Hannes Kuhlbach: usaldus – õnneliku suhte vundament

Foto: Jorge, Creative Commons

Usaldus on sild, milleta on raske ette kujutada ühtegi tähenduslikku suhet inimese elus. See ületab kahe inimese vahel olevat tühimikku, mille põhjas on varmad varitsema personaalsed deemonid, kerkides aeg-ajalt inimese teadlikule meeleosale lähemale, et siis taas ohutusse sügavusse vajuda. Kõige ürgsem ja baasilisem deemon on Wilfred Bioni poolt kutsutud nimetuks õuduseks, füüsiliselt võiks selle vasteks olla täieliku hävimise hirm. Üksiolemise kui kriisi ekvivalendiks on tihti just kohtumine oma isiklike deemonitega, millega oleme siia maailma tulnud ja mis meid alateadvuses alati saadavad.

Inimene vajab teist inimest, et ellu jääda

Inimene vajab teist inimest, õigemini suhet temaga, et oma primaarsete hirmudega toime tulla. Austria-Ameerika päritolu psühhoanalüütik Rene Spitz (The First Year of Life. New York. 1965) ja paljud teised psühholoogid on põhjalikult uurinud ja tõestanud, et lähedase inimsuhteta ei jää inimlaps ellu. Ja isegi, kui teda piisava kehalise hoolitsuse ja vajaduste rahuldamise eelduse korral füüsiline hävimine ei ähvarda, siis psüühiline toimetulek ilma suhteta on tõsise küsimärgi all.

Usalduse sillapostid asetatakse paika varajases sümbiootilises suhtes emaga ning neile tugineb hilisem usaldus oma lähedaste ja partneriga.

Suhe emaga on otsekui tüüpprojekt või baasmudel, millele tuginedes ehitab inimene edaspidi lähisuhteid teistega. Selgituseks – ema puudusel on lapse kiindumus- ja usaldusobjektiks ükskõik milline teine inimene, kes teda võtab hooldada ja temaga tundesideme luua. Bioloogilisel emal on see enamasti lihtsalt võrratult kergem kui vanaemal, hooldajatädil või ammel.

Pöörates nüüd antud loos täienisti täiskasvanud lugeja sisemaailma ja suhtemustrite poole, esitan väite, et partnerlussuhtes, mis hõlmab sisulist ja soovitud mõlemapoolset lähedust, kordab inimene alateadlikult oma varajast viisi lähisuhtes olla. Selles olevaid dimensioone on rohkem kui siinkohal suudaksin üles lugeda; tähtsamad on kindlasti läheduse määr, isiklik saamise ja andmise vajaduse rahuldamise võimalus, isiksusetüübile sobilike-iseloomulike toimetulekumehhanismide toimimine, mõlemapoolne usaldus. Eetilistest kategooriatest rääkides võiks mainida ka ausust, vabadust. Loomulikult on suhtel ka kehaline pool. Teine inimene peaks olema füüsiliselt ligitõmbav (mitte eemaletõukav), seksuaalse sobivuse ja naudingulisuse tähtsus on eri suhetes ja eri suhte faasides muutuv.

Usalduse tähtsus suhte kooshoidjana kasvab ajas

Enamasti inimesed ei mõtle ega sõnasta otse ja ausalt, mis neid suhtesse seob ja hoiab. Eks üldjoontes võiks ikka meeldivat ebameeldivast rohkem olla, kuid nagu öeldud, inimesed ja suhted muutuvad ajas tugevalt. Kel vähegi rohkem elukogemust, võib mõelda tagasi enda kriteeriumitele lähisuhtele teismeeas, varastes kahekümnendates, kolmekümnendates jne. Pakun, et muutunud on rohkem, kui püsinud. Ühes osas aga teeksin küll ennustuse – usalduse tähtsus ja osakaal “õnne valemis” kasvab ajas. Kui teismeeas tekitab usalduse petmine päevadesse või nädalatesse ulatuva pettumuse ja tasalülituse, siis näiteks neljakümnendates …. on hea, kui usalduse kaotusest aastate jooksul üle saad. Kui üldse saad. Sest kahe inimese vahelise usalduse silla purunemine viib regressiivselt tagasi aega, kus deemonid olid päriselt olemas.

Lähisuhtes kasvab kahe inimese läheduse kasvuga võrdeliselt ka võimalus haiget saada.

Kui enam ei ole vaja mängida tagaajamise-kättesaamise mängu, kui n.-ö. leivad ühte kappi pannakse, on ilmselt põhiline usaldus, vähemalt otsuse tegemiseks piisaval määral, olemas. Kumbki osapool peab tegema valiku, mis teisest küljest tähendab kõigist teistest valikuvariantidest loobumist ühe kasuks ning selles valikus tuleb olla aus. Aususe puudus, vale sünonüümina, räägib usalduse puudusest teise inimese, suhte ja lõpuks ka enda suhtes. Suhte argipäevas kipub ju olema rohkem tavalist, halli ja tüütut, kui seda kokku minnes osatakse ette kujutada. Väikesed asjad saavad suure tähenduse, vahel ka vastupidi. Senikaua, kui mõlemad osapooled suudavad oma vajadustele teise poolt piisava rahulduse saada (kuigi nõudlik laps meis tahaks 110 % rahuldust) ning tunda ennast selle juures ka iseseisva autonoomse täiskasvanuna, mitte teise vajaduste rahuldamise masinana, on põhiliselt asi korras.

Usaldust ei kasvata paradoksaalselt aga olukorrad, kus mõlemad käituvad julgelt, vabalt ja kindlalt, vaid rasked hetked. Just siis, kui ühel partneritest on tarvis rinda pista oma deemonitega, olgu nende argiväljund siis materiaalne või mentaalne, on teise inimese olemasolu ja temapoolne hoidmine eluliselt vajalik. Nii nagu ema leiab viisi oma beebit hoida, nii leiavad ka partnerid viisi, kuidas teineteist hoida. Heal juhul on kaaslase kallistus või pai elu raskeimal hetkel samaväärne kunagise ema sõnatu (sest tegemist on sõnade ja sümbolilise mäletamise eelse suhtega) hoidmise ja lohutamisega.

Usalduse silla tugevus pannakse proovile elus ikka siis, kui seda ei oska oodata ega plaanida. Raske haigus, töö kaotus, vanemate kaotus, armastuse kaotus… jah, ka lapse kaotus.

On hetki, kus üksinda ei suuda maailma raskust ja valu keegi taluda. Just siis on vaja, et kahe inimese vaheline usalduse sild kannaks.

Et see, kes vajab hoidmist ja kandmist, julgeks sellel sillal kõndida, kartmata purunemist ja sügavikku vajumist. Sellel sillal inimest saatvad tunded on tihti ühed kõige raskemad ja varasemad: häbi, alandus, süü. Kui nendega koos, neile vaatamata, saab ennast partneri hoida usaldada, ei ole maailm trööstitu. Ja homne saab ehk tänasest parem, on ikka lootust.

Usaldus võetakse suhtesse kaasa lapsepõlvest

Vahel, isegi pahatihti ei ole kriisi väljakestmiseks aga usaldust ja ausust piisavalt. Ka siin on oma osa inimlapse varastel kogemustel oma ema süles. Kõik me tuleme erinevast ema-isa suhtest, erinevast lapsepõlvest, oleme erineva temperamendiga ja seetõttu ka tõlgendame usalduse ja aususe tähendust ja rolli inimeste vahel erinevalt. On hea, kui enne kriise, kasvõi teoreetiliselt saab läbi arutada, mis on partnerlussuhte tähendus kummalegi inimesele, kui palju on selles vabadust, kuipalju seotust ja mis kummagi jaoks tähtis. Sest inimesed on erinevad.

Kui usaldus kord on katki läinud, siis viivad mõrad välja (enese)usalduse vundamendini. Kui see on rajatud heale, hoidvale ühendusele varajases lapsepõlves, kannatab vundament mõndagi. Kui aga mitte, siis oleme taas vastamisi oma varajaste deemonitega, ning eriti õudne on nendega võidelda üksinda.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (8)