Anders Härm: kunst ja moraal. Alejandro Jodorowsky fenomen

Hiljuti jõudis Eestis kinodesse Alejandro Jodorowsky film “Lõputu poeesia”, mis on teine osa tema kolmeosalisena planeeritud autobiograafiliste filmide seeriast. Et tegu on 88-aastase režissööriga, tuleb hoida kõvasti pöialt, et tervis teda selles alt ei vea ja ka seeria kolmas film ikkagi valmis saab.

David Lynchist Kanye Westi & Tommy Cashini

Jodorowsky on kahtlemata huvitav ja legendaarne juhtum filmiajaloos: kahe filmiga “El Topo” ja “ Holy Mountain” tõusis ta 70ndate alguses kultusstaatusesse, planeeris järgmiseks läbi aegade kõige suurejoonelisemat ja tervet Hollywoodi muutma pidanud ulmefilmi, mille üheks kunstnikuks oli H.R. Giger ning kus pidid näitlejatena kaasa tegema nii Salvador Dali, Orson Welles kui ka Amanda Lear ning mida peetakse maailma kõige paremaks filmiks, mida kunagi ei ole tehtud. Seejärel pettus ta filmitööstuses põhjalikult, tegi järgneva 30 aasta jooksul veel kaks-kolm tagasihoidlikku tähelepanu pälvinud filmi ning naasis või õigemini tuli suurde kinno 2013. aastal dokfilmiga “Jodorowsky “Düün””, mis rääkis nurjunud katsest lavastada Frank Herberti samanimelise romaani põhjal film ning käesoleva autobiograafilise sarja esimese mängufilmiga “Tants reaalsusega”.(1)

Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama Jodorowsky elulugu, ega anna ülevaadet ka tema loomingust, selle leiab internetist kerge vaevaga. Samuti soovitan huvilistel ära vaadata eelnimetatud dokfilm, milles on mitu lõbusat lugu Dalist ja Wellesist. Alljärgnev ei ole kuidagi käsiteldav ka tema viimase filmi “Lõputu poeesia” kriitikana, filmi kohta võib juba lugeda üsna mitut arvestatavat artiklit.(2)

Olles nüüd lühikese aja jooksul läbi vaadanud tema kui mitte kogu loomingu, siis vähemalt selle paremiku (“Fando y Lys”, 1968; “El Topo”, 1970; “Püha mägi”, 1973; dokfilm “Jodorwsky “Düün””, 2013; “Reaalsuse tants”, 2013; “Lõputu poeesia”, 2016), ja see, mis mind antud kirjutise raames huvitama hakkas, on tema fenomen ja selle retseptsioon. Jodorowskyst räägitakse kui veendunud sürrealistist (ja ka ta ise näib selle kuvandiga samastuvat) kui irdse mõttemaailmaga fantaasiaküllasest režissöörist, kes on mõjutanud erinevate põlvkondade kunstnikke alates David Lynchist (“Twin Peaksi” kolmanda hooaja esimesi osi vaatasin muide paralleelselt Jodorowskyga) ja lõpetades Kanye Westi ja Tommy Cashiga.

Kuid kas see fantaasia on ikka nii sürreaalne kui näib või seda näidata püütakse?

Foto: Ekraanitõmmis “Lõputu poeesia”

Sürrealism peaks olema teadvusevoo vabastamine tema enda pärast, alateadvuse vallandamine kui eesmärk iseeneses. Jodorowsky kujundiorgia aga ei ole aga sugugi selline, süütu ja vabastav kui seda sageli näidata püütakse, selle algsed tõukejõud on hoopis mujal.

Mind hakkas huvitama see moraali ja transgressiooni kummaline vahekord tema loomingus.

Moraalselt õigustatud transgressioon

Kunstiteadlased vaidlesid aastakümneid (kui mitte sadu) Hieronymos Boschi fenomeni üle. Kuidas sai sellisel ajal, 15. sajandi teises pooles võimalikus niivõrd erakordse ja idiosünkraatilise kunstniku esile kerkimine? Ei ole seksuaalset perversiooni või fantaasiat, mille kujutist me tema loomingus ei leia, see moodustab detailse kataloogi kõikvõimalikest ja võimatutest seksuaalsetest (ja ka muudest) naudingutest. Vähe sellest, hoolimata oma transgressiivsest, kõikvõimalikke konventsioone eitavast kunstikeelest, seksuaalsete perverssuste ja tabude eksplitsiitsest kuvamisest, oli tegemist igati auväärse linnakodanikuga, kelle positsioon ‘s-Hertogenboschi linnakeses oli kõrge ning kelle populaarsus ületas riigipiire, nii palju kui tema elust üldse teada on.

Boschi pildimaailma on üritatud seletada nii hereesia kui muidu obskuursete praktikatega, kuid üldiselt on teada, et ta jäi truuks paavstikesksele katoliiklusele ning kõrvalekalded peavoolust ei oleks tõenäoliselt võimaldanud elada pikka ja rahulikku elu.

Praegu domineeriva tõlgenduse järgi on kõik tegelikult märksa lihtsam: Boschi loomingu šiffer on moraal, ta oli lihtsalt konservatiiv.

Paradoksaalsel kombel oli just kõikehõlmav moralism, inimkonna allakäigu ja pahede avalik hukkamõist see, mis tema loomingu legitimeeris ning võimaldas tal peaaegu täielikult vabastada oma fantaasia nende kirglikul, detailsel ja nüansseeritul kujutamisel. (Ei taha mõeldagi, millised vahvad sodomiitlikud fantaasiad võivad podiseda näiteks vooglaidude ja järvide kurjast vaimust vaevatud kuplite all)

Kuid see, mis tegi Boschist fenomenaalse kunstniku, seisneb justnimelt selles, et moralism pole kõik: see ei ammenda tema kunsti, samas kui tema fantaasia näib olevat ammendamatu. See ebamugavust tekitav ülejääk, mis muudab tema loomingu meile jätkuvalt atraktiivseks on tema kunsti groteskse ja allegoorilise pinna all pulseeriv jouissance, naudingusubstants, millel sümboolne moraalne raamistik probleemitult õilmitseda laseb.

Jodorwsky kui mütopoeetiline moralist

Jodorowsky puhul tekib tahtmatult pigem paralleel pigem Boschi kui mõne programmilise sürrealistiga. Kas kogu seda Jodorowsky fantastilist maailma ei käivita mitte soov jagada inimkonnale lihtsaid õpetussõnu, sest filmide kõrval tegutseb ta ju ka mingit laadi esoteerilise guruna?

Foto: Ekraanitõmmis “Lõputu poeesia”

Kas Jodorowsky pole mitte pigem mütopoeetiline moralist? Kõik tema filmid on sisuliselt kangelaseeposed, mille peategelased asuvad suurele eksistentsiaalsele (eksi)rännakule tõe ja teadmise poole ning kes hoolimata raskustest, mida “vali saatus nende teele paiskab”, saavutavad lõpuks teatud sihi, äratundmise ja lahenduse? Ja kõigi eeposte eesmärgiks on ikkagi jagada õpetussõnu ja elutarkusi. Kui tema filmid oleksid ammendatud selle ilmselgelt äratuntava eepose arhetüübiga, moraalse ja kognitiivse arengu looga, siis vaevalt need üldse mingit tähelepanu oleksid pälvinud. Ka need muudab intrigeerivaks justnimelt see ülejääk, mis lõpuks varjutab ja kirjutab üle kogu narratiivi kohmakuse ja kahtlase moraali. Ka iseenda elule läheneb ta sarnase eepilise jutustuse vormis, mille mastaapidel ei puudu peaaegu naeruväärselt mõjuv odüsseialik haare.

Samas võib muidugi öelda, et kogu tema looming on teatud mõttes autobiograafiline, mis viib žanri nartsissistliku absurdi viimase piirini: kui 70ndate filmides mängis ta ise sageli peaosi, siis nüüd mängivad neid tema pojad ja pojapojad ning ka vanamees ise ei saa välja ilmumata ning mõnda õpetussõna jagamata jätta. “Lõputu poeesia” Ladina-Ameerika seebikate parimaid traditsioone järgivas lõpustseenis ruttab ta näiteks isiklikult kohale, et lepitada iseenda noorem versioon oma isaga (kellest ühte mängib tema noorem ja teist vanem poeg) ja lugeda neile veel sõnad peale.

Rohkem kui narratiivi koherentsus huvitab teda oma sõnumi edastamine, mis sageli päädib sarnaste koomiliste epistlite ja katkestustega filmi struktuuris.

Tema jutustamisoskus on amatöörlik, võiks isegi öelda, et kehv, samas kui tema kujundikeel on ületamatu ja seda juba mingi hea maitse ei kohitse. Narratiivi koherentsuse ja voolavuse on ta alati valmis löövale kujundile ohvriks tooma. Ja eks see visuaalne orgia, mida Janar Ala nimetab koguni ande kerglaseks pillamiseks või isegi ära viskamiseks, teegi temast kultusrežissööri (3).

Kuid nende kahe vastandliku soovi: õpetliku ja moraalse eepose ning kujundiuputuse vahel tekivad teatud käärid, mis muudavad tema filmid natuke piinlikeks, kohmakateks ja raskepäraseks. Seda ei juhtu näiteks kunagi Lynchiga, kes lihtsalt ei ole moralist. Lynch võib täielikult läbi kukkuda, aga see läbikukkumine on kindlasti üpris erinev Jodorowskyst. Nii juhtus näiteks “Düüniga”, mille ta Jodorwsky asemel ära tegi ja mis on tema kindlasti kõige suurem ebaõnnestumine režissöörina üldse.

Samas see moralismi, kujundihulluse ning fantaasia kompott koos teatava naiivsusega näib olevat üldse Ladina-Ameerika kunsti teema. Seesama motiiv jälitab minu meelest ka kõige tuntumat Tšiili kaasaegset kunstnikku Alfredo Jaari, kes valdab suurepäraselt kujundit ja kes võib teha hiilgavaid teoseid kõrvuti või läbisegi täiesti totrate, naiivsete ja moraliseerivatega.

Foto: Ekraanitõmmis “Lõputu poeesia”

Lõputu Poeesia

“Lõputu poeesia” on saanud üldiselt väga positiivset kriitikat nii Eestis kui ka mujal: Ala võrdleb oma kogemust koguni Lynchi “Mullholland Drive’iga”(mille vaatamine mõjus ka mulle sarnaselt, reaalsustaju muutvalt), samas kui Joonas Kiik räägib pigem võitlusest unega terve filmivaatamise aja.

Pean tunnistama, et “Mullholland Drive’i” või ükskõik millise tugeva Lynchi filmiga ma seda ei võrdleks, ent magama see nüüd mind kohe kindlasti ka ei pannud. Mulle kui ikkagi mitteprofessionaalsele filmivaatajale tundub, et võrreldes varasemate filmidega püsib lugu paremini koos ja on dramaturgiliselt tugevam, samas kui kujundihulluses on vaid õige pisut tehtud järeleandmisi. Teisalt annan ma endale selgelt aru, et “El Topo” või “Püha mägi” võimaldasid ka fantaasial oluliselt kõrgemalt lennata kui Jodorwsky enda kunstnikuks kujunemise saaga seda võimaldab. Just viimastes filmides on Jodorowsky paletti lisandunud täiesti arvestatav (situatsiooni)huumor, mida varasemates filmides ei täheldanud. Groteski ehk küll, aga mitte huumorit.

Ühesõnaga “Režissöör Jodorowsky lapsepõlv ja noorus” on nüüd nähtud ja jääb loota, et ta jõuab valmis ka oma “Meheea”. Samas võiks ju ka mõni tundliku käega režissöör ja vastutustundlik produktsioon võtta ehk kunagi realiseerida ka tema “Düüni”, on see ju kuni viimse kaadrini juba nii kui nii üles joonistatud.

Kokkuvõtteks

Jodorowsky paradoks seisneb niisiis selles, et teda kui kunstnikku käivitab soov jagada õpetlikku ja moraalset lugu, samas kui see, mis teeb temast olulise kunstniku seisneb selles, kui mastaapselt ja ebakonventsionaalselt ta sellest hälbib ja kuivõrd ta selles ebaõnnestub. Ei ole midagi tüütumat kui kunsti vormi valatud moraal, samas on see nii tema kui ka Boschi ja paljude teiste jaoks teatavas mõttes möödapääsmatu eeldus loominguks.

Nii nagu Boschi fänn, hindab ka Jodorowsky fänn tema lõputuna näivat fantaasiat ja kujundiloomet, samas kui tema didaktiline lugu tekitab kindlasti pigem tõrget või paneb vähemalt õlgu kehitama. Nende moraalist ei taha keegi osa saada, samas kui nende fantaasia käivitab iha. Jodorowsky suurus seisnebki niisiis selles, et see “moralismi ülejääk”, mis iga tema filmi poorist vägisi välja pressib, on alati võimsam kui tema tüütu moraal. Loomulikult mitte tema enda, vaid tema vaataja jaoks.

Alejandro Jodorowsky filmi “Lõputu poeesia” on hetkel võimalik vaadata kinodes “Sõprus” ja “Artis”.

(1) Nagu Joonas Kiik blogis ”Pisut filmijuttu” toona kirjutas tuleks seda pealkirja “Danza de Realidad” tõlkida pigemini küll “Reaaluse tantsuks”.
(2) Tristan Priimägi “Nädala film: “Lõputu poeesia”” – Eesti Ekspress, 05.07.2017; Janar Ala “Vananemine, mis võib olla ilus ja üldse mitte kibe”- Postimees 6.07.2017; Nele Vollbrück “Kultusmeistri austusavaldus kaunitele kunstidele” – Sirp 07.07.2017; Mari Peegel “Mäss fašismi ja pudupoodnike vastu” – EPL, 12.07.2017; Joonas Kiik “Lõputu poeesia” – Pisut filmijuttu, 12.07. 2017 >/small>
(3) vt. Ala, ibid

Anders Härm

Anders Härm

Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (6)