Fotolugu: tuuletallaja

– “Mis kell on?”
– “Ma ei tea.”
– “Polegi tähtis.”

– “Mis päev on?”
– “Vist neljapäev, eile käisime ju lesta järel.”

Seesugused tuult ja aega tallavad vestlused on täitnud aja viimasel kuul.

 

 

Uitame ratastel saare otsas. Järsku astub lagunenud kasarmu ukseavasse valge poni. Nagu ilmutus. Astun ligi, teen pai, ta napsab veidi mu jalga. Tema selja taga, maja sisemuses, tungleb kamp musti lambaid. Kujutan ette, et neil on seal igal ühel oma tuba ja ühisköök. Nende oma väike paradiis.

Sularaha näpus, süljenäärmed töös, kohalike diilerite lettide vahel. Miskipärast püsib kodust kaugel till kikkis, tomat maitseb rohkem kasvuhoone järele, värske lest hüppab ise või sisse pannile ja nii edasi.

Enne uinakut või pärast uinakut. Kasta maasikas kondenspiima sisse, sellesse, mis liimib keele suulakke ja huuled üksteise külge.

Üsna hästi suudame kirjeldada seda, mida näeme. Vahel ka seda, mida tunneme. Nägude kirjeldamine pole nii lihtne. See, mis juhuslike kohtumiste puhul on kerge, isegi groteskne tulema, muutub lähedaste juures keeruliseks.

Basseini ääres. Enese ilust teadlik õrnem sugu kõnnib selg sirge ja kael õieli. Heas vormis mehed lubavad endale julgemaid ja pikemaid pilke. Aga mõni on alla andnud ja põrnitseb nurgas telefoni, asetades selle aurusauna minnes hellalt kaitsva rätiku sisse. Õnneks vees oleme kõik võrdsed.

Ester Urbala

Ester Urbala

Ester Urbala on loodushuviline bibliomaan, kes armastab fotokunsti, linde ja raamatuid. Loe artikleid (2)