Raivo Vare: segadusekülvaja Trump & teised muutuvas maailmas

Tavaliselt on suvi poliitikas suhteliselt vaiksem periood. Kuigi meie lähipiirkonnas on august olnud vahel siiski pisut ehmatavgi. Seda tänu meie idanaabrile ja tema eripärasele poliittsüklile. Mujal maailmas, eriti Läänes, on see aeg siiski pigem kogumise, vaikse toimetamise ja puhkuse päralt. Seekord mitte. Ja seda üksjagu tänu Donald Trumpile. Aga ega Brexit ja Prantsusmaa, ISIS ja Süüria-Iraak, Türgi, Pärsia lahe piirkond ja konkreetselt Saudi-Araabia pole oma panust andmata jätnud. Ning ees on veel naabri suurõppused „Zapad“, Qatari umbsõlme ja Põhja-Korea ülbe tuumanuiaga vehkimise kulmineerumise ning Ukrainas uue eskaleerumise ohu kasv. Nii et tähelepanelikule vaatlejale on sel suvel mõtteainest küll ja küll. Kõike ei jõuagi ühes loos puudutada.

Trump – maailma “parim” segadusekülvaja

Ameerika president lihtsalt ei mahu tavapärase poliitilise etiketi ja traditsioonide raamidesse. Kodus ei lähe tal kõige paremini. Üks Donald Trumpi olulisem valimislubadus – Obamacare’i äramuutmine ja millegigi asendamine – kohe mitte kuidagi ei taha õnnestuda. Kui ikka 36 miljonit inimest võivad jääda maailma kalleima meditsiiniteenusega riigis ilma kindlustuskatteta, on see nii suur jõud, eriti lähenevaid vahevalimisi silmas pidades, et isegi presidendiparteist vabariiklaste mitmed senaatorid on lubanud hääletada pakutule vastu. Eelarvearutelud on alles ees ja ka sealt on oodata lahinguid.

Trumpi meeskonna Vene sidemete ja Venemaa poolt USA valimistesse sekkumise uurimine käib samal ajal aga ühe suurematel tuuridel. Viimati suutis Trumpi poeg üllatada oma kirjavahetusega, kust tuli välja, et Trumpi lähimas meeskonnas oldi valmis hankima iga hinna eest venelastelt infot rivaali Hillary Clintoni mustamiseks. Rääkimata üha enam paljastuvatest Trumpi kui kinnisvaramagnaadi omaaegsetest ärisidemetest Venemaal ja sealt pärit pehmelt öeldes „hallivõitu“ rahaga.

Kuid Trumpi kõik see häda ja muda ei kõiguta.

Ta kas ühemõtteliselt ja kindlalt toetab avalikkuses endale soodsaid väiteid või lihtsalt kuulutab külma kõhuga kõik valeks ja poliitiliseks nõiajahiks. Või viskab vahele veel ebaordinaarseid ettepanekuid a la Mehhiko piirile ehitatava seina ärakasutamisest päikesepatareide paigaldamiseks…

Välispoliitiliselt aga on ta suutnud üllatada kõiki oma täiesti ebakonventsionaalse käitumisega. Taas pärast eelmist palju müra tekitanud Euroopa-visiiti Brüsselisse ja Taorminasse. Alustades Poolast, kus ta suutis nii meelitada poolakaid kui ka esitada lõpuks meie ja teiste ida-eurooplaste nii oodatud lubadust pühendumusest NATO leppe artiklile 5. Lisaks aga teatada ka oma kõnes, et praegu on radikaalse islamiterrorismi-vastase võitluse näol tegu Lääne jaoks eksistentsiaalse ajaga ja võitlus käib sõna otseses mõttes tsivilisatsiooni säilimise eest. Olgu Lääne tsivilisatsioonil suurimad majandused ja kõige surmavamad relvad maakeral, ütles ta oma kõnes, aga ilma tugevate peredeta ja tugevate väärtusteta oleks me nõrgad ja me ei jääks ellu. Peab tunnistama, et see passaaž pole leidnud niipalju kommenteerimist kui oodanuks.

Samas järgnenud G-20 tippkohtumisel seisis ta kindlameelselt vastu kõigile ülejäänud juhtriikidele Pariisi kliimakokkuleppe osas, millest ta otsustas juba pärast G-7 kohtumist loobuda. Või üllatas nii oma kolleege ja eriti lähimaid lääneliitlasi kui ka igat masti analüütikuid oma suhteliselt arrogantse suhtlemismaneeriga. Välja arvatud Vladimir Putin, kellega ta suutis korraldada koguni kolm „demonstratsioonesinemist“.

Alustuseks palju tõlgendamist leidnud kehakeelega esmakohtumine kuluaarides. Siis ebatavaline ja just Pariisi kokkuleppe plenaararutelult puudumist tähendanud kahe- ja veerandtunnine kitsas ringis kohtumine, mille tulemuste kohta andis nii ta ise, kui ka riigisekretär Rex Tillerson välja vastakaid signaale, nagu tegid seda ka teiselt poolt vestluskaaslasteks olnud Putin ja välisminister Sergei Lavrov. Kuni selleni välja, et ta olevat rahuldunud vene osapoole kinnitusega et mingit sekkumist USA valimistesse pole nende poolt olnud (!?!) ja kokkuleppeni, et moodustatakse ühine (!??) IT töögrupp sellise võimalikkuse vältimiseks tulevikus (!?), mille Trump hiljem küll silma pilgutamata ka desavueeris. Samas tuli USA pärast kohtumist tagasi Ukraina kriisi lahendusmehhanismi, mõneti konkureerides nn. Normandia-formaadiga. Määratud on ka juba vastav eriesindaja, kelleks sai väga prominentse välis-ja julgeolekupoliitilise taustaga endine ameerika suursaadik NATOs Kurt Volker.

Ning lõpuks veel riigipeade ametlikul õhtusöögil täiesti protokolliväline Putini juurde ümber laua minek ja vabale istekohale istumine ning vahetu privaatvestlus ilma omapoolse tõlgita, vaid venepoolse tõlgi abi kasutades. Kusjuures selle ligi tunnise vestluse sisu kohta on tema jutt täiesti ebamäärane. Aga ju siis oli vestlus huvitav, sest kaks meest ei pannud tähelegi, et õhtusöök juba on lõppenud ja ka vastuvõtja kantsler Angela Merkel juba lahkunud… Tulemuseks suhteliselt omapärane järeldus mitmetelt analüütikutelt, aga ka tema kolleegidelt, et ta sai sel maailma absoluutsel tippüritusel kõige paremini läbi ja suhtles just Putiniga, mitte teiste liidritega, kaasa arvatud Ameerika lähimate liitlasriikide omadega. Aga ilmselt on seletuseks see, et nad on milleski omavahel sarnased ja teistest sealviibinutest mõneti erinevad, nagu ütles üks hindajatest…

Qatar – sõjasaagiks on Süüria & nafta

Teiseks, läheks edasi Trumpi palju kära tekitanud esimese välisvisiidi juurde, mille ta sooritas mäletatavasti Islamiriikide tippkokkusaamisele ja seal tekitatud mulje laineharjal Saudi-Araabia poolt käivitatud pretsedenditu survestamise kampaaniaga Qatari suhtes.

Osaliselt Araabia Ühendemiraatide kübersõjaliste aktsioonide abil (!) lavastatud argumentide abil esitasid juhtivad araabia riigid eesotsas saudidega Qatarile sisuliselt ultimaatumi, nõudes erinevaid poliitilise sisuga järeleandmisi eesotsas neile mittesobiva Al-Jazeera sulgemisest ja Iraaniga läbikäimise ning Türgiga sõjalise koostöö ja terrorismi väidetava toetamise lõpetamisega ning toestades neid nõudmisi efektiivse majandusblokaadiga.

Qatar järgi anda ei kavatse ning siiani pole Kuveidi emiiri ja riigisekretär Tillersoni süstikdplomaatilised rahusobitamiskatsed mingit tulemust andnud. Qatar hoopiski tugevdas koostööd saudide ja enamiku teiste araablaste nemesise Iraaniga ja Türgiga. Viimane kasutas kohe võimalust ning laiendas oma sõjalist kohalolekut Qataris, olles huvitatud oma regionaalse rolli tugevdamisest teiste piirkondlike jõukeskuste vastu, kelleks on just Saudi-Araabia ja Iraan. Majandusblokaadi kohta aga ütleb Qatari valitseja, et neil raha küll ja nad saavad hakkama just eelnimetatud naabrite abiga ning kui vaja, ka mitmetuhandepealisi lehmakarju Uus-Meremaalt lennukitega kohale transportides nagu nad ka on teinud.

Miks see tähtis on?

Sest ISIS on kaotamas avalikku sõda.

Selle suurim tugikeskus – Iraagi suuruselt teine linn Mosul – on lõpuks nende käest tohutute kaotuste ja purustuste hinnaga tagasi vallutatud ning alanud on pealetung ISISe „pealinnale“ Raqqa’le. See aga tähendab, et on kiirenenud ka võidujooks sõjasaagi ehk Süüria jagamiseks ning nii saudid, türklased kui pärslased on seal peategelased lisaks venelastele ja ameeriklastele, kelle vahel samuti käib seal kõva pikeerimine ja samal ajal ka mingite tasakaalu vormelite otsimine, mille väljenduseks on ka Trumpi hiljutised kokkulepped Putiniga vaherahupiirkondade kohta Süürias ning äsjane teade, et ameeriklased tõmbavad kokku osade Süüria ülestõusnute sõjalise toetuse.

Teiseks selle Qatari ümber puhkenud konfliktiga seotud asjaoluks on lihtne seos – Pärsia lahe piirkond on naftamaailma võtmepiirkond ja igasugused konfliktid ja pinged seal annavad tunda ka naftas. Lisaks veel Qatari tugevuseks olevas (vedel)gaasis. Need aga on ju maailma majanduse alustalad…

Saudi-Araabia uus kroonprints & poliitiline mängurlus

Kolmandaks jätkaks Saudi-Araabiaga. Selles regionaalses võimukeskuses toimus äsja veretu riigipööre. Selle käigus kõrvaldati kuningas Salman’i toel võimult senise korra kohaselt esimeseks kroonprintsiks määratud siseministrist ja esimesest asepeaministrist kuninga vennapoeg Muhammad bin Nayef’i ja esimeseks kroonprintsiks sai uus saudi tõusev poliitikatäht, kuninga isiklik usaldusalune, poeg Muhammad bin Salman.

Miks see on oluline? Tegu on juhtiva naftariigiga ja juhtiva regionaalse võimuga, araabiamaailma liidriga. Uus esimene kroonprints võib üpris varsti, kas isa vanust-tervist või siis ka väidetavat vabatahtlikku troonist loobumist arvestades saada uueks liidriks, kel kogu elu veel ees (hetkel on ta 31-aastane) ja kes võib määrata selle riigi kurssi koguni aastakümneid. Lisaks on ta juba silma paistnud sellega, et on enda kätte saanud juba praegu märkimisväärsed võimuhoovad. Ta on esimene asepeaminister, kaitseminister, mitmete kõrgemate majandusreformide eest vastutavate nõukogude esimees jne.

Ühelt poolt on ta lubanud algatada või ka algatanud mitmeid majandusreforme, mis peaks dramaatiliselt muutma Saudi-Araabia majandust naftajärgse ajastu saabumiseks. Teiselt poolt on just tema olnud Jemenis käivitunud saudide juhitud sõjakäigu taga, samuti nende tegevuse taga Süüria sõjas ning väidetavalt ka praeguse Qatarile avaldatava ultimatiivse surve taga.

Tegu on tugeva isiksusega, kelle suhtumises aga on lääne luureagentuuride hinnangul märgata poliitilise mängurluse tugevaid jooni…

Trumpile ta meeldivat ja sümpaatia olevat vastastikune. Just Trumpi Er-Riyadh’i visiidi, aga ka eelneva isikliku kohtumise käigus saadud mulje olevatki esimest kroonprintsi tõuganud tagant Qatari jõuliselt survestama.

Türgi – vastandudes Euroopa Liidule

Neljandaks jätkaks siit edasi Türgiga – veel ühe regionaalse suurvõimuga. President Erdogan jätkab oma kruvide kinnikeeramise, poliitiliste oponentide survestamise ja aeglase islamiseerimise poliitikat. Viimasel ajal on arreteeritud järjekordsed tuhanded inimesed, keda süüdistatakse läbikukkunud riigipöördekatsega seotuses, arreteeritud on arvukalt ajakirjanikke ja suletud meediaväljaandeid, kooli õppekavast kaotati äsja evolutsiooniõpetus ning lisati jihadi-kontseptsiooni õpetus…

Tugevneb surve kurdidele ja kogu Süürias toimuvad Türgi tegevused on eranditult allutatud just kurdide autonoomiapüüdluste ja mõju kasvu takistamise eesmärgile. Venemaaga on ta nii ära leppinud, et lausa ostab Vene õhutõrjesüsteemi S-300. Muuseas, teise NATO-riigina peale Kreekat…Musta mere aluse gaasitoru projekt edeneb ja vahepealsed Venemaa-poolsed majandussanktsioonid Türgile seoses kurikuulsa Vene lennuki alla tulistamisega türklaste poolt on maha võetud. Samal ajal avaldas Türgi meedia pretsedenditult ilmselgelt valitsusest lekitatud info lääneliitlaste ja eriti ameeriklaste sõjalistest, sealhulgas ka eriväelaste ja muudest salajastest objektidest Süürias.

Lisaks ei lubanud Türgi saksa parlamendisaadikutel külastada oma sõjaväelasi, kes on paigutatud koos õhutõrjeseadmetega Süüria piiri lähedusse suurde ja ka NATO taktikaliste tuumalõhkepeade varu hoiustavasse Incirlik’i lennuväebaasi kuna sakslased ei lubanud Erdoganil ja tema ministritel esineda Saksamaa türklastele kihutustööga hiljutise konstitutsioonimuudatuse kasuks, millega Türgi muudeti presidentaalseks riigiks. Lisaks veel arreteeriti sakslasest poliitaktivist ja teda hoitakse alusetult vangis.

Vastuseks sellele kõigele kutsub Saksamaa oma sõjaväelased tagasi ja astub resoluutseid diplomaatilisi samme oma kodaniku kaitseks. Samuti ei soovitata Saksa firmadel Türgiga tegemist teha ja kodanikel sinna sõita, mis on üpris kõrge tasemega välispoliitiline demarš. Kuna mitmed Euroopa liidrid, viimati Saksa välisminister Sigmar Gabriel ja Austria tõusvast noorest poliittähest välisminister Sebastian Kurz on selgelt väljendanud oma suhtumist Türgi poliitiliste arengute sobimatusse euroopalikke väärtustega ning sellest tulenevalt Türgi Euroopa Liitu astumisse protsessi peatamise paratamatust näiteks juhul, kui Erdogani poolt korduvalt lubatud surmanuhtlus taastatakse – mis ilmselt ka juhtub -, siis Erdogan omakorda on andnud teada, et Türgil polegi seda niiväga vaja. Pürgida Euroopa Liitu nimelt. Ehk siis lisaks Putinile ja teatud mõttes ka Trumpile ning potentsiaalselt ka bin Salmanile on ka Erdogan kehtestamas ennast omaette suurmängurina, paraku, Euroopa Liidule vastandudes.

Samal ajal Euroopas

Viiendaks on siit paslik edasi, õigemini tagasi liikuda lähemale, Euroopasse. Kui üldine majanduse kiirenemine on Euroopa jaoks heaks uudiseks, siis üha vängemaks muutub Brexiti ümber toimuv. Esimesed läbirääkimised Brexiti ministri David Davis’e ja EL-i pealäbirääkija Michel Barnier’i vahel andsid selge plaani puudumisest mittehooliva briti põhjendamatust optimismist pakatava ja prantslase enam kui pettunud reaktsiooni.

Pärast teist läbirääkimiste vooru, kus põhiküsimusteks olid kolm suurt teemat – kodanike õigused, finantsprobleemid ja piiriküsimused, ütles Barnier, et vastaspoolel pole selgeid seisukohti, millelt läbirääkimistega praegu edasi saab minna. Samal ajal tulevad London City’st üha teated suurte rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide väljakolimise plaanidest Brexiti tõttu. Ka teised rahvusvahelised kontsernid on hakanud selles suunas tegutsema.

Eriti kardetakse, et juhtub nn. „hard Brexit“, mis paistab olevat vähemalt osa Theresa May kabineti liikmete eelistuseks.

Sellise stsenaariumi puhuks aga ennustatakse majandusekspertide poolt üpris tugevaid tagasilööke Briti majandusele, seda nii lühiajalises kui pikemajalises perspektiivis. Samal ajal on Trump, nagu ka Austraalia ja Uus-Meremaa lubanud oma kiiret tegutsemist kahepoolsete majanduskokkulepete sõlmimiseks Londoniga. Trumpi fookus ongi olnud kahepoolsetel lepetel, mitte mitmepoolsetel, sest ta umbusaldab neid ja rahvusvahelisi institutsioone kui selliseid. Austraalia ja Uus-Meremaa aga on oma endise emamaaga niigi tihedalt seotud ning neil puuduvad ka need juriidilised takistused, mis on olemas seoses Euroopa Liidu reeglistiku ja praktikaga.

Tundub, et ka Eesti ei pääse päriselt Brexitist võrsuvatest teemadest oma EL-ieesistumise ajal. Kuigi äsjasel visiidil Londonisse sai meie peaminister oma kolleegilt veelkordseid kinnitusi, et Suurbritannia jätkab vaatamata Brexitile oma meile nii olulise julgeolekupoliitilise rolli ja kohustuste täitmist nagu ennegi.

Prantsuse president Emmanuel Macron aga on pärast suurvõitu ka parlamendivalimistel jätkanud nii oma riigi majanduse refomimise lubatud kursil, aga veelgi enam omaenese ja koos sellega ka Prantsusmaa vahepeal oluliselt nõrgenenud rahvusvahelise profiili eduka tõstmisega. Ta tuli edukalt välja „käesurumise“ võistlusest Trumpiga, suutis enda juurde meelitada nii Putini kui Trumpi eraldi visiidile ja demonstreerinud pühendumust Euroopa Liidu arengule ja koostöö tugevdamisele kantsler Angela Merkeliga.

Merkel on samuti võidumarsil septembris eelseisvatel üldvalimistel Saksamaal. Juba neljandat korda järjest, mis tähendab Saksamaa mastaabis rekordit. Aga see teema alles algab. Paraku ei mahu seekord kokkuvõttesse Ukraina, Zapadi ja Põhja-Koreaga seonduv, aga ka Hindustanis toimuv. Kuid seal sündmused alles arenevad ja nendele olekski järgmistel kordadel põhjust rohkem tähelepanu pöörata.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest.


Loe artikleid (13)