülikooli teadur. Tema teadustöö põhisuunaks on teadvuse neurobioloogiliste aluste uurimine. Ta on 2016. aastal auhinnatud riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija tiitliga. Jaan Aru kirjutab aju tõhusast kasutamisest, unest, tehisintellektist ja laste mõistusest ka oma hiljuti ilmunud raamatus “Ajust ja arust”.